Terve nädal möödus haiguse tähe all.

Kui esmaspäeval sain veel ilusti ühistrennis ära käia ja täitsa tore oli, siis teisipäeval, kui härra Jooksjale üllatuse tegin ja Riia lennujaama ette teatamata vastu läksin, tundsin, et kurk on valus ja mandlid, kõige kurja juured, olid jälle hukka läinud.🙁 Järgmisel päeval ärkasin juba täiesti haigena: paistes mandlid, valus kurk, tugevad köhahood ja kord voolav, kord täiesti kinnine nina. Imelikul kombel palavikku mul ei ole, pigem kukkus kehatemperatuur 36 ringi ja siis oli ka ikka päris kehv olla. Paar päeva kannatasin ja siis hakkasin rohtusid sisse sööma, aga praeguse hetke seisuga ei ole ma ikka veel terve.

Jaanipäev. Härra Jooksja käis taaskord Saka küla jooksul, aga mina pidin sel aastal kõrvale jääma.

Ei oskagi öelda, mis järgmisest nädalast saab. Tööl pean ikka käima, sest tähtajad ei oota ja ega siin kodus ei ole võimalik kuskil haige ka olla, kui ahjumehed käivad ahju ehitamas ja härra Jooksja möllab vannitoaga. Tahaks ikka kuidagi terveks saada, et vaikselt maratonitreeningutega peale hakata. Tallinna Maratonini jääb täpselt 10 nädalat. Eks näis. Pöidlad pihku!