Esmaspäev: võistluseelne soojendus. Tegime JJV-s kerge soojenduse: väike sörk, jooksuharjutused ja 3 lahtijooksu (100–150 m). Enamasti tähendab õudse enesetundega tehtud soojendus seda, et võistlus läheb hästi. Aga erand pidigi reeglit kinnitama…
Teisipäev: 89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve. Oli ikka jube küll.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Tegime pärast võistlust väga kerge taastava jooksu ja rullisime-venitasime jalgu. Lihasvalus olid minul ainult… õlad. 😂 Jooksin vist Viljandis käte peal. See seletab ka minu tulemust.
Kes see ikka nalja teeb, kui ise ei tee.
Neljapäev: trennivaba. Pärast tööd läksin koju ja võtsin tõesti õhtu puhkamiseks. Vedelesin niisama voodis ja vaatasin sarju – mõlemad tegevused, milleks ma kunagi aega ei leia. Väga mõnus oli korraks puhata. ☺️
Reede: kerge jooks. Ilm oli nii ilus ja tegin ühe mõnusa õhtuse “veeremise” oma Tartu lemmikringil. Enesetunne just kõige kergem ei olnud ja see tegi meele korraks isegi päris mõruks. Sel kevadel on vormi ajastamine vist natuke nihu kiskunud, kehakaal muidugi võiks ka kergem olla… Aga tuleb tänulik olla, et olen rajal ja saan joosta. 6:20 min/km, 152 bpm.
Laupäev: pikk lõigutrenn. Süda värises tegelikult hirmust sees, kui seda trenni tegema läksin, sest teadsin, et kui ma seda trenni eesmärgiks pandud tempodega ära ei jookse, siis pole mõtet mingit erilist aega Tartu Maastikumaratonile püüdma minna. Ega mul suurt optimismi nagunii ei ole, arvestades ilmateadet: 22 kraadi ja särav päike. Viimane pikk jooks sisaldas endas pikki lõike, alustuseks ja lõpetuseks 2 km kerget jooksu ja lõikude vahel 1 km:
- 3 km:
-
- 5:02
- 5:12
- 5:14
- 2 km:
-
- 5:09
- 5:10
- 2 km:
-
- 5:12
- 5:18
- 1 km: 5:05.
Eesmärgiks panin lõikude tempo hoida 5:07–5:12 min/km ja taastudes saada ja hoida pulssi alla 150 löögi. Panin oma Garmini enda peale karjuma, kui olen liiga kiire/aeglane või kui pulss liiga kõrgeks läheb. 😂 Motiveeris lõikude ajal pingutama ja taastumise ajal päriselt taastuma, kuigi teine 2 km lõik läks natuke metsapoole. Kokkuvõttes jäin trenniga rahule: eelmise aasta sarnane trenn läks küll kergema sammuga, kuid vähemasti suutsin enam-vähem tempos püsida, pulss oli seejuures 170 kandis.
Eelmisel aastal oli 5:10 min/km tempo lõikude ajal jalgades iseenesest sees, siis praegu pean selle nimel ikka pingutama. Miks see nii on, selle üle pean veel mõtlema. Aastad ei ole vennad?
Pühapäev: trennivaba. Taastun intensiivsest nädalast.
Kokkuvõttes:
Järgmisel nädalal proovime Treeneriga minu peal üht uut strateegiat, et päästa veel, mis päästa annab. Wish me luck!
Nourish, Train & Flourish 