Kallid maratoonarid ja eriti teie, kes te homme asute läbima oma elu kõige esimest maratoni: see postitus on teile. Õigemini: meile. Maratonijooksjatele*.

See on sinu esimene maraton, mida saad joosta täpselt ühe ainsa korra. Naudi neid magusaid minuteid ja sekundeid enne stardipauku, kui süda tahab põnevusest ja ootusärevusest lõhki minna. Naudi neid külmavärinaid, mis sul stardipaugu hetkel seljalt üle käivad. Naudi neid esimesi kilomeetreid, kui kõik on nii mõnus, lihtne ja hea. Naerata. Naudi melu, kaasaelajate hõiskeid, kuula, vaata, pane tähele. Ime iga hetk endasse kui käsn ja talleta kõik need hetked oma mälestustesse.

Naudi ka seda, kui lõpuks paratamatult (natuke) raske hakkab: sa jooksed maratoni, just nüüd ja just praegu. Ära karda haamrit või seina, kui ta tuleb: võta ta väärikalt vastu ja tuleta endale meelde, mida sa rajale tegema oled läinud. Miks sa seal oled. Sul on oma põhjus. Tuleta seda endale meelde. Rasked hetked on need, mis defineerivad selle, kes me oleme.

Naudi seda hetke, kui algab 42. kilomeeter. Sa oled peaaegu kohal. See lõputõus ei murra sind, sa ei lase tal end murda. Sa oled tugev. Sa jõuad tõusu lõppu, pöörad finišisirgele, lõpujoon on käeulatuses. Sinu ümber on palju inimesi, kes vaatavad sind kui superkangelast. Sa tunned, kuidas jalad järsku kergeks lähevad. Sa jooksed. Südamest. Hingega. Salvesta iga hetk endasse!

Sa ületad finišijoone. Su kaela pannakse medal, mida vaatad sa elu lõpuni erilisema pilguga kui kõiki teisi medaleid. Kõik raske ja halb on peoga pühitud. Nüüd oled sa maratoonar.

Mitte keegi ei saa seda saavutust sinu käest mitte kunagi ära võtta.

Kui keegi peaks kunagi sinu saavutuse väärtuse kuidagi kahtluse alla seadma, on sul õigus talle viisakalt naeratada, samal ajal kui sa mõttes ta maapõhja nead. See näitab tema väärtust inimesena ega kahanda sinu teo suurust. Sina oled läbinud maratoni ja selle eest oled sa ära teeninud minu aplausi.

Hoian pöidlaid kõigile, eriti loomulikult oma kallitele trennikaaslastele ja kõigile Prorunneritele, aga kohe väga-väga hoian oma mõtetes tublisid esmakordseid maratoonareid: Tauri, Maris, Viigi.

Jääb üle vaid soovida, et tulgu ilm soosivalt jahe, olgu rada meile kerge, hõõrugu riided maksimaalselt vähe, olgu tempo ühtlane ja ootuspärane, püsigu keha terve ja meelestatus õige. Teeme ära!

You are good enough.

Never stop believing.

If you can dream it, you can do it!

* Kõik teie, kes te panete end proovile mõnel muul distantsil, eriti kui see toimub teie jaoks esimest korda: samad soovitused kehtivad ka teile. 🙂 Andestust, et asi nii maratonile keskendunud sai, kuid saage ka minust aru: homme on minu jaoks suur ja tähtis päev, mida juhtub üks kord aastas. Maratonipäev. Pöidlad pihku meile kõigile!