Rubriik: Võistlused

Pühapäeval toimunud 1. Pühajärve Maratoni kokkuvõtet tahaksin alustada hoopis eelmisest päevast. Tegin kõike, mida võistluseelsel päeval peetakse täiesti saatuslikuks või vähem emotsionaalselt öeldes ebasoovitavaks. Terve päev täis asjatoimetusi, palju kõndimist ja jalgadel olemast, hiline magamamineku aeg, ebapiisav arv unetunde (6 tundi), väga vähe veejoomist, vale toit (liiga palju võõraid toiduaineid, pooltooteid, kiudaineid ja söögiaegade ebaregulaarsus) ja üleüldine väsimustunne. Ainult veel üks suur no-no jäi tegemata ehk alkoholi joomine. 😀 Tuli aga välja, et pühapäevast jooksuvõistlust kõik see absoluutselt ei mõjutanud.

Hommikul olin väsinud ja välja puhkamata, sõin tuimalt oma kaerahelbepudru ja banaani ära ning asusime Marise, Maria ja Kairega Pühajärve poole teele. Umbes pool tundi enne starti jõudsime kohale, saime stardinumbrid, otsisime üles WC, tegime 850 meetrit “soojendust” ja suuremate emotsioonideta astusime kell 11 stardijoone taha. Tegelikult stardijoont küll olemas polnud 😀 , aga well – kellel seda ikka nii väga tarvis on? Õues oli jooksmise jaoks isegi liiga soe ja päikseline ilm.

Foto: Ilmo Tamm

Kuna kolmapäevases intervalltrennis jooksime Mariaga samas tempos ja samasuguse pulsiga ning oleme üldiselt väga sarnasel tasemel jooksjad, siis sai kogu võistlus ette võetud kahekesi koos kulgedes. Pühajärve ümber on tõeliselt kenad rajad, aga neetult rasked ja tehnilised oma mägise profiili tõttu. Esimene ja teine kilomeeter läksid kenasti tempoga alla 6 minuti km kohta. Väga hea! 3. kilomeeter aga rada juba tappis, sest seal tuli ette üks tõeliselt raske tõus, minu jaoks raja kõige raskem. Pulss tõusis ilusti 182 löögile ja sedasama tegi ta ka igal järgneval suuremal ja väiksemal tõusul, ikka 180 kanti. Õnneks 3. km lõpus oli juba esimene joogipunkt ja rada kulges esialgu puude varjus. Kokku oli rajal 4 joogipunkti ja need olid hea asetusega.

Tõus tõusu järel muudkui edasi…

Mingil hetkel möödus rullsuuskadel meist Kristina Šmigun-Vähi ja juba tuli võtta järgmist tõusu. Need muudkui tulid üksteise järel… Kogu võistluse käigus õppisin juba päris hästi ja vaba sammuga mäest alla jooksma. 🙂 Mingi hetk vahetasime Mariaga paar sõna ka, aga üldiselt saatis meie jooksu ainult väga sügav hingamine ja selle kahin. 😀 Raske oli, tõesti oli.

Umbes poolel maal tundsin, et jalad on nendest tõusudest ja korralikust tempost ikka täiesti väsinud. Lisandus veel asjaolu, et puude vari kadus ja tuli joosta lõõskava päikese käes. Hakkas tõeliselt palav. Peas oli korraks mõte, et sain hakkama Olümpiajooksu 35-kraadises ilmas, saan siin ka. Üldiselt oli mu pea aga mõtetest täiesti tühi ja ma lihtsalt jooksin. Vot see tühjusetunne on minu jaoks üks parimaid maailmas: lülitan end igapäevaelust välja ja lihtsalt jooksen. Pulss ei vajunud vist isegi korraks alla 170, võib-olla paaris üksikus kohas. Väga hea, et Maria kogu aeg minuga koos jooksis, üksinda oleksin võib-olla lasknud tempol rohkem ära surra, aga kahekesi koos oli ikka tunduvalt kergem seal järjest neid raskeid tõuse võtta.

Pea kogu jooks 4. ja 5. tsoonis (kollane ja punane)

Kuidagi järsku olime jõudnud viimase joogipunktini 9. kilomeetri lõpus ning joosta jäi seda Pühajärve päripäeva ringi veel ainult 1,7 km. Kuidas me sinna küll jõudsime? Eks ikka oma jalgade peal. Tempo oli selle maastiku kohta ikkagi meie jaoks kiire ja samm veel täiesti OK. Ise tundsin ka, et vaatamata väsimusele ja raskustele, oli jooksutehnika veel täiesti arvestataval tasemel ja mäest alla joostes sain eriti hea hoo sisse ning isegi nautisin neid langusi. Varsti nägime juba Marist meile vastu jooksmas (ta oli oma 10,7 km juba ammu lõpetanud) ja temagi kiitis veel meie korralikku sammu. Vahepeal oli minu ja Maria hingamine isegi sünkroonis, sammust rääkimata. 🙂 Nii vähe oli veel jäänud. Kuradima hea tunne oli peaaegu finišis olla ja tunda, et midagi on veel kehas sees ja päris kõike endast siiski välja ei pannud. Andis nädala pärast eesootavaks poolmaratoniks julgust juurde. 🙂

//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Tõusud võtsid tempot alla, aga kilomeetriaegadega olen rahul! 🙂

Finišisse jõudsime ametlikult ajaga 1:05:36. Väga rahul! Kui nii mitte-ametlikult meie TÜ ASKi 4 naise ringiajad kokku panna, saame naiskondliku maratoni ajaks 4:00:55. Järgmine aasta teeme juba alla 4 tunni, eksole?

Pärast finišeerumist käisime veel spaas sauna, basseini ja mullivanni nautimas, laadisime end l.u.m.i kohvikus maitsva söögiga ja kogusime energiaringidest energiat. Taastumine eesootavaks poolmaratoniks (või Marise puhul täispikaks maratoniks) vaid 7 päeva pärast sai täie hooga alata. Koju jõudsime alles õhtupoolikul. Oli üks väga mõnus pühapäev sõpradega ilusas Lõuna-Eestis. Mis viga niimoodi trenni teha. 😉

Suur respekt kõigile, kes sellel võistlusel otsustasid läbida 2 või 4 ringi ja joosta vastavalt pool- või täismaraton. Seda rada arvestades on see alles üks suur ettevõtmine. Igal juhul väga meeldiva õhustikuga pisike võistlus, kust iga lõpetaja sai käsitsi kirjutatud diplomi ja roosa lilleõie. See on vist ainuke kord, kui ma spordivõistluselt nagu võitja lilli saan. 😛

Tulemused:

• Aeg: 1:05:36
• Keskmine tempo: 6:08 min per km
• Koht: 11./12. (17-st)
• Koht naiste seas: 8./9. (13-st)
• Keskmine pulss: 173 bpm
• Maksimumpulss: 182 bpm

Nüüd jään aga põnevusega SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni ootama.

Vabandan, et viimasel nädalal on postitused ilmunud peaaegu öösel, aga kahjuks elutempo dikteerib blogimise praegu selliseks. 

Mäletan väga selgelt, kui põhikooli ajal kehalise kasvatuse tunnis heitis õpetaja mulle ette, et tema küll aru ei saa, kuhu need minu spordigeenid jäänud on. Vihjas ta sellele, et omal ajal oli mu isa kõva spordimees, nimelt väravapallis tegid nad meeskonnaga tegusid. Muuseas võin aga mainida, et pikamaajooksu pole mu isa kunagi armastanud. Õpetaja, need geenid nüüd lõpuks löövad natuke välja. 😉

Täna muljetasime trennis pühapäeval toimunud jooksuvõistlustest. Kes jooksis Pühajärvel (niipea, kui pilte saan, tuleb postitus, ma luban!), kes Pärnus Kahe Silla jooksul, aga aktiivsed jooksjad olid meist sellel päeval paljud. Järsku hakkas aga tulema jälle neid muljeid, et “Kuidagi läks jah hästi”, “Lihtsalt juhtus nii, et tuli alla 50 minuti”, “Ega ma suvel ju trenni teinud peaaegu polegi” jnejnejne. Vot see pani minu pea jälle mõtlema: on siis tõesti olemas mingid spordigeenid? Või lihtsamalt öeldes mingisugused sünniga ära määratud eeldused, mis ühel on tugevad, teisel vähem ja kolmandal peaaegu puudulikud. Üks lihtsalt areneb ja suudab ka erilise treeningmahuta tulemusi teha, teine teeb normaalses koguses süsteemset trenni, aga seda 50 minutit 10 km jooksus lihtsalt kätte ei saa… 

allikas

Tegelikult on mul mitu võimalikku stsenaariumit oma teooria kohta. Lisaks teeme veel ühe asja selgeks: kirjutan oma vaatenurgast ega ürita siinkohal teadust teha. See on ju ainult minu blogi. 🙂 Hea tulemus = midagi, mida mina pean heaks ja sooviks ise saavutada. Tipud ja saavutussportlased jätaksin siinkohal oma jutus kõrvale, sest ma ei ole piisavalt kompetentne rääkima valdkonnast, mida ma ei tunne. 

1. Nad arvavad, et ei tee piisavalt trenni, aga tegelikult teevad.

Lugedes igasuguseid blogisid, Instagrame, foorumeid ja kommentaariume, arvasin ma tihti, et need “jooksen 10 km alla 50 minuti ilma treenimata”-inimesed lihtsalt arvavad, et nad ei tee piisavalt trenni. Võib-olla nende jaoks igahommikune väike sörk ei lähegi trenni alla kirja vms. Saate aru küll: mingil tasemel jooksja lihtsalt ise ei arva, et tema maht oleks midagi erilist, kuigi tegelikult lihtsalt on. Sealt ka head tulemused rahvasportlase kohta.

2. Mulle tundub, et nad ei tee piisavalt trenni, sest ma ise olen krooniline ülepingutaja.

Ülekoormuse ämbrisse olen astunud mitu korda ja olen kindel, et seda viga teen veel tulevikus ka. Võib-olla mulle tundub, et heade tulemuste tegijad treenivad vähe. Võib-olla on nende treeningmaht optimaalne: treeningute kvaliteet, kogus ja puhkeaeg (!) on ideaalilähedases tasakaalus; mina kui over-achiever näen seda aga vähese treeninguna, sest olen ise loll ja ei oska puhata?

3. Neil on lapsepõlveaegne kokkupuude spordiga.

Ma ei ole mingisugune eriline spetsialist, aga kuna ma vahel satun igasuguste artiklite ja nupukeste peale, siis sealt on mulle küll mulje jäänud, et mingisugune omandatud põhi lapseeas mõjutab tulemusi täiskasvanuna, isegi kui vahepeal sporti mitte harrastada. Näiteks oli ühes maratonist rääkivas filmis (nimi tõesti ei meenu hetkel) vaatluse all grupp harrastajaid, kes hakkasid treenima maratoniks. Mõnel oli noorusaegne kokkupuude spordiga, teistel mitte. Enne igasuguste trennide algust tehtud koormustest näitas juba ära, kui erinevad olid eri inimeste VO2max-id ehk maksimaalne hapnikutarbimine. Parima ja lausa suurepärase VO2max-iga oli suitsetajast mees, kes keskkoolis tegeles pesapalliga, kuid polnud nüüd aastaid end liigutanud. Seega lapseeas arendatud võimetel on ehk mingisugune tähtsus?

4. Neil on pärilikud eeldused ehk see nn spordigeen.

Kas sünniga on meil määratud mingisugused eeldused, kui heaks me spordis saame? Kas samasuguse kahe muude omaduste poolest identse inimese (vanus, sugu, kaal, pikkus, meditsiiniline ajalugu, eluvaldkond, elukoht maailmas, treeningmaht ja -plaan jnejnejne) tulemust nt jooksuvõistlusel mõjutab see, mis peitud tema geneetikas? Mina usun, et jah, mõjutab küll. Ka rahvaspordi tasemel, seal võib-olla vähem selges seoses, kuid siiski. Et tuua selge näide, hüppan kiirelt ekstreemsemasse näitesse. Mina usun, et igaühest ei saa absoluutset tippu. Jah, nad teevad selleks MEELETULT tööd, aga mingisugused eeldused peavad tippu jõudmiseks olemas olema. Kas need eeldused mõjutavad midagi ka rahvasportlase puhul?

5. Neil oli õnne.

See on teoreetiliselt võimalik stsenaarium, aga mina seda ei usu. Ma ei usu, et keegi peaks lihtsalt kogemata suutma joosta võistlusel häid tulemusi, ilma igasuguse põhjuseta.

Kokkuvõttes arvan mina, et tuleb osaliselt käiku see vana hea ülikooli 1. semestril kuuldud tõde “Sissejuhatus sotsiaalteadustesse” loengust: geenid on olulised, keskkond on oluline ja nad on omavahel suhtes 50/50. Selle suhtenäitaja üle võib muidugi vaielda, kas jooksuvõistluse tulemusest just 50% moodustab geneetika (ma arvan, et osatähtsus on väiksem) ja 50% eesmärgistatud süstemaatiline treening (ehk keskkond), aga üldine idee on väga lihtne: tulemust mõjutavad muude tegurite (!!!) seas nii geenid kui ka treening. Mina arvan, et treeningul on aga kindlasti teistest teguritest suurem osatähtsus ning rahvaspordi tasemel on geenid üsna marginaalse väärtusega. Jah, nad mängivad rolli. Võib-olla tulebki tulemus x minutit ja y sekundit z-kilomeetrisel rajal ühel geenide tõttu kergemalt kui teisel, aga seose põhjuslikkuses ma küll väga kindel ei oleks. Lisaks treeningule ja geenidele mängib veel tuhat muud tegurit, millest varem rääkisin: sugu, vanus, kaal, pikkus, haiguslugu, inimese organismi eripärad, meelestatus, ellusuhtumine jnejnejne.

Seega miks jooksis siis keegi, kes omasõnutsi tegi tulemuse kogemata, aja alla 50 minuti? Mina siin üldistada küll ei julge. Võib-olla oligi tal lihtsalt hea päev, võib-olla on tal head geenid, võib-olla teeb ta optimaalselt trenni, võib-olla oli oluline veel mingisugune muu faktor. 

Enamus meist, rahvasportlastest, teeb tegelikult trenni ju omaenda tervise ja heade emotsioonide nimel. Kas on üldse nii oluline, et mis oli tulemus sellel ja teisel võistlusel või kuidas su naabril läks? Olgu need spordigeenid siis olemas või mitte: nautigem sporti ja olgem terved. 🙂