Selle teema peale olen ma viimasel ajal nii palju mõtisklenud…
Alates LCHF-ist loobumisest umbes 3 kuud tagasi olen ma heal juhul kaotanud kilo või paar, üldiselt olen aga siiski sarnases kaalus ja mõõdus. Mõõdulinti pole ma kätte võtnud kõik need 3 kuud ning kaalul olen käinud ka ainult väga loetud korrad. Kõik riided lähevad samuti selga. Samas pole ka võimatu, et nüüd igasuguste suviste pidustustega olen võib-olla isegi raskem kui enne. Imelik on aga see, et vaatamata sellele, et igasugused kaalueesmärgid on saavutamata, olen ma õnnelikum kui varem. 🙂
Jõulude ajal olin ma ligikaudu 4–5 kg kergem kui praegu ja ma olen üpris kindel, et ka rasvaprotsent ja mõõdud olid väiksemad. Aga ma olin ikka palju palju õnnetum! 😦 Olin ennast muudkui piiranud ja piitsutanud, et jõuda oma ihaldatud 63 kilogrammini. Tol ajal see mulle muidugi piitsutusena ei tundunud, siis tundus see mulle täitsa mõistlik plaan. What doesn’t kill you, makes you stronger, right? Ei, ei ole tingimata nii! Tagantjärele oleme muidugi kõik targad. Olin paremas vormis, aga enesekindlust ja rahulolu eriti palju siiski juurde ei tulnud.
Kõik ilmselt teavad, mis sellele piiramisele järgnes. See, mis ikka dieeditajale tuttav on ehk õgimishood, emotsionaalne söömine ja ülesöömine. Eks vahel olen nende probleemidega siiani hädas. Pean tunnistama, et vahel võtan siiani stressiolukorras või kehvas tujus šokolaaditahvli või küpsetan kooki. Vahel ütleb minu intuitiivne söömine mulle, et nüüd oleks üks tore toidukord näiteks pool pätsi saia. Kindlasti pole mu toitumine veel ideaalselt korras. Kindlasti mitte!
Kuid tunnen siiski, et olukord on palju parem kui enne. Toidupsühholoogia on rohkem paigas ning toit pole pidevalt minu mõtetes. Enne oli mu toit puhtam ja tervislikum, kuid praegu on mu toitumisharjumused ja toitumiskäitumine tervislikum. Jah, alati saab paremini, kuid siiski tunnen end nüüd rohkem inimesena. 🙂
Sometimes it’s healthy to be unhealthy.
See on nii-nii tõsi! Vahel on tervislik võtta üks jäätis, koogilõik või isegi hamburger. Vahel võib! See hoiab ära piiramisest tuleneva emotsionaalse vajaduse hiljem bingida ehk õgida. Pidev piiramine ja enda tagasi hoidmine lõppeb nägupidi koogis või kättpidi kommikotis, kui kujundlikult rääkida.
Siinkohal on oluline aga tasakaal ja mõõdukus. Nn “patustamine” peab tõesti olema vahel ja harva, mitte iga päev. Igaüks leidku oma tasakaal, pole minu asi ette kirjutada, et “võid patustada x korda kuus või nädalas”. Igaühele oma tasakaal, mis hoiab sind sobiliku kaalu ja rahulolutaseme juures. Igaühele oma!
Minu arvates on kaalu langusest olulisem enesekindluse tõus. Ma ju võiks veel alla võtta ja ilmselt saaksin sellega ka täitsa kenasti hakkama, aga ausalt öeldes: praegu hindan ma võimalust süüa rohkem ja treenida parema ja enama kütuse peal rohkem kui väiksemat kaalu. Ilmselgelt olen ma oma praeguse vormiga piisavalt rahul, et mitte enam kaalulanguse nimel pingutada. Tunneks ma end väga ebakindlalt, teeks ma ju tööd, et seda muuta. Ma pole kindlasti ideaalses vormis, aga see vorm, mis mul on, on minu jaoks hetkel piisav. Olen sellega piisavalt rahul, et mitte praegu enam kaalu langetada. Ma ei välista, et talvel jooksuhooaja lõppedes tõmban pool suud nö koomale, et natuke kaalu langetada (siis on ju kergem joosta!), aga praegu pole mul selleks lihtsalt motivatsiooni ega tahtmist.
Aegamööda on minu jaoks kaalulangusest olulisemaks saanud vastupidavus, sportlikud saavutused ja rõõmus meel. Kindlasti ei taha ma kaalus juurde võtta ja olla jälle ülekaaluline, aga olen matnud maha kaaluteemalised muremõtted. Enesekindlus, hea tuju ja spordisaavutused on ju ka ometigi midagi väärt!
Kaal ja selle langetamine ei defineeri enam mind. Tahaksin olla palju rohkem kui ainult kaalulangetaja. Tahan olla spordisõber, motivaator, teiste toetaja ja rõõmsameelne eeskuju. Tahan pidevalt õppida ja areneda. Tahan olla rohkem, kui olen praegu. Sest need asjad on kõik väärt palju rohkem kui kaalulangus.
Nourish, Train & Flourish 
