Maratonist, eneseusust ja jooksurõõmust

Ma ei oska kuidagi alustada. Tahtsin eilsest SEB Tartu Jooksumaratoni ühistreeningust rääkida, aga minus valitsevad väga vastuolulised tunded. Mõistus ütleb, et kõik läks väga hästi. Südames aga pole seda tunnet, mida ma jooksurajalt otsima läksin.

Kui vaadata asja külma peaga ning olla optimist…

… siis läks kõik hästi! 🙂 Esiteks: mu jalad olid küll natuke rasked ja mitte väga kiired ega lennukad, aga nendes ei olnud valu. See oli kõige olulisem teadmine, mida ma rajalt otsisin. Jalad pidasid ilusti lõpuni vastu. Teiseks: keskmise kiiruse ja keskmise pulsi suhe oli küll väga jube (7:01 min/km ja 163 bpm), aga enesetunne ei olnud ju tegelikult üldse halb (välja arvatud see, et mul kippus natuke pistma hakkama). Vahest mängis siin rolli tavalisest tunduvalt raskem maastik? Suurematel tõusudel kõndisin, et natuke säärte vastu sõbralikum olla ja neid säästa. No pressure, see oli ju ikkagi treening, mitte võistlus! Jalad korras, enesetunne tavapärane… Kolmandaks: ilm oli väga mõnusalt soe ja täiesti tuulevaikne, loodus oli imeline ning rahvas positiivsust täis.

Mille üle üldse vinguda? 

Kui vaadata sügavale enda sisse…

… siis miski polnud nii, nagu pidi. Ma olin iseenda mõtete ori. Kahjuks mingil siiani seletamatul põhjusel polnud need mõtted ilusad. Esiteks olin ma iseenda peale kade. Kõlab täpselt nii rumalalt, kui see oligi. Kõigepealt lasin ma end häirida sellisel täiesti irrelevantsel asjal nagu tempo. Millegipärast hakkas mind häirima fakt, et eelmisel aastal vigase jalaga olin ma kiirem kui nüüd, kui ma peaks teoreetiliselt olema igatpidi tugevam jooksja. Miks, miks, MIKS peaks mind see häirima?! So what, who cares? Aga see hakkas mind mingil hetkel häirima. Lohutasin end sellega, et varsti olen piisavalt kaua jooksnud, et õnnehormoonid sisse lülituvad ja siis on kõik hästi. Aga jäingi neid ootama…

Siis mõtlesin sellele, kui head mälestused mul sellel Elva rajal eelmisel aastal olid. Enne eelmise aasta ühistreeningut oli varem minu pikim jooksudistants 12 km. Iga samm, mis ühistreeningul pärast 12 km märki tegin, oli täielik eneseületus ja saavutus. Mu jalg tegi põrguvalu, aga ma tundsin end hinges ja südames nii hästi. Ma olin iseenda üle nii uhke. Jooksin oma “mullis” ning hõljusin pilvedel. Kuna plaanis oli joosta 16 km, aga finiš saabus juba 15,5 km peal, siis jooksin veel koos ma treeneriga natuke peale, sest ma pole allaandja. 10 km võistlusel jooksin oma siiani murdmata rekordi ning olin nii õnnelik. Millised emotsioonid ja mälestused.

Sellel korral tegid need mälestused mulle karuteene. Olin kuidagi endas pettunud ning selle asemel, et joosta 16 km täis nagu plaanitud, leppisin 15,4 kilomeetriga ning läksin bussi, et võimalikult ruttu koju saada. :/ See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…

Kas see neiu on maratonimaterjal?

Kuhu on kadunud see tõeline spordirõõm ja miks on tekkinud väike hirm minu enda poolt püstitatud eesmärkide ees? Jah, muidugi mulle meeldib trenni teha: bodypumpida parimate lugude saatel, rattaga mööda pankrannikut rallida, aga see päris-päris-päris tõeline jooksurõõm on viimastel kuudel olnud rohkem kadunud kui kohal. Muidugi mulle meeldib koos oma jooksugrupiga trenni teha, muidugi mulle meeldivad pikad jooksud, muidugi ma … Aga midagi on kadunud, midagi on muutunud. Ja see häirib mind nii väga!

Kas nüüd peabki nii olema? Tulid teised eesmärgid, läks raskemaks ja ma peangi end teisiti tundma? Mõtlen ma lihtsalt üle? Mul on tunne, et asi pole selles, et mu keha enam ei jaksaks või ma oleks üle treeninud või mis iganes. Mul on tunne, et ma lihtsalt ise mõtlen valesid mõtteid ja häälestan end valesti. Ma olen iseenda peas kinni ning muutunud oma mõtete orjaks. Tekib see sama tunne nagu semestri alguses, kui sa vaatad oma kodutööde, vaheeksamite, kontrolltööde ja lõpueksamite kogust ja mahtu ning masendus tahab peale tulla, aga samas semestri lõpuks saab kõik tehtud ja korda ning siis saab endaga tõeliselt rahul olla. On siis praegu jooksmisega samamoodi: hooaeg algas, eesmärke on (liiga?) palju ning kõik tahab üle pea kasvada, kuid lõpuks saab kõik korda? Või ei saa? Kui üks võistlus lõppude lõpuks üle pika aja (= alates eelmise aasta SEB Tallinna poolmaratonist) tõeliselt hea emotsiooniga lõpetada, kas siis tuleb see päris jooksurõõm tagasi? 

Mulle hakkab tunduma, et kõigepealt kadus mu eneseusk ning seejärel viis endaga kaasa jooksurõõmu.

Kõik algas Tartu Linnamaratonist. Lootused purunesid ning tekkisid esimesed muremõtted. Ma suutsin need küll korraks maha suruda, aga ebakindlus jäi hinge alles. Mul on vaja ühte korralikku võistlust, mis mu jälle iseendasse uskuma paneks. Ma kardan iseendas pettuda. Mul on täiesti ükskõik, mida teised minust arvavad ja kas nemad on minuga rahul, aga ma kardan iseennast alt vedada. If you can dream it, you can do it, right? Praegu pole ma selles enam nii kindel ja see mind vist muretsema panebki. Ma pelgan seda määramatust ja teadmatust. Ma tahaks kõike kontrollida, aga see pole lihtsalt võimalik.

Mul on seljataga tõeline tugitiim, kes mind alati julgustab ja aitab. Ma olen teile tõesti südamest väga tänulik. Näiteks olen lugematutel kordadel saanud Mariselt väga toetavaid kirju ja nõuandeid, kui jälle ühe negatiivselt meelestatud postituse avaldanud olen. Te ei kujuta ette ka, kui palju see aitab, kui sa tead, et keegi päriselt usub sinusse. Vahel kirjutavad mulle lugejad kirjakesi ning kommentaatorid siin blogis enamasti elavad mulle sajaga kaasa ja see kõik teeb mind tõesti rõõmsaks, et te mul olemas olete. Ma tunnen end väga süüdi, et ma ei suuda end kokku võtta, et end jälle iseendana tunda, vaatamata sellele, et teised minusse usuvad. Mul on tunne, et ma petan kõiki oma inimesi, sest kaua jaksab keegi mulle korrutada, et you can do it, aga mina ikka siin seletan, et no, I can’t? Ka lõpmatu kogus julgustust ei aita, kui ma ISE endasse jälle päriselt uskuma ei hakka. Kõik on kinni minu mõtteviisis. 

Küll see õige tunne lõpuks ikkagi tagasi tuleb. Peab ju tulema?! Maratoni finišisisse väiksema naeratusega küll plaanis jõuda pole:

Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)
Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)

Palun proovige koos minuga see raskem aeg ära kannatada. 

Tartu Parkmetsa jooks 2015: 7 km piina

Postitus valmis vahetult pärast võistlust.


Just sellise pealkirja see postitus sai, sest võistlus oli vaimselt ja füüsiliselt ikka väga raske. Väike isikliku rekordi parandus küll tuli, aga põhimõtteliselt selle jooksu tulemuse järgi pole ma aastaga absoluutset mingit arengut läbi teinud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Parkmetsa jooksu start antakse alles kell 13, seega oli mul hommikul aega kaua magada, putru süüa ja siis veel voodis vedeleda ning Austraalia-teemilisi blogisid sirvida. Vaikselt toppisin end riidesse ning umbes veerand kaheteistkümne ajal hakkasime korterikaaslasega kodust liikuma. See aasta olin laisk ning stardipaika jõudmiseks kasutasime lisaks kondimootorile ka bussi. Bussis kohtasime veel kaht trennikaaslast. 

Stardipaigas võtsime materjalid välja, panime numbrid särkide külge ning hakkasime soojendust tegema. Õues oli meeletult ilus ilm: täis päikesepaiste, umbkaudu 14–15 kraadi sooja ning paiguti kerge tuul. Kella seadistasin nii, et nägin aega, tempot ja keskmist tempot ning pulsi peitsin ära. Teadsin niigi, et kogu eelnev nädal oli väga kehv olnud ning pulss ronib isegi sörkides lakke. Soojenduseks jooksime paar kilomeetrit ja siis tegime mõned jooksuharjutused. Oligi aeg seista vetsujärjekorras ning siis juba soojendusdress maha koorida ning stardikoridori minna. Jooksin lühikest varrukate ja pikkade pükstega, aga tegelikult oleksin ka püksid lühikesed panema, sest kohati hakkas mul rajal päris palav.

Kell 13 kõlas stardipauk ning niimoodi me sealt Raja tänavalt minema tuhisesime. Peas oli eesmärk alistada eelmise aasta aeg. Paar nädalat tagasi tekkinud idee joosta aeg 35–36 minuti kanti oli veel kuskil mõtetes olemas, aga tunne oli sõna otseses mõttes nii halb, et väga palju lootusi ma ei hellitanud. 

Raske oli algusest peale ning aina raskemaks läks. Kõik muudkui jooksid minust mööda ning 3. kilomeetril jäi ka trennikaaslane Kaire minust maha (enne jooksime 2,5 km koos). Ütles, et ära oota ja mine. Läksin siis. Kella vaatasin ainult siis, kui ta mulle värinaga märku andis, et täis on tiksunud järgmine kilomeeter. Nägin sealt iga kilomeetri aega. Eelmisel aastal jooksin tempoga 5:30 min/km ja seega terve tee arvutasin oma peas, mitu sekundit ma sellest ajalisest eesmärgist eespool olen. Esimese kolme kilomeetriga “võitsin” mullusest üldajast 51 sekundit. Edasi enam asjad nii roosilised polnud.

Foto: David Arutyunyan (Treenitus MTÜ)
Foto: David Arutyunyan (Treenitus MTÜ)

Rada oli kohati väga pehme ning seal kadus mul kiirus ikka täiesti ära. Olin ikka päris väsinud ka ning lugesin ainult kilomeetreid, mis mind finišist lahutasid. Korraga nägin kellal kilomeetriaega 5:56 ja see viis tuju ikka absoluutselt nulli. Kuidas mul NII raske on ja kiirus samas täiesti olematu? Miks?!

5. km lõpuks oli minu 51-sekundilisest varust alles jäänud ainult 23 sekundit. Aga see pole veel kõik! 6. km oli jätkuvalt raske ning enne viimast kilomeetrit oli mul varu jäänud ainult 20 sekundit. Õnneks ma teadsin, et enam mingit väga pehmet pinnast ei tule ning eelmise aasta aega peaksin ma edestama küll, aga et see vahe ainult alla poole minuti jääb… See oli ikka masendav.

Jooksin nagu suutsin. 500 m enne lõppu nägin raja kõrval Kaisa Kukke, kes oli juba ammu finišeerinud (naiste 2. koht) ning tuli oma klubikaaslast eduka lõpuni vedama. Üritasin siis neile sappa võtta ning finišisse jõudsin netoajaga 38:26. Ehk täpselt 24 sekundit kiirem kui eelmisel aastal.

Njah. 

Miinimumeesmärk sai täidetud, aga pettunud olin ikkagi. :/ Kui eelmisel aastal olin naistest esimese poole seas, siis sellel aastal see ei õnnestunud. Kaaslased küll kiitsid ja toetasid ning tuju läks korraks üles, aga koju jõudes tundsin end nagu luuser.

Punane: üle anaeroobse läve. Kollane: natuke allapoole seda. Võtab vist väga hästi kokku, kui raske oli.

Kuidas ma olen aastaga täpselt samal tasemel?

Kuhu jäi areng?

Millega ma nii puusse panin?


  • Aeg: 38:24
  • Keskmine tempo: 5:24 min/km
  • Keskmine pulss: 176 bpm (puhas anaeroobika)
  • Maksimumpulss: 183 bpm
  • Koht: 300 (416-st)
  • Koht naiste seas: 86 (166-st)
  • Koht N-vanuserühmas: 49 (87-st)

Nüüd asjale tagant järele mõeldes…

Ega enam muud üle ei jäägi, kui oodata uusi võistlusi ning mitte lasta eneseusul unustusse vajuda. Kõik ei läinud nii, nagu lootsin, aga see ei tähenda, et kogu hooaeg nii möödub. 🙂 See oli ju ainult üks võistlus. Poolmaraton ja maraton on kõige olulisemad eesmärgid ning loodatavasti need lähevad ikkagi korda. Õnneks on mul olemas korralik tugisüsteem: inimesed, kes mulle kinnitavad, et olen õigel teel ning annavad jõudu edasi minna. Nende eest pean küll väga tänulik olema.

Põen selle väikse tagasilöögi läbi, õpin sellest ja astun ikka edasi põhieesmärkide suunas. Ma ei ole ju tegelikult samal tasemel nagu eelmisel aastal. 12 kuud tagasi polnud ma elus isegi kordagi 15 km läbi jooksnud, rääkimata poolmaratonidest, nädalavahetuse pikkadest jooksudest ja 48 km jooksust-kõnnist. Aastaga on palju juhtunud. See, et üks võistlus ei läinud nii, nagu ma tahtsin… See ei näita veel seda, kes ma tegelikult olen. Küll need selle aasta suured teod alles tulevad! 🙂