Vähem kui 3 päeva maratonini

Üks puusalt tulistatud postitus, ehk rahustab natuke närve? Minu omasid muidugi. 🙄

Sellel aastal on kõik teistmoodi. Eelmisel korral oli kuidagi lihtsam, sest ma polnud seadnud endale nii suuri ootusi, sest ma polnud selle eesmärgi ehk maratoni nimel piisavalt tööd ehk trenni teinud. Oleks ma ebaõnnestunud, oleks pettumus olnud väiksem, sest kes ei tööta treeni, see ei söö saa isiklikku rekordit. Jah, ma küll jooksin, aga päriselt otsustasin maratonile minna alles augusti lõpus. Pikad trennid tekkisid “kavasse” alles juuli lõpus, augustis tegin ühe eriti pika jooksu ja mingit spetsiaalset ettevalmistust ma maratoniks ei teinud. Minus hakkas tiksuma üks väike unistus ja mu eneseusk oli tugevam kui eales varem, aga ma olin realist ega oodanud liiga palju.

Siis sain ma kätte aja 3:58:51. Seda tulemust nautisin ma pikalt, lõpetasin hooaja veel ühe vinge pooliku rekordiga ega mõelnud eriti järgmise hooaja peale. Mul on hea meel, et suutsin vähemalt mõned kuud asja vabalt võtta ja töö vilju nautida, seadmata endale kohe uusi suuri eesmärke. 🙂

Siis jõudis kätte uue aasta kevad. Kevadhooaeg ei läinud kindlasti halvasti, murtud said nii 5, 7 kui ka 10 km rekordid, aga Helsingi poolmaratoni ajaks oli mu tippvorm läinud ja keha murdus külmetushaiguse all. 😕 Poolmaratoni rekord jäi jooksmata ning suvised pulmafotograafia kohustused ning sügisel eesootav mandliopp tõmbas kriipsu peale lootusele seda rekordit üldse sel aastal parandada. Kogu minu rõhk sügishooajaks jäi maratoni peale.

Tegin endale ise Excelisse 10-nädalase treeningplaani kondikava, kuidas selleks maratoniks treenida. Nii palju kogemusi mul juba on, et endale mingi kavalaadne toode kokku panna. Ise planeerides sain arvestada ka oma eri tööde koormustega ja plaanidega. Lisaks on mul teadmine, et kui ma ikka väga võssa oleks pannud, annaks Treener sellest mulle märku. Kõige raskem osa ei jäänud õnneks minu kanda, sest sobivad lõigutrennid annab ühistrennis ette Treener, pikad jooksud panin loogiliselt tõusvas joones kirja, kirjutasin sisse kergemad nädalad, vahepeal konsulteerisin Treeneriga. Kogu plaan sai 99% ulatuses täidetud, plaani lõpus pidin vaid ühe nädalavahetuse jooksu ära jätma. Kõlab ilus ja tore, eks?

Oligi. Kuni selle hetkeni, kui mu peas hakkas ringi keerlema üks järgmine ajaline eesmärk. Ma kardan, et see on liiga suur amps, mida sel aastal ette võtta, aga hing ei anna rahu ja käsib ikka proovida. Teised usuvad, et see on tehtav, sest ma olen ju nii kenasti treeninud (esimest korda elus päriselt treenisin maratoniks!), aga minust on see eelmise aasta meeletu eneseusk plehku pannud.

Kordan küll endale oma eelmise aasta mantrat: “Never stop believing!“, aga tunne on selline, et lõpetasin endasse uskumise juba tükk aega tagasi…

Ma ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et kardan pettuda? Kui oled öelnud, et nagunii eesmärki ei saavuta, on hiljem lihtsam tõdeda, et näete, ma teadsin. Jube raske on nii, kui mõistusega näed asju ühtmoodi, aga südamega hoopis teisiti.

Ilmselt tuleb välja mõelda eesmärgid A, B ja C, tempod ja vaheajapunktid kõigi eesmärkide kohta pähe õppida ning loota, et midagigi neist täitub. Üldiselt tahaks kuskilt leida lihtsalt natuke aega, et end maratoniks vaimselt ette valmistada, asjad läbi mõelda ja lihtsalt end “lainele viia”. Kuna suundun järgmisel nädalal puhkusele ja siis 2+ nädalaks opijärgsele haiguslehele, siis ilmselgelt suren ma hetkel oma töökohustuste all, minust on viimnegi välja pigistatud ja stressilevel ei lase isegi öösel korralikult magada. Paha siga, sada viga?

Igal juhul: pöidlad pihku. Ja eneseusk südamesse.

 

 

2 nädalat maratonini (20.–26.08.2018)

… ja jääbki ainult kaks hädist nädalat maratonini. 😳 Aeg, kuhu lendad?

20.–26.08.2018

Esmaspäev: pikk jooks. 30 km jooksu ehk maratonieelne pikim trenn. Kuna oli punane püha, sain trenni ilusti päeval ära teha. Terve päev sadas. Kõik need 3 tundi sadas, ei olnud sekunditki vihmavaba aega. Kord padukas, siis seenekas, siis jälle padukas ja nii edasi. Sellega harjus tegelikult ruttu, kahtsesin ainult nokatsi puudumist, kui paks vihm silma voolas. Esimese viie minutiga olid riided läbimärjad ja koju jõudes võis neist vett väänata. Tossud olid ka oma pool kilo vist raskemad. Pulsivöö hõõrus esmakordselt kehale kaks punast joont ja reie peal sai ka üks koht veidi hõõrutud – peab eeskujulikumalt vaseliinitama.

Jooks ise… oli ja ei olnud kah. Eks ootused olid suured, kuna eelmine aasta oli 30 km trenn ilmselt minu elu üks parimaid. Ilm oli siis suisa ideaalne, trennikaaslasega oli tore joosta ja juttu ajada. Seekord kellegagi juttu ei ajanud, sest olin täiesti ihuüksi seal vihmas, täiesti samal rajal Tartust Lähtele ja tagasi, aga pulss tuli 3 lööki sama tempo juures kõrgem. See pani natuke muretsema. 😕 Tegelikult ei ole need numbrid nii koledad midagi, aga kui olulisim pikk jooks tuli kehvem kui eelmisel aastal, siis mida ütleb see maratoni kohta?

Vähemalt jalad pidasid ilusti vastu, tempo ei kukkunud lõpus ära, kuigi viimased 8 km olid üpriski võitlus. Veepudelit tassisin esimesed 10 km käes, siis jõin, panin pudeli põõsasse, jooksin 5+5 km edasi tagasi ära (15 km peal võtsin ka ühe geeli), korjasin pudeli põõsast üles, jõin tühjaks, toppisin oma pika varruka sisse ja jooksin sellega koju tagasi. Kohati oleks piisanud ka pea taeva poole keeramisest ja suu lahti tegemisest, kui paduvihma sadas. 😅 Mis oli veel jooksul huvitav: sammu tihedus aina kasvas. Kui alguses oli see mu tavapärase pika jooksu sageduse ehk 172–173 ringis, siis jooksu lõpus 177–178 juures, kuigi pulss oli sama ja tempo samuti.

Aga nüüd on see jooks siis tehtud. 16 kraadi, kerge tuul, lakkamatu vihmasadu; 30,02 km; 3:07:05; 6:14 min/km; 154 bpm.

img_7833

Teisipäev: trennivaba. Andsin kehale väljateenitud puhkuse.

Kolmapäev: kerge jooks. Lihased ei olnudki nagu 30 km jooksust eriti valusad, väga minimaalselt. Väsimus oli natuke sees, aga üldiselt oli joosta täitsa okei. Pulss muidugi kiskus natuke ülespoole, kui oleks tahtnud (6:22 min/km, 152 bpm), aga ilmselt oli see normaalne. Jooksu lõpus kiirustasin koju, kuna kõhuvalu hakkas jälle piinama. Mis värk sellega on viimasel ajal? 😕

Neljapäeva hommikul viisin oma Garmini garantiiremonti ära, kuna ükski reset talle ei toiminud ja kella sain kasutada ainult siis, kui iga liigutuse järel klahvid lukku panin. Ei ole normaalne. Nüüd loodan, et saan kahe nädalaga ta tagasi ja kõik saab korda. 🙏🏻Halvemal juhul läheb 4 nädalat ja tulemust ei mingit. Praegu võtsin oma arhailise Garmin 310XT kasutusele koos uue kella vööga.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Sörk trenni oli juba kuidagi väga palav ja pulss elas oma maailmas (loe: aeglase sörgiga kohe 150+). Ja need jalalihased: kõik olid valusad! 😨 Pika jooksu lihasvalu oleks justkui 3 päeva hiljem kohale jõudnud. Sama ka soojendusjooksu ajal. Oh well. Kuna pea kõik trennikaaslased jooksid tublilt Ööjooksul, olin ma üks vähestest, kellel lõigutrenni teha lubati. Et kiirus tagasi saada, oli plaan selline:

  • 4×800 m: 4:42, 4:56, 4:55, 4:59 min/km,
  • 2×400 m: 4:54, 4:54 min/km.

Lõikude vahel 400 meetrit kõndi ja sörki, seega eriti meelakkumine see trenn ei olnud, päris korralik amps. Kuna jalad olid suhteliselt hellad, siis selle kohta tulid lõigud isegi väga heas tempos (need on ringiaegade põhjal arvutatud tempod, kuna kell ise arvab, et ring on alati pikem kui 400 m ja kella tempot pole mõtet uskuda), samuti suhteliselt ühtlaselt. See on positiivne.

Reede: trennivaba.

img_7917

Laupäev: kerge jooks. Tegime Treeneriga minu plaanid ringi ja nädala viimaseks trenniks jäi kerge 8 km ots rahulikus tempos (6:35 min/km, 149 bpm). Vaikselt kulgesin oma lemmikradadel ja mõtlesin omi mõtteid, eks peamiselt ikka maratonist. Natuke murelik on olla. Nendest muredest peaks lahti saama, kuna nõrk vaim on kõige hullem asi, millega maratonile peale minna. Ma olen ju tegelikult (esimest korda elus…) teinud maratoni jaoks korralikult trenni, siiani kõik liikus väga ilusti ja ehk on asi lihtsalt selles, et all on mahukad nädalad ja selle nädalaga sai otsa teine 4-nädalane treeningblokk. Keha peabki natuke väsinud olema ja tuleb 2 nädalaga sellest välja? Ma ei tea, aga ma loodan. Lootke teie ka.

Pühapäev: trennivaba. Härra Jooksja tuleb koju: järelikult peab elu natuke ilusamaks minema. 🙂


Kokkuvõttes:

20.–26.08.18

Selle nädala lõpu plaanid olid mul tunduvalt ambitsioonikamad, aga kuna ma olen kuidagi väsinud ja mingid valud kimbutasid, soovitas Treener asja rahulikumalt võtta, tegime mulle ühe puhkepäeva lisaks ja viimase trenni kergemaks. Esmaspäeval loodetavasti saab ühistrennis midagi asjalikku veel teha.

Pärast seda läheb maht korralikult alla, enam ei midagi pikka ja niisama tiksumist, et mahtu koguda. Tuleb hoida särtsakust (või see tagasi saada…🙄) ja rohkem teha puhkepäevi. Pühapäeval tuleb Pärnus 10 km ära võistelda: ilmselt lähen mingit tempot või pulssi hoidma, rekordit enne maratoni püüda ei tohi. Vaatab nädala jooksul.

Üldiselt võttis see nädal minult ära suure tüki enesekindlust, mis viimase 2 kuuga kogutud sai. 🙁 Iga trenniga enesetunne ja pulsi-tempo suhe muudkui kukkus, kallid asjad lähevad muudkui katki, tervis annab muus osas vaikselt alla, stressilevel, sh tööasjades, muudkui tõuseb raketina taevasse… Ei tekita suurt positiivsust enne maratoni. Kahjuks. Olen oma eesmärkides kahtlema löönud, sest sellises seisus ma neid täita ei suuda. 😶

Jääb vaid loota, et läheb paremaks. Natuke on veel aega.