Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kauaoodatud ja kardetud NATO testi päev. Ehk siis korduste arvu peale 2 minutit kätekõverdusi, 2 minutit kõhulihaseid ja seejärel aja peale 3200 m jooks. Huuuuh! Alustasime muidugi mõista kerge soojendusjooksu ja jooksuharjutustega. Kõige lihtsamad – kui nii üldse tohib öelda – olid kätekõverdused. 2 minuti jooksul tuli 48 kätekõverdust päkkadel, sh ei tohtinud kordagi põlvi maha panna, ka puhates mitte. 46 oli 100 punkti piir, seega 100 punkti sain kätte. Kõhulihased olid tunduvalt raskemad. 100 punkti saamiseks oleks pidanud tegema 78 ülakehatõstet, mina sain kirja 69 ja seega 88 punkti. Kuskil 50 peal sai jõud täielikult otsa.
Peale ca 10 minutit puhkust pidime alustama oma põhiala ehk jooksuga. Lihased oli kätekõverdustest ja ülakehatõstetest täiesti kutud. Isegi reielihased olid kanged, seljast ja kaelast rääkimata, kõik puhtalt ülakehatõstetest, sest tõstma pidi end nii palju, et küünarnukid puudutavad põlvi. Esimese ringiga oli juba aru saada, et rütmijooksude ajal lennukatena tundunud jalgadest pole midagi alles. Üks raskemaid 3 km jooksmisi minu elus ilmselt. Esimese kilomeetri lõpus mõtlesin, et kurat need ülejäänud 11 ringi ära jookseb. Kuskil 4 ringi enne lõppu mõtlesin, kuidas mitte finišeerudes sisikonda põrandale lennutada, nii raske oli. Jalad olid nagu tinast, veremaitse suus. 12 minuti peal näitas kell 2,2 km: sain aru, et nagu viimane kord sügisel Cooperit joostes, valetab kell ka seekord. Tegelikult olin läbinud 12 minutiga ca 2460 m. Kuidagi jõudsin siiski lõpuni ja kell näitas 15:52 (tempo: 4:58 min/km, pulss: 173 bpm), mis andis mulle 100 punkti (piir oli minu vanuseklassis 16:06).
Kokku läbisin NATO testi 288 punktiga. Eelmisel aastal sain 249 punkti, tegin 13 kätekõverdust ja 6 istesse tõusu vähem ning jooksin 1 minut ja 21 sekundit aeglasemalt. Areng!
Teisipäev: lihashooldus. Kogu keha oli eelmisest päevast valus, eriti kõht, selg, triitseps ja õlad. Kael muidugi ka. Jalalihased olid pigem lihtsalt väga väsinud. Rullimine tegi olukorra tunduvalt paremaks, kuigi kohati oli ikka päris valus olla.
Teisipäeval käisin Sibulateel. Väga tore oli! Tahaks väga suvel paar päeva seal veeta ja puhata…
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Alustasime kerge fartlekiga, s.o 50 minutit jooksu, 5 blokki, mis nägid välja järgmised: 7 min rahulikult, 3 min kiiremalt, edasi sama loogikaga 5+5, 7+3, 5+5, 7+3 minutit. Aeg läks ruttu ja Kairega joosta on ikka tore. 🙂 6:18 min/km, 150 bpm. Edasi läksime järgmiste väljakutsete juurde ehk aja peale plank ja wall-sit. Kuna lihased olid, nagu olid, siis ma palju ei oodanud. Planku hoidsin 3:05, nagu igal eelmisel aastal, hakkas mul esimesena valu tegema alaselg. Kui tundsin, et puus hakkab vägisi ülespoole tõusma, siis otsustasin, et kehva tehnikaga pole mõtet teha ja lõpetasin ära. Wall-sitis tuli 5 minutit ainult mõttejõu abil, reied põlesid terve aeg. Tehnikale pöörasime samuti rohkem tähelepanu: käsi reitel hoida ei tohtinud ja kui nurk ikka põlves liiga suureks läks, oli aeg lõpetada.
Neljapäev: 60 min jooks. Ei saa kirjutada, et kerge jooks, sest pulss oli 155 bpm, tempo 6:25 min/km. Asfalt oli valdavalt kuiv ja proovi siis ennast pidurdada, eriti kui veel külm tuul vägisi kisub kiiremalt kodu poole. Ei tulnud sellest rahulikust jooksust midagi välja. Üldiselt oli mõnus.
Reede: BodyPump. Enne Pumpi tegin väikese jooksu, 6:29 min/km, 147 bpm. BP-s uuesti kava 105 ja täpselt sama raske oli nagu eelmisel korral. Jalad tudisevad all ja õlalooni jõudes on käed nii makaronid, et ei jõua enam üldse sirgetel jalgadel kätekõverdusi teha. Tõhus kava.
Laupäev: puhkus.
Pühapäev: pikk jooks. Alustasime jälle nädalavahetuse pikkade jooksudega, sest kevad ja võistlused koputavad juba ukse taga. Seekord tegime 1,5 tundi, kokku 12 km. Kohati oli küll vastutuul natuke ebameeldiv, aga üldiselt puhas asfalt ja kevad õhus – mõnus! Selle tempo juures võiks pulss muidugi madalam olla, aga kui kaal on selline, nagu ta on, siis ega siit muud loota ei saagi. Aga VO2max lõpuks tõusis, seega major success! 7:18 min/km, 143 bpm.
Kokkuvõttes:
Täitsa asjalik nädal, ei saa üldse vinguda. Eks nüüd tuleb ilusti veel kilomeetreid koguda, kiirust üles ehitada ja juba 4 nädala pärast avame Parkmetsa jooksuga hooaja. Maist kuni juunini on mul võistlused 5 nädalavahetusel järjest. 
Seni aga vaatan ohates Prorunnerite laagripilte soojas ja päikselises Hispaanias. Some day, some day…
Eelmise aasta vaated Monte Gordos ja selleaastane ilm uues laagripaigas Denias. Vähe ei ole kade. 😀
Nourish, Train & Flourish 