Rubriik: Võistlused

Maratonipaanika

Published on by Margit Partei14 kommentaari

Kuna paljud ootavad reedel toidupäevikut, siis seda saab vaadata jooksvalt minu Instagramist. 🙂

Aga tahan täna hoopis millestki muust rääkida.

Kõik algas sellest, kui ma paar päeva tagasi üritasin Excelisse hakata mingit maratoniplaani looma. Ma ei oska nii, et lasen asjadel jooksvalt minna, eriti kui on tegemist minu jaoks niiiiiii tähtsa asjaga nagu mu esimene maraton.

Järsku ma avastasin, et pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni on mul ainult 13 nädalat täispika jooksumaratonini Tallinnas. Tundub suur number, aga pole seda mitte. 13 nädalat oleks isegi siis liiga vähe, kui ma saaksin ainult süstemaatilist maratonitrenni teha. Enamasti on minusuguste algajate maratoni treeningplaanid 20 või rohkem nädalat pikad. Aga minu puhul pole asi ainult ajas, mis maratonini jäänud on. Ilmselgelt mu ajud ei teinud eriti palju tööd, kui nad aasta alguses võistlusgraafikut paika panid. Kuidas siis nii? Lugege ise…

August

Idiootsus nr 1

Miks, miks, MIKS tahan ma hakkama saada pika triatloniga ja maratoniga ühel ja samal aastal? Veel hullem: 6-nädalase vahega?! Kus on loogika? ❓ Mul ei ole aimugi, kui kaua ma taastun sellest, et pean 1 km elu eest Pühajärves ujuma, seejärel tallama 100 km ÜLIraskel rattarajal (halloo, Margit, kas sa ei mäleta, kui raske oli seal tõusudel ainult 10 km joosta, rääkimata 100 km rattal?) ning siis veel 10 km sellel samal raskel rajal jooksma? Täiesti võimalik, et sellest 6+ tunnisest pingutusest taastumiseks läheb mul kuu aega. (Või rohkem.) 4 nädalat, mida mul ei ole.

Idiootsus nr 2

13 päeva pärast triatloni on mul plaani võetud Ööjooks, kus peaksin jooksma 5 km rekordi, plaanis oli aeg alla 25 minuti. Mul on õigus kahelda, kas mu jalad siis veel üldse inimese moodi liiguvad, rääkimata mingist kiirusest. Kui ma (pikal) triatlonil ei osaleks ja tegeleksin maratonitrenniga, siis oleks see väike kiire sutsakas veel mõeldav. Samas tähendab üks võistlus kohe seda, et ma pean nädal pärast seda asju vaiksemalt võtma ja rohkem puhkama ning vähem ja kergemalt treenima.

Idiootsus nr 3

… ja 5 päeva pärast Ööjooksu tahtsin osaleda 10 km pikkusel Tartu Suvejooksul. Miks? Et mitte Tartu Jooksusarja pooleli jätta. Rekordit ma seal ju nagunii joosta ei jaksaks. See tähendaks veel ühte kaotatud nädalat puhkamiseks ja taastumiseks.

Aga enne augustit?

Idiootsus nr 4

Tulgem tagasi selle juurde, et pika triatloni ja täispika maratoni vahele jääb ainult 6 nädalat. Aga: mis saab enne seda? Miks minu peakene mõtles, et pikaks triatloniks ei pea trenni tegema? 🙂 Mis loogikaga mahub minu treeningnädalasse:

  • maratonitrennid: vähemalt 3 jooksu, sh pikk jooks, mis on mõnel nädalal 3–3,5 h pikk;
  • triatlonitrennid: ujumine, pikk rattasõit ja ratta ning jooksu kombineeritud trenn (enne rattaots alla ja siis kohe ratta seljast jooksma);
  • üks jõutreening, sest maratonile ilma tugevate kerelihasteta, mis 4–5 tundi korrektset keha jooksuasendis hoidma peavad, ei lähe;
  • puhkus ja taastumine, mida ei tohi ära unustada;
  • ning ükski eelnimetatust ei hakka üksteist segama?

Miks ma varem ei mõelnud sellele, et nädalas on ainult 7 päeva?

Miks ma arvasin, et ma suudan edukalt treenida korraga nii 111 km triatloniks kui ka maratoniks?

Ilmselge on see, et proovides treenida mõlemaks, ei saa ma korralikult valmistuda kummakski. Valus tõde, aga nii on. 😦 Läheks ma jälle ainult mingit lühikest triatloni läbima, siis piisaks sellest, mida ma eelmisel aastal tegin: põhiliselt jooksin, korra nädalas mingi rattaots, natuke jõutrenni juurde ning suvel ujuma ma peaaegu ei jõudnudki, sest 500 m ujudes lihtsalt läbida ei ole mulle eriline probleem ka suurema ettevalmistuseta. Aga TriSmile 111-le sellisest ettevalmistusest / ettevalmistamatusest ei piisa. Minu kogemustega (= mitte eluaegsele sportlasele, vaid alles algajale) mitte. 111 läbimiseks pean ma sellele sajaga, mitte 50-protsendiliselt pühenduma. Sama käib maratoni kohta. Pooles vinnas mõlemat tehes ei saavuta ma kummaski seda, mida ma tahan saavutada.

Milline saaks välja nägema “Margit maratonile 2015” plaan, kui ma tahan jõuda triatlonile, Ööjooksule, Suvejooksule ja lõpuks maratonile? Vastus: olematu. Sellisel juhul ei jääks mul Narva Energiajooksu ja SEB Tallinna Maratoni vahele ühtegi sellist lõiku, kus ma saaksin ainult maratonile pühenduda. Ma peaksin oma 3-tunnise / 30-kilomeetrise jooksu ära tegema juba juuli keskel (olen ma selleks siis juba valmis?), sest augustis mul selleks enam aega ei ole. Aga… ma ei taha nii.

Maraton pole ainult see üks päev, kus ma jooksen 42 195 meetrit. Maraton on teekond. Maraton on kõik need kuud, kui ma võistluseks valmistun nii füüsiliselt kui vaimselt. See teekond käib juba praegu! Mõned inimesed kindlasti ei mõista, miks ma maratoni sellisesse “püha lehma” staatusesse tõstan, aga mina tunnen maratoni suhtes suurt aukartust. Maraton ei ole lihtsalt 2×21,1 km. Lisaks füüsiliselt oma võimete tipus olemisele, et keha pärast 30. km täielikult alla ei annaks, peab olema vaimselt väga tugev. Maraton on midagi muud. Nagu Heidi ütles, on maraton ikka hoopis teine liiga. Tal on õigus.

Ma saan paremaks jooksjaks ainult siis, kui ma jooksen. Ma olen selle eelmisel aastal iseenda peal ära katsetanud. Mulle ei piisa ainult rattal väntamisest või ujumisest, sest see hoiab mu olemasolevat vormi, aga ei tee mind paremaks jooksjaks. Eelkõige pean ma keskenduma jooksule ning sinna natuke midagi juurde tegema, mitte keskenduma korraga kolmele alale. Maratoniks treenides peab olema jooks kõige olulisem ja samas ei tohi unustada korralikku taastumist, sest ilma superkompensatsioonita jõuab ainult ületreenituseni. Been there, done that. Nii lihtne see ongi. Ma tahan seda erilist aega ning pikka teekonda maratonile nautida ja 100% valmis olla, kui ma 13. septembril stardipauku ootan. Mitte mõelda sellele, kuidas mu ettevalmistus on poolik ning iseendas kahelda. Tahan minna maratonistarti teadmisega, et olen andnud endast kõik ning enam ei saa midagi valesti minna. 🙂

Seega on mul nüüd mitu varianti:

  1. Teha võistlusgraafik alates Narvast tühjaks (OK, Ööjooksule läheksin ikkagi) ning pärast poolmaratoni pühenduda ainult maratonile.
  2. Valida mingi lühem triatlon, kas Tartu Milli olümpiadistants või lühike variant või TriSmile 33.3 ning minna sinna ainult oma maratonitrennide baasil. Ilmselt oleks see tehtav ja mõeldav, kuna mingit erilist aega ma nagunii jahtima ei lähe. Mida varem triatlon tehtud saaks, seda parem. Kuna Tartu Mill on juba 4. juulil, siis jääks tervelt 10 nädalat aega ainult maratoniks valmistuda.
  3. Olla täiesti rebel ning minna ilma spetsiifilise triatloniettevalmistuseta TriSmile 111-le niisama nalja tegema. YOLO! 😀

Vot sellised on lood siinpool Emajõge. Olen aru saanud, et olen nõus selle aastal “ohverdama” eesmärgid joosta 5 ja 10 km rekordid (alla 25:00 ja alla 55:00), jätta katki Tartu Jooksusari ning panna (pikem) triatlon ootelisti, et pühenduda maratonile, sest maraton on selle aasta kõige tähtsam eesmärk. Oma esimest maratoni saan ma joosta täpselt üks kord elus. Ja ma ei taha seda enda jaoks ära rikkuda!

Nüüd aga meenutagem, et järgmine võistlus toimub juba – üllatus-üllatus!– ülehomme. Kas 10 km alla 55 minuti joosta on realistlik? Süda ütleb, et on, aga Achilleuse kõõlused ei taha vist eriti koostööd teha… Loodame parimat.

SEB 33. Tartu Jooksumaraton (23,4 km)

Published on by Margit Partei18 kommentaari

Sellest võistlusest ei olegi midagi väga pikalt rääkida. Põhimõtteliselt koosnes kogu rada minu jaoks kahest osast: esimesed 10 km, kui sain eesmärgiks seatud tempot teha, ning kõik pärast seda hetke, kui mul pilt tasku minna tahtis.

Hommik algas nagu ikka: hommikusöök (moosiga kaerahelbepuder) vara sisse, auto ja bussiga Tartust Elvasse ja sealt Otepääle. Kohal olime juba kell 9.50, seega oli meil üle tunni aja, et mitu korda vetsus käia, niisama tšillida ja jutustada ning väike soojendus (jooks, jooksuharjutused ja võimlemine) teha. Aeg läks väga ruttu ning oligi käes hetk stardikoridori minna. Valisin eelviimase koridori, ennustatava lõpuajaga 2 h 11 min – 2h 25 min. Stardipauk kõlas täpselt kell 11.

Algusmeetrid olid ülerahvastatud, aga üldiselt saime siiski päris kenasti stardist minema. Olin kahe jooksukaaslasega end gruppi võtnud ning plaanisime tempot hoida 5:45–6:00 vahel, et sihtida lõpuaega 2:15–2:20. Endale üllatuslikult ei kihutanudki stardist minema ja ei pannud endale esimese kilomeetriga põntsu. Tegelikult oli juba algusest peale raske: tõus tõusu järel, päike pähe lõõskamas ning ühtegi metsavaheteed ega puuvarju ei paistnud kuskil. Langustel sai küll natuke taastuda, aga üldiselt tagantjärele vaadates oli pulss kogu aeg kõrge (võistluse ajaks peitsin pulsi ekraanilt ära). Juba kuuendal kilomeetril tundsin, et mul on raske. Kahtlesin, kas pean selle tempoga lõpuni vastu.

Mingil hetkel jõudsime lõpuks metsavaheteele, kus puud varju pakkusid. Enesetunne aga eriti paremaks ei läinud. Üritasin ikka oma tempogruppi hoida ning mitte neist eriti maha jääda. Kuni 11. km alguseni (või oli see 10. km lõpp?).

Siis lõi mul järsku silme eest pildi värisema. Kõik oli kuidagi udune ja segane. Jäin automaatselt seisma ning sellise enesetundega seismine ja kõndimine oli ainus mõistlik tegu. Mul oli tõesti tunne, et nüüd läheb pilt tasku ära, kukun sinna kraavi ning sõidan finišisse kiirabiautoga. Peatusin, pilt selgines ning hakkasin vaikselt kõndima, siis sörkima. Süda oli ka kuidagi paha. Kaalusin pikalt, kas julgen üldse geeli võtta, aga igaks juhuks ikkagi võtsin ühe IsoGeli. Õnneks ei põhjustanud see mingeid komplikatsioone. Umbes kilomeetri pärast tuli joogipunkt, kus sain endale mitu topsi külma vett pähe (ja kõhtu) kallata. Mu keha oli tulikuum ning see külm vesi aitas. Võib-olla isegi liiga palju, sest mingil hetkel tekkisid mul külmavärinad, mis õnneks mööda läksid, aga siis hakkas jälle nii palav. Samuti oli mul raja esimesel poolel janu, joogipunkte oleks võinud tihedamini olla.

Päike, soojus ning mina võistlustempos jooksmas lihtsalt ei sobi kokku.

10. km lõpus käis pauk ära ning edasised kilomeetriajad on tagantjärele vaadates ikka… koledad.

Edasine teekond kulges lihtsalt mingis omas tempos. Pulss oli aga jätkuvalt ikka kõrge ning enesetunne kehv. Vaikselt hakkas muidugi natuke parem, sest joosta ma ju ikkagi sain. Tõuse võtsin aga kõndides, sest ma tõesti kartsin, et jälle juhtub midagi, sest pulss hüppas igal tõusul ülespoole. See “pilt läheb eest” hetk oli ikka väga hirmus. Isegi Olümpiajooksul, kus oli samasugune päike, aga 15 kraadi kõrgem temperatuur, ei kogenud ma midagi sellist.  Ma mõtlesin korraks katkestamisele, aga see mõte läks õnneks ruttu ära.

Igal juhul oli mul sellest koledast hetkest alates veel 13 km joosta. Kuskil 11 km enne lõppu püüdis mu kinni jooksukaaslane Liisi, kellega otsustasime koos lõpuni minna. Tundus, et ka tal oli väga raske. Tema elukaaslane pakkus meile veel vahepeal juua, mis oli väga tänuväärne tegu. Vahepeal möödus meist veel grupikaaslane Maria, aga tema tempoga ma kaasa minna ei suutnud. 2 joogipunkti läbisime koos Liisiga, aga 3 km enne lõppu jäi ta minust maha. Mul oli ikka väga halb tunne ta maha jätta, aga läks nii…

Lõpp oli ikka raske. Lootsin, et mingi lõpuadrenaliin tuleb sisse. Ei tulnud. Elu aeglaseim poolmaraton: minu kella järgi kuskil 2:18 peal. Sealt oli veel üle 2 km minna. Vaikselt tiksusin ning üle finišijoone jõudsin ajaga 2:33. Olin nii õnnelik, et see piin otsa sai ja isegi naeratasin finišis, mille fotograaf kavalalt pildile püüdis. 😀

Foto: K. Kroon
Foto: K. Kroon

Finiš. Umbkaudu 15 minutit hiljem, kui oodata oli. Mingi ime läbi polnud ma aga üldsegi kurb või väga pettunud. 🙂 Mul polnud sellel rajal mingit rekordit murda, sest jooksin seal esimest korda, ning pärast seda hirmutavat hetke 10. km lõpus olin ma õnnelik, et jõudsin omal jalal finišisse.

Nagu paljudelt kuulsin, siis oli see raske võistlus. Nii mõnedki trennikaaslased polnud oma ajaga eriti rahul. Mina ei treeni maastikul ju peaaegu üldse ning ega see võistlust just kergemaks ei teinud. Seekord läks siis nii. Hiljem käisin veel Marise ja Mariaga Auras saunades ja mullivannis taastumas. Ütlesin neile, et mind juba häirib see, et mu ülihalb aeg mind ei häiri. 😀 Igal juhul tore, et mu tuju ei langenud. Alles kolm päeva enne võistlust Cooperi testil sai see hea jooksja tunne kätte saadud ja see loeb mulle (eriti eesootavaid võistlusi silmas pidades) rohkem kui see üks võistlus. 

Küll need minu ajad veel tulevad. Pole lihtne kevad olnud, ilmselt olen oma kahe jooksuaine ning teiste trennidega keha lihtsalt ära väsitanud ja segadusse ajanud, aga ma sain lõpuks selle õige jooksutunde ja meelestatuse kätte. Oleks veel mind pikka aega kummitanud tõeliselt kehva meeleoluga sellise ajaga lõpetanud… Ma kahtlen, kas ma siis üldse ühelegi võistlusele enam kippunud oleks. Aga nüüd on positiivsus naasnud. Kuna kevad pole olnud eriti ideaalne, seega järelikult sügis ja maraton peavad ju suurepärased tulema, eks? 😉

Järgmisel päeval andsid jalad, eriti sääred ja Achilleused ning vasak põlv väga korralikult tunda. Seljalihased ja puusapainutajad olid päris valusad. Võistlusjärgsel ööl valutasid põlved, palju allamäge jooksmist ei ole nali. Samuti leidsin oma jalgadelt täiesti uue koha pealt (teate küll seda nukki, mis siseküljel enne varbaid on?) villid, paremal oli vill pisike, aga vasakul üpris suur. Ilmselt jalad alles harjuvad uute tossudega. Kuna ma sõin võistluspäeval tavapärasest vähem, sest isu lihtsalt polnud, olin päevaga kaotanud 1,4 kg (ilmselt tuleb see aja jooksul tagasi, kuna enamik kaotatust oli vesi). Tavaliselt on mul pärast pikka jooksu, eriti võistlust, kõht kogu aeg tühi. Ilmselt see kuumus/peaaegu kuumarabandus/peaaegu päikesepiste pani kehale põntsu, sest pärast finišit oli mul üpris halb enesetunne ning isegi supp ei läinud alla. Ainult janu pole ma siiani kustutatud saanud, kuigi olen liitrite kaupa (mineraal)vett joonud. Keha andis igast otsast märku, et läbitud sai üks füüsiliselt väga raske võistlus.

Vaheajad:

  • Kirikuküla (5,3 km): 31:50 (koht: 1565)
  • Paluveski (11 km): 1:07:30 (1593)
  • Ketneri (15,6 km): 1:38:40 (1626)
  • Sassi (19,6 km): 2:08:07 (1643)
  • poolmaraton (21,1 km): 2:18:51 (1636)

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:33:49 (neto: 2:33:07)
  • Tempo: 6:31 min/km
  • Keskmine pulss: 171 bpm
  • Maksimumpulss: 182 bpm
  • Kulunud kalorid: 1498 kcal
  • Koht: 1633 (1839-st)
  • Koht naiste seas: 375 (494-st)
  • Koht vanusegrupis: 189 (251-st)

PS! Veel saab valida Eesti parimat spordiblogi. Minu oma on ka valikus olemas. 🙂 Hääletamiseks kliki SIIA, otsimiseks Ctrl+F ja healthymargit.com ning siis kliki lehe all “Saada”.