Esimene päriselt soe kevadpäev ja meie Viljandis jooksmas. Minul oli seljataga kolmepäevane Prorunneri kevadlaager Otepääl, kus pühapäeval pikal jooksul saime joosta lumetormis, tajutav temperatuur -9 kraadi. Laagrist täielikult välja ma tulnud polnud. Neli päeva hiljem tuli jalg Viljandis joonele panna.

Stardist kadus Kaire kohe silmist, selline kiirus ja jõud. Järgmisel korral nägin teda alles finišis. Ilma palavusest olime juba soojendusel aimu saanud, sest soojendusele läksime täpselt samades outfittides, millega oli plaanis võistleda. Täiesti pilvitu, kell 11 juba 16 kraadi sooja. Stardi ajaks keskpäeval paar pügalat rohkemgi ja UV kütmas. Keha täielikus šokis.

Esimene suur tõus seljataga, oli selgunud tõsiasi, et mu keha ja jalad pole laagrist taastunud. Pulss oli kohe +10 ühikut võrreldes sellega, mis muidu võiks nendel kiirustel olla. Eks palaval oli oma roll. Õnneks ma kellalt tempot kordagi ei vaadanud, aga iga kilomeetri täitumisel nägin, mis sealt vastu vaatab. Kahe kilomeetriga oli selge, mis seis on. Seisu polnud.

Huntaugu 1.7 km: 0:10:21, 6:05 min/km, 1188. koht

Õnneks ma unustasin kohe oma kiiremad Viljandi ajad ja läksin lihtsalt enesetunde järgi. Natuke nukker oli, et isegi asfaldil allamäge ei olnud enam mingit kiirust varnast võtta. Ma vist ei jooksnud sellel jooksul kellestki mööda, kuid minust mööduti massiliselt. Olin seal oma mõttes ja järsku oli härra Jooksja minu kõrval.

Tema plaan oli see järvering kuidagi läbi kõndida või sörkida, sest üks mees väänas/rebestas kaks nädalat tagasi oma hüppeliigese, nii et see oli 10 päeva säärest saati sinise ja tumelilla tooniga. Arst keelas 3 nädalat joosta, aga noh… Teate isegi. Sörkis nii ladusalt, et jõudis mulle järele. Kuni Orika sillani jooksime koos, siis jäi ta oma õde järele ootama.

Orika 4.8 km: 0:26:49, 5:35 min/km, 1327. koht

Algas üks lõputu põldude jada. Konarlik, ülesmäge, päike pähe kütmas. Lihtsalt kulgesin. Ühel hetkel jälle, hops!, härra Abikaasa kohal. Eks ta sai aru, et mul oli juba päris raske, enam ei jutustanud. Seal rasketel põldudel, kus eeldaks, et inimesed võivad komistada ja koperdada, midagi sellist ei näinud. Enne poolt maad aga oli nähtud juba kaks täielikku kukkumist, sh asfaldile, kaks koperdamist ja seljatagant kuuldud veel mitu peaaegu kukkumist. Mis seal aastal toimus? Vist lihtsalt palju inimesi kitsastel radadel.

Joogipunktides võtsin alati kaks topsi vett, üks pähe, üks joogiks. Ikka oli liiga palav ja paar kilomeetriga juuksed kuivad. Ootasin väga seda pööret tagasi linna poole ja lõpuks me sinna saime. Korralik allamäge lõik, 10 km ajavõtust läbi ja hing paelaga kaelas finiši suunas. Pulss 175+. See viimane lõik mööda Tartu tänavat oli täielik okse, aga vähemalt muss oli hea, nii nagu alati. Tänud tegijatele.

Viiratsi 10 km: 1:03:19, 6:20 min/km, 1451. koht

Pööre staadionile ja härra Jooksjaga käest kinni üle finišijoone.

1:11:46 (neto)

Tehtud. Kahju, et ei suutnud paremini, aga olen rahul, et võtsin mõistusega ja tegin ära. Ehk Maastikumaraton kulgeb paremini.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:11:46
• Distants: 11,5 km (minu kell: 11,79 km)
• Keskmine tempo: 6:14 min/km (minu kell: 6:05 min/km)
• Max tempo: 4:31 min/km
• Keskmine pulss: 171 l/min
• Max pulss: 182 l/min
• Koht: 1451/3021
• Koht naiste seas: 330/1290
• Koht N21 vanusegrupis: 98/325
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,93 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
  • Vasakul jalal olin 50,0% ajast ja paremal 50,0%

… ja Garmini recovery time 3.5 päeva.

1. km	2. km	3. km	4. km	5. km	6. km	7. km	8. km	9. km	10. km	11. km	12. km
5:47	6:17	6:08	5:35	5:57	6:26	6:49	6:38	6:10	5:42	5:58	5:32