Jälle üks pühapäev, kui ei lasta kaua magada. 😀 Tegelikult polnud mul Linnajooksude sarja läbimiseks enam Pärnus joosta vaja, aga kuna juba jaanuaris sai end kirja pandud, siis läksin seda medalit tooma ning enam-vähem maratonitempos jooksma. Tegelikult oli plaan 6:30 min/km ehk natuke kiirem kui maraton. Ei õnnestunud. Jalad hakkasid palju kiiremini liikuma.
Jõudsime Pärnusse juba kella 10 paiku. Pärast väikest parkimissaagat, stardimaterjalide väljavõtmist ja riidesse panekut oligi kell juba nii palju, et oli aeg sooja tegema minna. Teel sadas korralikku padukat, aga Pärnus paistis päike. Ainuke segav faktor oli tuul, mis puhus üpris valjult. Jooksime paar kilomeetrit, võimlesime, tegime jooksuharjutusi ja paar lahtijooksu. Pulss oli juba umbes miljon ja väga palav hakkas. Käisime kiirelt ühe baari WC-s ning 5 minutit enne starti jõudsime koridori.
3, 2, 1 – START!
Olin kuulnud, kuidas alguses läheb kõik väga kitsaks, aga minu arvates midagi hullu ei olnud. Muidugi oli palju rahvast, aga ootasin hullemat. Sain väga ilusti seal hakkama ja lootsin mitte kellelegi ette jääda. Äkki õnnestus. Esimene kilomeeter läks kohe palju kiiremini kui plaanitud (5:33). Proovisin hoogu maha võtta, aga oma eesmärgini ma ei jõudnudki.
Kuskil 2. või 3. km kandis jooksis minu ees ema tütrega. Tütar hoidis emal käest kinni ja seega läks ⅔ teed nende kahe inimese alla. Korra, kui nemad kätt vahetasid, oleks ma peaaegu sellele tüdrukule otsa jooksnud ja ise nägu asfaldil maandunud. Õnneks suutsin halvima ära hoida.
Alguses oli õnneks rada natuke allamäge, puude varjus ja ka tuul puhus kergelt selja tagant. Palav hakkas ning janu oli, aga üldiselt oli täitsa meeldiv joosta. Siiski tahtsin 4. km teeninduspunktis vett saada, sest tekkinud oli korralik janu. Tahtsin vett võtta viimaselt laualt, et mitte inimeste taha kinni jääda. Saingi topsi vett kätte, kui järsku jäi seisma mu ees üks naine ning veetops lendas üleni mu peale, aga juua ma ei saanudki. Hiljem nägin teda endast mööda jooksmas. No jookse muidugi mööda, sa ju said juua. 😀
Pärast seda intsidenti sattusin jooksma samas tempos kahe vanema härraga. Küsisid nemadki, miks noor neiu nendes tempos küll liigub. Ütlesin siis, et maratoniks tuleb end hoida. Edasi hakkas neil jutt jooksma. Rääkisid mulle mitu kilomeetrit oma jooksudest, maratonidest ja saavutustest. Tõesti oli mõnus ja tore kuulata. Väga meeldivad onud olid. 🙂
Vahepeal 2. silda ületades läksin neist natuke ettepoole, aga siis võtsid nad mul jälle sabast kinni. Küsisid, mitmes maraton, mis ajaga olen jooksnud ja muud taolist. Aeg hakkas kohe kiiremini edasi minema. Lõpuks sain 7. km punktis ka juua, jumal tänatud. Janu oli juba tappev.
Viimasel kahel kilomeetril tahtsin juba finišisse. Pulss oli päris kõrge – kuigi allpool anaeroobset läve – selline korralik ebamugavustsoon, aga siiski mitte nii hull, et ei näeks enda ümber toimuvat ega suudaks nautida. Lugesin raja ääres olevaid motiveerivaid lauseid, vaatasin ümbrust. Jõe ääres jooksmine tekitas koduse tunde.
Viimane kilomeeter läks juba lennates. Jooksin ikka ühega onudest koos. Natuke tuli veel ringi keerutada ja oligi finišisirge. Ei hakanud seal kiirendamisega riskima, läksin ilusti oma tempos lõpuni. Medal oli suur ja raske, aga ilus. 🙂
Kokkuvõttes suutsin joosta ilusa lõpuaja (neto): 1:01:01. Täppisteadur. 😀 Esimesed 5 km jooksin kella järgi ajaga 30:16, teise 5 km ajaga 30:17. Hea ühtlane jooks. Samuti oli mu number mu maratoni numbri ümberpaigutus: 1329 (maratonil jooksen numbri 1293 all). Maratoni stardinumbris leidsin ka matemaatilised seoses: 12 ja 9+3=12. Ja 12 on minu jaoks väga hea number. 🙂 Ma ei suuda enam maratoni ära oodata!
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:01:01
- Distants: 10 km (minu kell: 10,16 km)
- Keskmine tempo: 6:11 min/km (minu kell: 6:00 min/km)
- Keskmine pulss: 176 bpm
- Max pulss: 181 bpm
- Koht: 1499
- Koht naiste seas: 491
- Koht N vanusegrupis: 220
Nourish, Train & Flourish 