Üks puusalt tulistatud postitus, ehk rahustab natuke närve? Minu omasid muidugi. 🙄

Sellel aastal on kõik teistmoodi. Eelmisel korral oli kuidagi lihtsam, sest ma polnud seadnud endale nii suuri ootusi, sest ma polnud selle eesmärgi ehk maratoni nimel piisavalt tööd ehk trenni teinud. Oleks ma ebaõnnestunud, oleks pettumus olnud väiksem, sest kes ei tööta treeni, see ei söö saa isiklikku rekordit. Jah, ma küll jooksin, aga päriselt otsustasin maratonile minna alles augusti lõpus. Pikad trennid tekkisid “kavasse” alles juuli lõpus, augustis tegin ühe eriti pika jooksu ja mingit spetsiaalset ettevalmistust ma maratoniks ei teinud. Minus hakkas tiksuma üks väike unistus ja mu eneseusk oli tugevam kui eales varem, aga ma olin realist ega oodanud liiga palju.

Siis sain ma kätte aja 3:58:51. Seda tulemust nautisin ma pikalt, lõpetasin hooaja veel ühe vinge pooliku rekordiga ega mõelnud eriti järgmise hooaja peale. Mul on hea meel, et suutsin vähemalt mõned kuud asja vabalt võtta ja töö vilju nautida, seadmata endale kohe uusi suuri eesmärke. 🙂

Siis jõudis kätte uue aasta kevad. Kevadhooaeg ei läinud kindlasti halvasti, murtud said nii 5, 7 kui ka 10 km rekordid, aga Helsingi poolmaratoni ajaks oli mu tippvorm läinud ja keha murdus külmetushaiguse all. 😕 Poolmaratoni rekord jäi jooksmata ning suvised pulmafotograafia kohustused ning sügisel eesootav mandliopp tõmbas kriipsu peale lootusele seda rekordit üldse sel aastal parandada. Kogu minu rõhk sügishooajaks jäi maratoni peale.

Tegin endale ise Excelisse 10-nädalase treeningplaani kondikava, kuidas selleks maratoniks treenida. Nii palju kogemusi mul juba on, et endale mingi kavalaadne toode kokku panna. Ise planeerides sain arvestada ka oma eri tööde koormustega ja plaanidega. Lisaks on mul teadmine, et kui ma ikka väga võssa oleks pannud, annaks Treener sellest mulle märku. Kõige raskem osa ei jäänud õnneks minu kanda, sest sobivad lõigutrennid annab ühistrennis ette Treener, pikad jooksud panin loogiliselt tõusvas joones kirja, kirjutasin sisse kergemad nädalad, vahepeal konsulteerisin Treeneriga. Kogu plaan sai 99% ulatuses täidetud, plaani lõpus pidin vaid ühe nädalavahetuse jooksu ära jätma. Kõlab ilus ja tore, eks?

Oligi. Kuni selle hetkeni, kui mu peas hakkas ringi keerlema üks järgmine ajaline eesmärk. Ma kardan, et see on liiga suur amps, mida sel aastal ette võtta, aga hing ei anna rahu ja käsib ikka proovida. Teised usuvad, et see on tehtav, sest ma olen ju nii kenasti treeninud (esimest korda elus päriselt treenisin maratoniks!), aga minust on see eelmise aasta meeletu eneseusk plehku pannud.

Kordan küll endale oma eelmise aasta mantrat: “Never stop believing!“, aga tunne on selline, et lõpetasin endasse uskumise juba tükk aega tagasi…

Ma ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et kardan pettuda? Kui oled öelnud, et nagunii eesmärki ei saavuta, on hiljem lihtsam tõdeda, et näete, ma teadsin. Jube raske on nii, kui mõistusega näed asju ühtmoodi, aga südamega hoopis teisiti.

Ilmselt tuleb välja mõelda eesmärgid A, B ja C, tempod ja vaheajapunktid kõigi eesmärkide kohta pähe õppida ning loota, et midagigi neist täitub. Üldiselt tahaks kuskilt leida lihtsalt natuke aega, et end maratoniks vaimselt ette valmistada, asjad läbi mõelda ja lihtsalt end “lainele viia”. Kuna suundun järgmisel nädalal puhkusele ja siis 2+ nädalaks opijärgsele haiguslehele, siis ilmselgelt suren ma hetkel oma töökohustuste all, minust on viimnegi välja pigistatud ja stressilevel ei lase isegi öösel korralikult magada. Paha siga, sada viga?

Igal juhul: pöidlad pihku. Ja eneseusk südamesse.