Õues oli 33 kraadi. Pedeli jões oli 23 kraadi. Oli 25. juuni. Stardijoone taga oli 72 triatleeti. Üks neist olin mina.
Valga triatlonil läbisin ma harrastajate distantsi ehk supersprint-triatloni: 375 meetrit ujumist, 10 km rattasõitu ja 2,5 km jooksu. Avastasin, et triatlonis nagu ka jooksus kehtib sama põhimõte: mida lühem, seda hullem. Pingutusaste ja intensiivsus on üle mõistuse. Endast tuleb välja panna absoluutselt kõik, kogu võistlus möödub hapnikuvõlas ja veremaitse suus. Aga miski kisub sinna ikka tagasi…
Alustame algusest. Valka jõudsime kella 14 paiku, kui stardini oli veel 2 tundi aega. Sai kõiki toimetusi rahulikult ajada. Härra Jooksja oli minuga kaasas, aitas mu asju tassida, pilte teha ja aega veeta. Päike kõrvetas, palav oli, isegi kõndimine oli vaevaline, rääkimata siis veel sportimisest. Kõik teised triatleedid tundusid nii professionaalsed ja asjalikud, mina olin seal nagu totaalne simulant. 😀
Lõpuks sai ka asju vahetusalasse viima. Olin endale Joe Frieli õpetuse järgi plaani kaasa teinud, kuidas on kõige parem asju paigutada, ja etteruttavalt võin öelda, et see töötas nii hästi. Kõik sujus. Pärast vahetusala sisse seadmist vahetasin riided, viisime viimased asjad autosse ja hakkasin starti ootama. Kastsin end veel 23-kraadisesse vette. Vesi oli mõnus, aga kohe, kui sealt välja sain, hakkas jälle nii kuum. Huh.
Enne starti tõmbasin prillid kuivale näonahale (minu puhul ülioluline, et prillidesse ei tuleks vett sisse), kuulasin ära peakohtuniku viimased sõnad ja oligi aeg stardijooneni ujuda. Jah, just nii: start oli veest. Kõigepealt tuli starti ujuda ja siis seal natuke oodata. Järsku kõlaski juba pasun.
START!!!
Ujumine
Sisendasin endale, et ujumine sujub hästi. Ma sain paar päeva enne Pühajärves juba hea tunde sisse, nüüd tuleb ainult rahulikult vette hingata, mitte rabistada ja kroolida. Ma armastan ju vett. Õnneks sirgelt ujumisega palju probleeme ei olnud. Suutsin alati endale kellegi paremale käele tekitada, kui keegi kõrval ujub, on lihtsam sirget joont hoida. Umbes 10 hingamise järel pistsin pea veest välja, vaatasin, et ujun ikka poi suunas, tegin ühe rinnuli ujumise liigutuse ja hakkasin jälle kroolima. Samuti startisin meeldivalt tagant, ning keegi ei ujunud mulle otsa ega minust üle. Win! Ujusin enda kohta kiiresti, pulss oli laes ning juba varsti olingi ujumise finišisirgel. Ootasin, kuni sõrmed põhja puudutasid, ajasin end püsti ning jooksin ruttu vahetusala poole.
Aeg: 9:24
Koht: 55
1. vahetusala
Endale tundus, et liigutasin end vahetusalas väga ruttu, ühtegi liigset või valet liigutust ei teinud. Jalgadelt rätiku peal praht maha, sokid jalga, rattakingad otsa, numbrivöö külge, prillid ette ja kiiver pähe. Ratas kätte ning ülesmäge rattasõidu stardijoone poole punuma. Oiii kui raske oli!
Aeg: 1:38 (olin ikka väga aeglane, peaaegu üldse kõige aeglasem vahetusala kõigist osalejatest 
)
Ratas
Ratta alguses olin ma ikka nii kinni. Lihtsalt jube oli olla. Jalad olid täiesti tühjad, pulss oli julgelt üle 180 ning korraga tundsin, kui meeletult lämbe ja palav on. Lisaks kõigile ootas ees üks lauge ja pikk tõus. Ma mõtlesin tõsiselt, et kui ma siin nüüd kokku kukun, kas keegi siis näeb ja kutsub mulle kiirabi. Tõusudel soovisin sadulast püsti tõusta, aga jalad olid nii sodid, et seda ma teha ei suutnud. Esimesed 2 km kulusid taastumiseks, minust möödus liiga palju inimesi. Vesi pudelis oli tulikuum. Rattal sain kujutlevalt mitu korda surma. 😀 Kui hakkas natuke paremaks minema ning rada oli lõpuks pärast tagasipööret jälle allamäge, siis sai juba distants otsa ning pidi järgmise suremise juurde minema. Õnneks sain end ilusti rattalt lahti klipitud ning ruttu vahetusalasse liikuda.
Aeg: 24:33 (keskmine kiirus 24,4 km/h)
Koht: 71 (eelviimane…)
2. vahetusala
T2-s olin jälle kuidagi nii kaua. Ometigi endale tundus, et olin kiire. No kurat küll! 😀 Peab neid veel harjutama. Kiirelt kiiver minema, rattaking jalast ära, tossud jalga, paelad kinni ja number ette. Haarasin nokatsi ka kaasa, mille jooksu ajal pähe panin.
Aeg: 1:04
Jooks
Appi kui palav. Täiesti kujuteldamatu. Mul pole mitte kunagi mitte kuskil nii raske olnud. Isegi 2014. aasta Tartu Olümpiajooks polnud sellele ligilähedane. Aeg venis nagu tatt. Härra Jooksja püüdis mu kuskil pildile, aga mina saatsin ta küllalt krõbeda sõnaga lihtsalt kuu peale. 😀 Ma ei tahtnud mitte kedagi näha ja mitte midagi kuulda. Poole peal tuli veel läbida üks edasi-tagasi lõik, mis oli lihtsalt nüri. Seal läks üks naine minust veel mööda. Seal sain teada, et minu seljataga on veel üks naine, seega olen eelviimane. Jess!
Mitmel korral võtsin lühikese kõnnipausi, sest peal olid korralikud külmavärinad (loe: keha hakkas vaikselt kuumarabandust saama). Lõpuks sai otsa ringi keerata, end veel joogipunktis veega kasta ja juua ning finiši poole rühkida. Millal varem on 2,5 km nii pikk ja vaevaline olnud? Mitte kunagi!
Eriti vihaseks sain ma siis, kui mõistsin, et see neetud rada on pikem kui 2,5 km. 😀 Minu kella järgi oli distants lausa 2,65 km pikk. Kui finišisirgele jõudsin, olin õnnelik, et lõpuks saab see hullus läbi.
Aeg: 17:00 (6:48 min/km)
Koht: 70
FINIŠ!!!
Ausalt öeldes olin ma üpris negatiivses meeleolus, kui see kõik läbi sai. Mu elu kõige raskem võistlus. Ausalt, maraton oli vist ka lihtsam… Tekkis ikka korralik hirm, et kuidas ma selle Tartu Milli veel ära peaks tegema, mis on ei vähem ega rohkem kui 4 KORDA pikem?!
Õnneks see paha emotsioon lahtus. Tekkis lootus, et vast Millil ei ole see ilm nii ekstreemne, samuti saab iga ala natuke rahulikumas tempos võtta, sest distants on ju pikem. Mul on veel 1,5 nädalat aega harjutada. Küll ma hakkama saan. 🙂
Kokkuvõttes võib öelda nii, et ujumisega jään tõesti 100% rahule – suutsin terve tee kroolida, ujusin sirgelt, ei tulnud uppumistunnet, prillidesse ei tulnud vett, kõik sujus nagu pidi. Ratas oli väga väga nõrk, sest ujumiselt rattale minekut peaks veel ja veel ja veel harjutama. Alguses ei tohi nii kinni olla. Jooks oli enam-vähem, aga oleks võinud kiirem olla ja mitte kõndida. Samas oli ilm selline, et ime, et niigi kiirelt see maa tehtud sai. Vahetusalad vajavad harjutamist, strateegia on paigas, aga liigutama peab PALJU kiiremini. Samuti peaks harjuma ilma sokkideta rattakingi ja jooksutosse kandma (ja lootma, et need ei hõõru mu jalgu veriseks nagu eelmisel triatlonil).
Peaproov Tartu Milliks on tehtud. Nüüd saab edasi ainult paremaks minna. 🙂
Kokkuvõttes:
- Aeg: 53:41
- Koht: 71 (72-st)
- Koht naiste seas: 21 (22-st)
- Ujumise distants / aeg: 375 m / 9:24
- T1: 1:38
- Ratta distants / aeg: 10 km / 24:33
- T2: 1:04
- Jooksu distants / aeg: 2,5 km / 17:00
Nourish, Train & Flourish 