Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

Maratoninädal 4.–10.09.2017

Published on by Margit Partei2 kommentaari

4.–10.09.2017

Esmaspäeval: Jooks Jõud Venitus. Plaanis oli kerge jooks ja venitamine-rullimine. Jooksu ajal andis kerge väsimus Pärnu jooksust siiski tunda. Hoidsime tempo ja pulsi madalal, et endale mitte liiga teha (6:46 min/km, 141 bpm). Rullimine oli valus, ent siiski kasulik. Säärelihased tegid trikke. Samal päeval käisin lõuna ajal Herje Aibasti juures massaažis, et oma pinges jalalihastele natukenegi enne maratoni esmaabi anda. See naine oskab ikka imesid teha!

Teisispäev: lihashooldus. Üle pika aja on lõpuks tunniplaanis jälle lihashooldus, kuhu maratoonarid end kohusetundlikult kohale vedasid. Huh, valus. Suuremad rullimised pidi enne nädala lõppu ära tegema, et lihased ka nendest minitraumadest taastuksid.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Plaanis oli 15 min kerget jooksu, jooksuharjutused ja 15 min maratonitempos jooksu. Jooksime sisehallis. Kerge jooks just eriti kerge ei olnud. Ma ei saanud alguses arugi, et mis nüüd siis toimub, miks mul raske on? Siis meenus: kätte oli jõudnud süsivesikute mahalaadimise viimane päev ja pidin liikuma “aeglase” energia pealt. Tempo ja pulsi suhe oli hea, kuigi mul on kuri kahtlus, et kell loeb sisehallis distantsi pikemaks (6:34 min/km, 131 bpm). Harjutused ja 4 ca 150-meetrist rütimijooksu kulgesid ka jõuetuse tähe all. Maratonitempos jooks läks juba libedamalt. Plaanisime Tauri ja Mariaga hoida 5:40 min/km tempot, st välisringis ringi aega ca 1:15. Mina tegin tempot ja ringiajad olid ilusti ühtlased. Raske ei olnud, selline õige mõõdukas pingutus. Jättis hea tunde, et isegi ilma süsivesikuteta uimase olekuga sai maratonitempo kenasti ja hea tundega joostud. 🙂 Pulss tiksus 165–170 vahel.

Neljapäev ja reede: puhkus. Tegime ikka remonti ka ja üritasin võimalikult vähe redelitel ronida. Keerasin meie põranda tuksi, mille parandamisega tuleval nädalal tegelema hakkame. Päris masendav reede õhtu oli.

Laupäev: võistluseelne soojendus. Emotsioonid olid läbi katuse ja mõtlesin pulsi ise kõrgeks. Ei suutnud oma mõtteid ja tundeid kuidagi talitseda. Elasin oma peas mitu korda maratoni finiši läbi ja pisarad tahtsid vägisi silma tulla. Õnneks sadas vihma. 🙂 Tegin 15 min jooksu (6:27 min/km, 150 bpm), harjutused ja 2 kiirendust ja sörkisin koju tagasi. Huh. Viimane trenn enne maratoni. Närvid said täie hooga mängima hakata.

Pühapäev: SEB Tallinna Maraton. Pikemalt järgmisel nädalal, kui olen suutnud mõtted, graafikud ja pildid ühtseks tervikuks siduda. Kokkuvõttes: murdsin uude tundi, täitsin oma kõige ambitsioonikama eesmärgi, risk tasus ja ma olen 100% rahul! 🙂 3:58:51 on tõsiasi.

Kokkuvõttes:

4.–10.09.17

Hakkan nüüd maratonist taastuma. Õnneks on mul järgmisel nädalal selle aasta viimane nädal puhkust, mis tähendab rohkem aega remondiks ja härra Jooksjaga koos olemiseks. Nüüd aga lähen peagi tuttu ära, sest silm vajub vägisi kinni. Ikka uskumatu, et mu maratoni rekord algab nüüd 3-ga. 🙂 Aitäh kõigile, kes toetasid!

Kui sa jooksed homme (oma esimest) maratoni

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Kallid maratoonarid ja eriti teie, kes te homme asute läbima oma elu kõige esimest maratoni: see postitus on teile. Õigemini: meile. Maratonijooksjatele*.

See on sinu esimene maraton, mida saad joosta täpselt ühe ainsa korra. Naudi neid magusaid minuteid ja sekundeid enne stardipauku, kui süda tahab põnevusest ja ootusärevusest lõhki minna. Naudi neid külmavärinaid, mis sul stardipaugu hetkel seljalt üle käivad. Naudi neid esimesi kilomeetreid, kui kõik on nii mõnus, lihtne ja hea. Naerata. Naudi melu, kaasaelajate hõiskeid, kuula, vaata, pane tähele. Ime iga hetk endasse kui käsn ja talleta kõik need hetked oma mälestustesse.

Naudi ka seda, kui lõpuks paratamatult (natuke) raske hakkab: sa jooksed maratoni, just nüüd ja just praegu. Ära karda haamrit või seina, kui ta tuleb: võta ta väärikalt vastu ja tuleta endale meelde, mida sa rajale tegema oled läinud. Miks sa seal oled. Sul on oma põhjus. Tuleta seda endale meelde. Rasked hetked on need, mis defineerivad selle, kes me oleme.

Naudi seda hetke, kui algab 42. kilomeeter. Sa oled peaaegu kohal. See lõputõus ei murra sind, sa ei lase tal end murda. Sa oled tugev. Sa jõuad tõusu lõppu, pöörad finišisirgele, lõpujoon on käeulatuses. Sinu ümber on palju inimesi, kes vaatavad sind kui superkangelast. Sa tunned, kuidas jalad järsku kergeks lähevad. Sa jooksed. Südamest. Hingega. Salvesta iga hetk endasse!

Sa ületad finišijoone. Su kaela pannakse medal, mida vaatad sa elu lõpuni erilisema pilguga kui kõiki teisi medaleid. Kõik raske ja halb on peoga pühitud. Nüüd oled sa maratoonar.

Mitte keegi ei saa seda saavutust sinu käest mitte kunagi ära võtta.

Kui keegi peaks kunagi sinu saavutuse väärtuse kuidagi kahtluse alla seadma, on sul õigus talle viisakalt naeratada, samal ajal kui sa mõttes ta maapõhja nead. See näitab tema väärtust inimesena ega kahanda sinu teo suurust. Sina oled läbinud maratoni ja selle eest oled sa ära teeninud minu aplausi.

Hoian pöidlaid kõigile, eriti loomulikult oma kallitele trennikaaslastele ja kõigile Prorunneritele, aga kohe väga-väga hoian oma mõtetes tublisid esmakordseid maratoonareid: Tauri, Maris, Viigi.

Jääb üle vaid soovida, et tulgu ilm soosivalt jahe, olgu rada meile kerge, hõõrugu riided maksimaalselt vähe, olgu tempo ühtlane ja ootuspärane, püsigu keha terve ja meelestatus õige. Teeme ära!

You are good enough.

Never stop believing.

If you can dream it, you can do it!

* Kõik teie, kes te panete end proovile mõnel muul distantsil, eriti kui see toimub teie jaoks esimest korda: samad soovitused kehtivad ka teile. 🙂 Andestust, et asi nii maratonile keskendunud sai, kuid saage ka minust aru: homme on minu jaoks suur ja tähtis päev, mida juhtub üks kord aastas. Maratonipäev. Pöidlad pihku meile kõigile!