Rubriik: Võistlused

Ettevalmistused Tartu Jooksumaratoniks

Published on by Margit2 kommentaari
Nüüd on stardini jäänud kõigest 38 tundi.

Tänast toidupäevikut pean alustama natuke kaugemalt.

Viimased nädalad, vist isegi paar kuud, pole olnud päris see, mida ma tähtsa hooaja eel ootasin. Eks püsilugejad teavad isegi, millest jutt on, eks ikka minu kehvast enesetundest nii füüsiliselt kui vaimselt. Ausalt öeldes polnud mul SEB Tartu Jooksumaratoni suhtes enam mingeid suuri lootusi, eesmärk oli võistlus läbida ning 23 km vastu pidada. Katsetada, kas kuu aja pärast Narva poolmaratonil aega 2:00 oodata on reaalne või mitte. Sellel nädalal aga on midagi juhtunud. 🙂

Esmaspäeval sain ma uued jooksutossud. Teisipäeval käisin ma kahes (jooksu)trennis, aga seda õiget tunnet, mida ma juba kaua aega otsinud olen, veel sisse ei tulnud. Teisipäeva õhtul olin ma üpris kindel, et pühapäeval ootab mind ees lihtsalt üks väga raske võistlus, sest ma olin jätkuvalt kuidagi väsinud ja loid. Polnud optimismi, polnud ootusärevust, polnud tahet. Aga kolmapäeval muutus palju, väga palju!

Terve päev teadsin ma, et õhtuses jooksutrennis ootab mind ees minu elu esimene täiesti vabatahtlik Cooperi test. Vanasti jooksin neid läbi suure surma sunniviisiliselt kehalise kasvatuse tundides. Samas peab meelde tuletama, et minu kõige esimene algeline jooksuarmastus sai alguse just põhikoolis, kui Cooperi testiks treenima hakkasin, et selle eest hinne 5 saada. Jooksin iga päev 10–15 minutit ning lõpuks saingi koolis 2000 m (= hinne 5) Cooperis ära joostud. Selle protsessi käigus hakkas mulle vabas looduses jooksmine meeldima. Hing paelaga kaelas 12 minutit oma võimete piiril jooksmist ma muidugi enam nii väga ei nautinud.

Aga tagasi selle kolmapäeva juurde. Õhtune Cooperi test. Enne jooksmist hakkas mul isegi kõht valutama, sest ma olin päris närvis. 12 minutit tugevat pingutust. Viimane kiire meeldetuletus enne võistlust. Teeme ära! Ise arvasin, et jooksen 2200 m kanti, arvestades enesetunnet. Pidasin tulemust 2400 m suisa ideaalseks, aga ei uskunud, et sellega praegu hakkama saan. 12 minutit 5:00 tempos väljaspool võistlusolukorda: seda ma ei uskunud.

Läks aga just nii ja veel paremini. 🙂 

Raske oli muidugi, aga see oli see mingis mõttes mõnus raske tunne. Nagu ma eelmisel nädalal tsiteerisin: “Pain is inevitable. Suffering is optional.” Ma ei vaadanud kordagi pulssi, hoidsin ainult iga 200-meetrise ringi järel ringiajal silma peal. Üllatasin end, kui seal pidevalt umbes 1-minutilisi aegu nägin ning polnudki grupis viimane. See tähendas, et jooksen 5 min/km tempos, mis minu jaoks on tõesti kiire (ma ei jookse selles tempos isegi 5 km võistlusi). Kahtlesin, kas pean sellise tempoga lõpuni vastu…

Aga pidasin. Viimasel sirgel panin endast välja absoluutselt kõik ning vile kõlades olin läbi jooksnud 2430 m. 2430! 

  • Keskmine tempo: 4:56 min/km
  • Keskmine pulss: 180 bpm
  • Maksimumpulss: 188 bpm (kõrgeim, mida eales näinud olen)

Aga numbritest olulisem on see tunne, mis minusse vaikselt tagasi tulema hakkas. Ma jaksan joosta ja päris kiiresti joosta. Väike tükike kadunud enesekindlust naases. Ma isegi ei julge seda välja öelda, sest kardan midagi ära sõnuda, aga ma väga väga VÄGA loodan, et nüüd hakkavadki asjad vaikselt õiges suunas liikuma. Eile olin ma juba positiivselt meelestatud, ilus puhkeolekupulss tegi rõõmsaks ning tänane expol käimine ja stardimaterjalide kätte saamine tõi tõeliselt võistlus-liblikad kõhtu. Rohkem ma midagi ei ütle, sest muidu sõnun veel pühapäevase võistluse ära. 😉 Igal juhul on mul nüüd olemas mingisugune arusaam, mida ma pühapäeval üritama lähen.

Kui poleks Marist, siis poleks olnud Cooperit ja poleks seda enesetunnet, mida niiiiiiiii kaua oodanud olen. Üks hea treener on taevalik kingitus! 🙂

Aga nüüd toidupäeviku juurde. Pärast kolmapäevast raskemat trenni soovitas Maris võistlejatel läbi teha üks väike miniteiper. Kolmapäeva õhtust kuni reede hommikuni mitte eriti süsivesikuid tarbida ning siis end uuesti glükogeeni täis laadida. Teiperist saab lugeda selles postituses pikemalt. Seekord oleksin ma võinud vabalt ka tavapikkuses teiperit proovida, aga kuna ma veel teisipäeval olin võistluse suhtes teisiti meelestatud ning isegi ei mõelnud mingist teiperist, siis nüüd on katsetamisel lühike versioon. Ehk siis tänane Food Friday on valminud süsivesikute laadimise ajal. 

Hommikusöök

  • kaerahelbed ja kaerakliid
  • 1 tl suhkrut + natuke soola
  • 1 minibanaan
  • kaneel
  • piim + vesi
  • 1 spl rosinakohupiima
  • kirsid
  • õun

Vahepala

Jooksumaratoni expolt sain lisaks stardimaterjalidele ja paarile hilbule oma suurepäraselt toetajalt High5 terve hunniku vajalikku kraami: energiabatoone, energiageele ja spordijoogi pulbreid. Minu teekond täispikale jooksumaratonile 13. septembril on nüüd tükiks ajaks energiaga varustatud. Aitäh, High5 Eesti! Tore, et keegi minu tegemisi toetab. 🙂 Ja ausõna: ma ei reklaamiks siin blogis mitte kunagi ühtegi asja, millesse ma ise ei usu. High5 tooteid kasutasin ma juba ammu enne seda, kui nad mind toetama hakkasid, sest nende geelid meenutavad pigem kontsentreeritud puuviljamahla ja maitsevad tõesti hästi (minu lemmik on apelsinigeel) ning puudub tüüpiline keemiline maitse või lõhn ning paks kurku kleepiv tekstuur. Nende IsoGele soovitan küll kõigile ilma igasuguse kahtluseta.

Saadud kraamist sõin suure näljaga enne lõunat ära kohe ühe energiabatooni, mis meenutas üht mõnusat müslibatooni. Ülejäänu ootab katsetamist.

Lõunasöök

Traditsiooniline laadimise söök: pasta. Seekord täisterapasta, peal veiselihast, sibulast, natukesest oliiviõlist ja purustatud tomatitest kaste. Juurde jõin magneesiumi ja elektrolüütidega tsitrusemaitselist spordijooki.

Õhtusöök

Õhtuks sõin jälle hunniku süsivesikuid: tegin ahjukartuleid. Koorega kartulikangid, natuke oliiviõli ja soola ning ahju, kuniks kõik ilus ja kuldpruun on. Üks ülilihtne, aga megahea toit ning süsivesikutest pungil, lisaks on koortes palju kaaliumi, magneesiumi ja tsinki, mis ühele jooksjale marjaks ära kuluvad. Samuti ei aja kartul mind niimoodi õhupalliks, nagu pasta seda teeb. 

Eriti palju liha ja köögivilja mu menüüsse täna (ega homme) ära ei eksinud, aga täpselt nii ma selle plaanisingi. Saada oma normaalse kaloraaži juures (= ei õgi üleliigselt toitu sisse) palju süsikaid ja vähem kõike muud. Homme on veel aega lihased glükogeeni täis laadida, Heateo jooksul väike soojendus teha ning pühapäeval jääb vaid pöidlad peos parimat oodata. Praegu olen ma igal juhul ülipõnevil. Üle pika aja tunnen ma enne võistlust seda mõnusat värinat enda ees.

Bring. It. ON! 🙂

Saucony Cortana 3: uued jooksusussid Jooksueksperdist

Published on by Margit15 kommentaari

Esmaspäev oli see kauaoodatud päev, kui ma tööasjus Tallinnasse sõitma pidin. Ühendasin hea kasulikuga ning käisin ühtlasi läbi Jooksueksperdist, et hankida uued jooksujalanõud. Koju tulin Saucony mudeliga Cortana 3. Nüüd aga kõigest pikemalt. 

DSC_0002

Pean kohe ära mainima, et jäin teenindusega Jooksueksperdis üliväga rahule. 🙂 Jalatest koos tossude ostmisega võttis aega umbes-täpselt 1 tund. Esiteks võtsin kaasa mõlemad vanad paarid jooksutosse: Asics GEL Kayano 20, mille ostsin pärast jalatesti Rademarist eelmise aasta märtsis, ning Puma Faas Foam (vist oli selline nimi?), mille sain endale läbi õnneliku juhuse tasuta Rademari FaceBooki mängust eelmise aasta juulis. Mida rääkisid minu kohta vanad tossud?

  • Asicsite taldadel on kannad tunduvalt rohkem kulunud kui pöiad. Nendega olen väga selgelt ja tugevalt üle kanna jooksnud. Toestuse poolest pole need veel nii läbi kulunud, hoiavad ilusti kuju. Sisevooder on läbi. GEL Kayanod on väga jäigad ning ei paindu eriti hästi. Tegemist on maksimaalse toestusega jalanõuga, mis sobib ülepronatsiooniga jalale. Heel to toe drop: 10 mm. Kaal (kodus kaalutud): 276 g.
  • Pumadel pole aga kannad üldsegi nii palju kulunud! Nendel on täiesti läbi pöiad: need on tugevalt ülespoole kaardunud ning toestus pöia all täitsa ära vajunud. Jah, muidugi olen ma nendes ka üle kanna jooksnud, aga asi pole üldsegi nii hull kui Asicsitega. Pumade tallad pole jäigad ja painduvad hästi. Mingisugune toestus on Puma Faasides olemas, aga mitte pooltki selline nagu Asicsites. Pigem on tegu neutraalse jalanõuga, kus jalg peab ise rohkem tööd tegema. Heel to toe drop: 8 mm. Kaal (kodus kaalutud): 236 g.

Kokkuvõttes: juhuse läbi tasuta saadud Pumades on mul palju lihtsam arendada palju ilusamat jooksusammu kui minu jalale teoreetiliselt sobima pidanud Asicsites. Olen seda isegi varem tundnud, et Asics justkui “keelab” mul pöial joosta või vähemasti on seda tunduvalt raskem teha, sest nendes oleks jalg nagu puukinga sees, toestust on liiga (?) palju. Näiteks intervalltrennidesse panin alateadlikult alati Puma tossud jalga, sest nendega oli mul mugavam. Puma kohandub rohkem jala järgi, samas Asics sunnib jalga hoidma kindlas asendis. 

Asics GEL Kayano 20, Saucony Cortana 3, Puma Faas Foam.
Asics GEL Kayano 20, Saucony Cortana 3, Puma Faas Foam.

Teiseks: pärast vanade tossude uurimist, panin ma tossud jalga ja jooksin nendega jooksulindil, samal ajal kui kaamera mu jalgade liikumist filmis. Seejärel tulin lindilt maha ning vaatlesime mu jalgade tööd ja liikumist aegluubis. Valus, valus pilt. 😀 Niivõrd-kuivõrd üle kanna ning vasak jalg tegi väga imelikke liigutusi. Järgmiseks võtsin tossud ja sokid jalast ära ning jooksin lindil paljajalu. Pilt, mis arvutist avanes, oli kardinaalselt erinev. Jooksin täitsa ilusti ja loomulikult pöial (kand käis maha, aga mitte enne päkka, seega väga normaalne tehnika) ning parem jalg käitus kohe täiesti normaalselt. Aga vasak, oh, see vasak… Vasak ikka vajus iga sammuga päris palju sissepoole hüppeliigese juurest. 

Kolmandaks arutasime pikemalt, mida videolint meile paljastas. Tarmo Torim, Jooksueksperdi spetsialist, kes minuga tegeles, küsis kohe, kas olen lasknud ennast füsioterapeudil üle vaadata. Ei ole. Kuna vasak jalg liigub paremast nii palju erinevalt, siis oleks kasulik lasta end üle kontrollida. Äkki on üks jalg teisest lühem, kuskil mingi düsbalanss vms. Sain kohe kaasa ühe Tartu füsioterapeudi kontaktid. Eks millalgi pean ühendust võtma ja väikse hinnapäringu tegema. On kellegi aimu, kui palju maksaks käik korraliku füsio juurde?

Neljandaks asusime saadud teadmiste põhjal tosse valima. Tahtsin selliseid jalatseid, mis jala natuke abitusse olukorda jätavad ning õpetavad tallad jooksma ning pöialihased uuesti tööd tegema. Suure toestusega tossud ning spetsiaalsed tugitallad on ära katsetatud ning mingeid erilisi tulemusi ma sealt ju ei saanud. Nüüd on aeg proovida midagi, mis toob tagasi maatunnetuse ning annab jalale võimaluse areneda.

Kaasas oli ka Hanneselt saadud nimekiri tossudest, mida ma võiks proovida ja katsetada. Kuna Tarmo sai mu jalgu põhjalikumalt uurida, siis lõpuks jäi sõelale kaks varianti: Skechers GoRun ja Saucony Cortana. Skechersit mulle kohapeal kahjuks proovida anda ei olnud, seega jalga läks Saucony. Tavaliselt kannan numbrit 39, kontsades isegi 38, spordijalanõud on alati olnud suurus 40, aga Saucony sussidest läks jalga 40,5. 40 jäi natuke väikseks. Ausalt öeldes nende tossude välimus mulle alguses üldse peale ei läinud, aga mida aeg edasi, seda ilusamad nad mulle tunduvad. 😀 Samas välimus oli minu jaoks kõige vähme oluline, tahtsin jalatsit, mis mulle kõige paremini sobib.  Sörkisin poes ringi, vaatasime tossud ka jooksulindil järele. Kuidagi kerge ja mugav tunne oli. Igaks juhuks anti mulle proovida ka Saucony Kinvara, aga nagu ekspert ütles ja ka mulle jalas tundus, siis oli see kuidagi liiga “tennis”: kui minu Cortanades on natuke keskpärast toestust olemas, siis Kinvaras pole sedagi. Mulle tundus, et üleminek Asicsist Kinvaradesse oleks natuke liiga suur hüpe ja valisin selle, mis mugavam tundus, ehk Cortanad. (Muideks, Saucony hääldatakse nagu sock-a-knee, rõhuga sock peal. :D)

cortana3

Ülevaade Saucony Cortana 3 jalanõudest (allikas: Runner’s World ja Tarmo Torim):

  • Kaal: 248 g
  • Heel to toe drop: 4 mm.
  • Sobib mõõduka ülepronatsiooni puhul
  • Talla jäikuselt midagi minu Puma ja Asicsi tossude vahepeal. 
  • Runner’s World: “A first step for runners who want to transition to minimal footwear but need some support.” – Minu puhul täpselt nii ongi. 🙂
  • Kahjuks olid saadaval ainult ühes värvitoonis (internetist võib ka muid värve leida). Valge on ülimalt ebapraktiline toon meie ilmastikuoludes.
  • Hind: originaalis 159€, mina maksin koos jalatestiga 130€.

Täna hommikul sain uued tossud juba järele proovida. On liiga vara veel midagi põhjapanevat järeldada, aga tundusid normaalsed, kerged ja jalas märkamatud, sain tavapärase treeningu ära teha ilma igasuguste muredeta. Eks aeg näitab, mis ja kuidas nende tossudega minu jooksutehnikas muutuma hakkab. Pühapäevasele võistlusele mul neid jalga panna veel ei soovitatud, sest pole aega tosse enne pikemal jooksul katsetada. Seega sinna lähen vist oma vanade Pumadega. Samas mõned korrad saan enne veel Saucony’dega joosta ja võimalik, et julgen need juba pühapäeval isegi 23,4 km otsale jalga panna.

Kokkuvõttes jäin oma Jooksueksperdis käiguga 100% rahule. Pole paremat ja professionaalsemat teenindust ammu kuskil saanud. Oli kohe aru saada, et minuga tegeleb tõeline asjatundja. Samuti sain küsida igasuguseid küsimusi, mis mind huvitasid, ning ükski neist ei jäänud vastuseta. Kui keegi tahab tõsiselt jooksuga alustada või lihtsalt uusi tosse, siis soovitan kindlasti Jooksueksperdis ära käia. 🙂