Rubriik: Workout Week

Maratoni countdown algab.

Esmaspäev: trennivaba. Ei tundnud end veel nii tervelt ja hästi, et jooksma minna.

Teisipäev: kerge jooks. Üle 7 trennivaba haiguspäeva võtsin end õhtul kell 22 kätte ja julgesin jooksma minna. Õues oli tuuletu ja soe ilm. Võtsin eesmärgiks pulssi hoida alla 140, et mitte endale liiga teha. Lonkisin nagu tigu (7:10 min/km, 142 bpm), aga joosta oli ikka nii mõnus. 😊

Kolmapäev: trennivaba.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõpuks tagasi oma jooksupundi juures. Võtsin sinna punti, kes tegid rahulikku jooksu ja taastusid. Ei olnud mingit mõtet veel lõike joosta, kui keha alles taastub haigusest. Sörkisime kergelt 40 minutit – kuigi tõele au andes oli ilm megakuum ja pulss ronis sörgi ajal ikka kõrgele (7:02 min/km, 149 bpm) – ja siis rullisime ja venitasime ning lonkisin koju tagasi. Mõnus oli ikkagi, mis sest, et veidi raske. Päeva kilometraaž ei tulnud üldsegi mitte paha.

Reede: kerge jooks + BodyPump. Üle 2 nädala sain tagasi BodyPumpi. Enne tegin kerge jooksu, mis pulsi poolest ei olnud enam nii kole, aga jalad olid eelmisest päevast veel rasked (7:02 min/km, 142 bpm). Pumpis sain natuke rohkem sotti 106. kavast, mis mulle tegelikult täitsa meeldib, kui see killer väljaastete lugu välja jätta. 😀

Laupäev: trennivaba. Tegin remonti.

Pühapäev: pikk jooks. Alustasin hommikut jooksuga, et edasi rahulikult remonti teha. See oli ikka üks väga hull jooks. Õues oli külm, tuul oli enamik ajast liiga hull, lihtsalt rühkisin üksinda neid kilomeetreid seal pühapäeva hommikus. Mul oli mitu võimalust varem koju ära pöörata, aga tegin lõpuks veel mitu paunakest juurde, et planeeritud 90 minutit ikka täis saaks. Tahtejõud oli vähemasti kõva. 🙂 6:31 min/km, 152 bpm.

Kokkuvõttes:

Sel nädalal sain tegelikult enam-vähem kõik trennid tehtud, mida ma maratoniks valmistudes nädala kavasse ära tahan mahutada. Tegemata jäi vaid üks kiiruse trenn (tempojooks/fartlek/lõigud), aga arvestades asjaolusid, oli targem sel nädalal see ära jätta.

Proovin järgmised 9 nädalat mingist kondikavast kinni hoida, eriti arvestades, et nädala viiest jooksust neli pean üksinda tegema ja ilma pundita võib motivatsioon natuke vähenema hakata, aga üritan samas asju mõistusega võtta, et mitte endale liiga teha. Tallinna Maratoniks valmistumine on peaaegu täies hoos alanud. Loodame parimat. 🙂

Terve nädal möödus haiguse tähe all.

Kui esmaspäeval sain veel ilusti ühistrennis ära käia ja täitsa tore oli, siis teisipäeval, kui härra Jooksjale üllatuse tegin ja Riia lennujaama ette teatamata vastu läksin, tundsin, et kurk on valus ja mandlid, kõige kurja juured, olid jälle hukka läinud.🙁 Järgmisel päeval ärkasin juba täiesti haigena: paistes mandlid, valus kurk, tugevad köhahood ja kord voolav, kord täiesti kinnine nina. Imelikul kombel palavikku mul ei ole, pigem kukkus kehatemperatuur 36 ringi ja siis oli ka ikka päris kehv olla. Paar päeva kannatasin ja siis hakkasin rohtusid sisse sööma, aga praeguse hetke seisuga ei ole ma ikka veel terve.

Jaanipäev. Härra Jooksja käis taaskord Saka küla jooksul, aga mina pidin sel aastal kõrvale jääma.

Ei oskagi öelda, mis järgmisest nädalast saab. Tööl pean ikka käima, sest tähtajad ei oota ja ega siin kodus ei ole võimalik kuskil haige ka olla, kui ahjumehed käivad ahju ehitamas ja härra Jooksja möllab vannitoaga. Tahaks ikka kuidagi terveks saada, et vaikselt maratonitreeningutega peale hakata. Tallinna Maratonini jääb täpselt 10 nädalat. Eks näis. Pöidlad pihku!