Ma ei osanud paar päeva seda postitust mitte kusagilt alustada. Aga ka selliseid postitusi on vahel vaja. Ka selliseid võistlusi on vahel vaja. Sometimes you win, sometimes you learn.
Laias laastus võib öelda, et mul oli selleks maratoniks eesmärk A ja eesmärk B. Arvasin, et üks neist täitub. Eesmärk A oli terve tee läbida joostes koos 5 tunni grupiga ja saada kirja aeg 4:5x:xx. Eesmärk B oli isiklikku rekordit kas või minut parandada, sest vorm tundub sel aastal olema parem kui eelmisel. Ma isegi ei mõelnud kordagi viimase 8-9 kuu jooksul, et oleks võimalik, et mu maratoni rekord ei parane. Seda, et mitte kumbki neist eesmärkidest ei õnnestu, ei uskunud ma isegi ilmafaktorit arvesse võttes. Aga just nii läks. Minu eesmärgid sellel korral ei täitunud.
Alustame algusest.
Maratonieelsel ööl magasin ma tõeliselt kehvasti. Nägin unes nii maratoni kui ka muud, uni oli tõeliselt pealiskaudne ja põhimõtteliselt ootasin terve öö äratuskella, et sellest painajast juba välja tulla. Äratus oli kell 6. Sõime pudru ära, vaseliinitasin end üleni sisse (ja ei ühtegi villi, kaks imepisikest hõõrumist pulsivöö serva all ja reie siseküljel, mis ei seganud joostes ega hiljem) sättisime ja jutustasime ning kella 7.30 paiku hakkasime kesklinna liikuma. Parkisime auto ära ja jalutasime Vabaduse väljakule. Materjalid olid eelmisel õhtul kätte saadud ja palju seal teha polnudki. Minu pere oli ka Tallinnas, sai nende ja jooksututtavatega juttu puhutud. Pärast mitut WC külastust läksin umbes 20 minutit enne kella 9 juba starti ootama.
Üllatus oli suur, kui 5:00 õhupallidega tuli starti hoopis tempomeister Ain-Ivar, mitte Valdo Jahilo nagu eelmistel aastatel. Eelmisel aastal kirjutas ta mu maratonipostituse kommentaaris, et ta pole rahul, et ma tema tempogruppi (4:45) ei tulnud. Noh, seekord olin seal. 😀 Tema ütles ära, et proovime hoida 7:00 min/km tempot. Sellega jõuab ilusti alla 5 tunni finišisse. Olin rõõmus, et sellel aastal natuke tagasihoidlikumas tempos alustada saab.
Lõpuks kõlas ka stardipauk. Pulss oli adrekast täiesti laes. Ma ei suutnud enam ära oodata, et need närvid maha rahuneksid. Joostes nad seda kindlasti tegid. Alguses natuke tõusu ja siis jälle omajagu langust. Ja siis see pikk pikk teekond Pirita poole peale hakkaski.
Esimesed 10 km oli jälle totaalne tšill (aeg: 1:11:06). Kõik oli ilus ja hea. Olemine oli kerge, pulss püsis mugavalt alla 170 ja mõttes olin juba selles hetkes, et äkki ma peangi täna vastu ja suudan lõpuspurti teha. Oh, kui valed ettekujutused… Natuke tekitas imelikku tunnet see, et juba esimesel ringil tulid kilomeetripostid vastu u 300–400 meetrit hiljem kui kõigi meie pulsikellade järgi. On rada siis tõesti pikem? Samuti lasin 8. km IcePoweri punktis endale käele lasta külmaspreid, mille parema reie imelikult tundlikule tagaosale peale määrisin. See aitas väga hästi.
Esimese ringi lõpuosas, millalgi pärast kaht tundi, olin ära võtnud 2 geeli (üks iga tunni tagant, High5 õunageel on parim!) ja seega sain ära visata oma geelivöö (ülejäänud 3 geeli olid pükste tagataskus). Vanemad olid täpselt õiges kohas ootamas ja vöö läks nende kätte. Vend tegi kiirelt paar pilti.
Esimene ring möödus üldiselt väga hea enesetundega. Pulss oli piisavalt normaalne, ilm oli pilves ja veel polnud liialt palavaks läinud. Stardis oli vist 13 kraadi (+ 8 km/h edelatuul) ja esimese ringi lõpus Foorumi termomeetri järgi 18 kraadi. Ainus päriselt raske koht oli lõputõus, mis oli lihtsalt niiiiiiii pikk ja päris hull. Võttis pulsi korraks anaeroobsesse. Õnneks edasi tuli langus, mis asja kohe paremaks tegi. Poolmaratoni aeg: 2:29:16.
Päike oli välja tulnud ja temperatuur tõusis iga minutiga. Kuskil 25 km täitumisel mäletan, et mõtlesin, et veel on jäänud 17 km. Millegipärast lohutas mind teadmine, et see on vähem kui 20 km lõpuni. Miks see 20 nii maagiline oli, seda ma ei tea. Igal juhul kuskil seal hakkas minu jaoks maraton natuke raskemaks minema. Aga ma ei uskunud, et kõik hea nii kiirelt läbi saab.
Kuskil 28. km-l olime jõudnud mere äärde, päike lõõskas pähe, meri haises ko-hu-ta-valt. Tempomeister rääkis veel anekdoodi. Lennart Meri ja Siim Kallas on mere ääres. Siim ütleb: “Meri haiseb.” Lennart ütleb: “Sest kallas on s*tane.” Tegi tuju paremaks, kuigi see hais võttis mul koos palavusega lausa iiveldama.
Haamer ja sein ootasid. 29 km joostud saades hakkas pulss anaeroobsesse kukkuma ja külmavärinad tulid peale. Olin selgelt ülekuumenenud. Jäin natuke grupist maha. Suutsin kuidagi 30 km joostes vastu pidada ja siis oli minuga kõik. 30 km aeg: 3:32:46. Tagantjärele vaadates üle 3 minuti aeglasem kui eelmisel aastal.
Hakkasin kõndima.
Silme eest virvendas ja see kõndima hakkamise hetk oli nii valus. Kõik oli valus. Paha oli olla. Pulss ei tahtnud ka kõndides alla minna. Ma olin endas pettunud. Kuidas ma nii vara jälle murdun? Miks küll?!
Aga ei olnud aega end haletseda. Ma ei peatunud sekundikski. Ma küll kõndisin kaks kilomeetrit järjest, et pulss alla saada, jõin kõnni pealt ära 2 topsi vett ja kallasin korraliku hulga endale kaela, aga ma ei peatunud. Keskendusin sellele, et ma pean varsti jooksma hakkama. Ükskõik kui valus see ka ei oleks. Ma ei saa lõpuni kõndida. Ma ei taha siin 5,5 tundi olla. Ei!
Hakkasingi jooksma. Jooksin, kõndisin umbes 9–9:30 min/km, jooksin, kõndisin. Muudkui vaheldumisi ja vaheldumisi. Vahepeal kordasin endale lausa kõva häälega, et Margit, sa oled tubli, sa suudad. Kõrvalt mööda tuhisevad poolmaratoonarid pidasid mind ilmselt puhta hulluks. Eks ma mingis imelikus haamris seal ringi liikusin. Püüdsin ainult kella nii palju vaadata, et geel sisse võtta, et mitte energiapuudusesse jääda.
Täiesti masendusse ja marru ajas see, et kui minu kella järgi oli ühel hetkel 7 km minna, siis kilomeetripostide järgi oli minna 7 km ja 700 meetrit (!!!). Kas te mõistate ka, kui masendav see on, kui sa püüad rekordit, aga rada tundub olevat 700 meetrit pikem, kui sina oma temposid kalkuleerides arvestasid? See on täiesti kohutav tunne. Oled seal oma haamris ja ilm ning rada ja üldse kõik on sinu vastu. Proovid end hoida ühel sirgel ning mitte vingerdada ja ikka mingi poolmaratoonar jookseb sulle otsa ja nügib sind. Vahepeal tahtsin neile kõigile molli anda. 😀
Vähemalt see oli tore, et kõik selja tagant tulevad tuttavad tervitasid mind hea sõnaga. 🙂 Ega neil ka seal põrgukuumuses lihtne ei olnud. Oli nii tuttavaid kui ka minu jaoks võõraid, kes ilmselt mind blogi kaudu teavad. Aitäh teile! Isegi Ain-Alar Juhanson, pooliku 1:45 tempomeister, tervitas mind kui TÜASK Fitnessklubi liiget (särk reetis). Nii tore. Maratonil teeb iga väike asi rõõmu (ja iga väike asi ajab ka marru 😀 ).
Mingil hetkel oli jäänud minu kella järgi 3 km minna, rajatähiste järgi 3,7 km. Arvutasin, et kui oleks 3 km, siis ma jõuaksin lõpuni koos väikse ajaparandusega. Aga 700 meetrit rohkem, teades, et lõpus on terve kilomeeter puhast tõusu (kui arvestada kerget tõusvat profiili, siis rohkemgi, peaaegu 2 km), see tõi lähemale mõtte, et no kurat, vist ei jõua!
Aga ega ma alla andma ka rohkem ei hakanud. Niigi olin seal liialt kõndinud ja oleks pidanud end rohkem pushima. Nõrk olin olnud, kui nüüd päris aus olla. Viimase vaimse löögi andis Foorumi termomeeter, mis oli viimase 2,5 tunniga tõusnud 7 kraadi ehk näitas numbreid 25 C. 25 kraadi sooja, must asfalt ja päike. Minu õudusunenägu ka 5 km võistlusel, rääkimata maratonist.
Proovisin endast kõik anda ja 42. km jooksin oma kella järgi ajaga 6:26. Oma kõige kiirema kilomeetriaja jooksin ma maratoni viimasel tervel kilomeetril. Vot nii suur oli see tahe isiklikku rekordit joosta, endale midagi tõestada, iseennast võita.
Ja ei õnnestunud. Sandra veel tundis mu ära (tema jooksis poolmaratoni) ja vedas mind mõnisada meetrit joostes finišile lähemale, aga poolele tõusule jõudes pidin ikka kõndima. Pulss oli ka kõndides üle 180. Oli vaja veel jõuda kirikust mööda ja siis veel pöörata ja veel kord pöörata. Ilmatuma pikk oli see tee. Läksin elu eest, aga ühel hetkel tiksus kellale aeg 5:09, mis tähendas, et ma olin iseendale kaotanud. Lonkisin lõpuni, aga mingit suurt emotsiooni ei tulnud.
5:09:50 oli minu lõplik netoaeg. Kaotust eelmisele aastale 1 minut ja 36 sekundit.
Peatumata kõndisin maratonialasse, võtsin natuke juua ja sõin ära ühe piruka. Salat ei läinud kurgust alla. Paha oli olla, olin nagu higist läbi vettinud narts, kelles tilkagi elu sees ei olnud. Üpris armetu. Peas tagus mõte: “Never again.” (Ei iial enam.) Võib-olla oleks pidanud mind lohutama, teised põlesid lõpus veel rohkem, sest minu koht paranes kogu distantsi vältel, alates 10 km punktist kokku 154 kohta. Olin siiski uhke, et olin selle elu raskeima võistlusega ühele poole saanud. Aga ka see tunne kadus õhtu lõpuks, kui koju magama sain.
Midagi ei jäänud alles. Tunne oli tühi ja on siiani tühi. Ma ei kahetse seda maratoni, seda kindlasti mitte. Olin pettunud, see tunne juba lahtub, aga… Tunnen, et jätsin sinna rajale nii palju, põhimõtteliselt kõik, aga ei saanud eriti midagi tagasi. See kõlab karmilt ja kurvalt, aga ma väga enam ei kurvasta. Ma proovin õppida, mida siit õppida annab. Kindlasti on kõik halb millekski hea ja praegu ei saagi ma seda kõike lõplikult mõista, aga küll ma kunagi mõistan. 🙂 Kunagi saan aru, miks seda maratoni minu ellu vaja oli. Ilmselt see aasta jääb siis mu elu säravaima 10 km ja ühe suurepärase ja targalt joostud poolmaratoni aastaks. Kõiki rekordeid ühe aastaga ei saagi, kui sa oled mina. Ja see on okei.
Aga mida ma siiski pärast maratoni enda kohta õppisin ja otsustasin?
1. Teist korda lihtsalt maratoni läbimine enam ei rahulda. Esimene maraton tekitas wow-efekti olenemata ajast, aga teisel tahtsin juba rohkem. Kolmandat korda ma enam maratoni jooksma minna ei taha, ilma et võin 95% kindel olla, et ma päriselt JOOKSEN selle lõpuni.
2. “Et joosta maratoni, võiks pooliku alla 2:00 ära joosta.” See vana stamplause, mida paljud kuulnud on, on minu puhul ilmselt tõsi. Mu vorm ja vastupidavus lihtsalt ei ole piisavalt hea, et maratonile minna. Ma ei ole piisavalt vastupidav, et üle 30 km joosta. Rohkem samast seisust maratonile minna – enam ei taha.
3. Kehakaalu on liiga palju. 10 kg võiks seda kaalukest vähem olla ja siis vaataks edasi, kas on maratonirajale asja või ei.
Selline oli minu elu teine maraton. Kindlasti mitte viimane, aga seda, kas ma ka järgmisel aastal 42,2 km stardis olen – seda ma lubada ei oska.
Kokkuvõttes:
- Distants: 42,2 km (minu kell: 42,75 km)
- Aeg: 5:09:50 (netoaeg)
- Keskmine tempo: 7:20 min/km (minu kell: 7:15 min/km -> täpselt sama, mis eelmisel aastal)
- Keskmine pulss: 171 bpm
- Max pulss: 182 bpm
- Koht: 1662 (1784-st)
- Koht naiste seas: 366 (408-st)
- Koht N vanusegrupis: 187 (204-st)
- Kulutatud kalorid: 2950 kcal
Ennustusmängu võitjad
Minu maratoni ennustusmängus pakkus Margery minu netoajaks 5:10:00. Ta eksis kõigest 10 sekundit! Margery, tunned mu võimeid väga hästi. 🙂 Kuna ta kirjutas mulle ja otsustas auhinnast loobuda, siis auhinnad saavad järgmised 3 täpseimat. Nendeks on:
1. Hanna: 5:13:00, eksis 3:10. Sina saad auhinnaks külmasprei. Kuna sa ei lisanud enda e-maili, siis palun kirjuta mulle! Ja lisa kirja oma IP aadress, selle järgi panen kokku, et oled ikka õige inimene, kes kommenteeris ja ennustas. 🙂
2. K.: 5:05:00, eksis 4:50. Minu endine klassiõde tunneb mind hästi! K., sina võitsid külmageeli.
3. Ingrid: 5:15:04, eksis 5:14. Sina saad auhinnaks roll-on’i.
EDIT: Kuna Hanna samuti loobus auhinnast, siis järgmine täpne oli Jaana Urm (5:03:35).
Tuli välja nii, et kõige pessimistlikumad ennustajad olid seekord kõige täpsemad ja saavad auhinnad. Teistele suured tänud, et minusse nii palju uskusite ja mind kuni 27 minutit tegelikust kiiremaks pidasite. 🙂 Äkki kunagi jooksen ka selliseid aegasid.
Nourish, Train & Flourish 