37. Tartu Maastikumaraton (24 km)

Tartu Maastikumaratoni 23/24 km distantsil osalesin juba viiendat aastat järjest. Kuigi kõik tingimused olid justkui jooksjate poolt, oli minu jaoks seekord tegu jälle ühe roppraske võistlusega. Vorm oli justkui tõusuteel (või elan ma mingis illusioonis?), aga päriselt realiseerida seda seekord ei õnnestunud.

Kogu seda võistluspäeva hommikut pole vist mõtet pikemalt lahti kirjutada. Käib kõik peaaegu alati enam-vähem täiesti ühtmoodi: 7.30 äratus, puder kõhtu, riided selga, kella 9.15ks Elvasse, härra Jooksja vend viskab meid Otepääle, 10 paiku lähme sooja tegema, kell 11 on start.

Seekord oli Otepääle jõudes õues 9 kraadi, oli natuke tuuline, kuid see tuul oli õigest suunast, taevas olid pilved ja ainus segav faktor oli niiskus, sest Lõuna-Eestis sadas konkreetselt terve eelmise päeva ainult vihma. Üldiselt aga praktiliselt ideaalne jooksuilm. 🙂 Ilmateate lubatud päike ja 19 kraadi saabus alles sama päeva õhtuks.

Juba soojendusel sain aru, et üldse pole head enesetunnet ja jalad on justkui tinast all. Nädala alguse lennukus olid kadunud nagu tina tuhka. Null. 😕 Soojendusel saime ka sellest aru, et ainus mõistlik riietus on lühikesed püksid ja maika. Väga kiirelt hakkas palav. Etteruttavalt võib öelda, et palav oli ka kogu jooksu vältel, vaatamata õhukesele riietusele.

Enne starti tõmbasin ühe apelsini isogeli sisse ja jooks võis alata.

Sattusime stardist minema saama koos Linda, Kadri ja Kristinaga. Kristina vajus peagi veidi eest ära, kuid Kadri ja Lindaga jäime ühte sammu jooksma. Plaanisin pulssi hoida 175 kandis, vähemalt esialgu, et mitte kohe surma saada. Nende tempoga tundus see plaan sobivat, seega küsisin, kas proovime koos minna, vähemalt alguses, ja jätkasimegi kolmekesi koos. Vahepeal liitus meiega ka Liis.

Jätsin ütlemata, et laipu järele ei lohista, st kes jääb maha, see jääb maha. Siis ma veel ei teadnud, et seekord olen see laip mina ise.

Esimesed 5 km asfaldil kulgesid vaatamata pidevatele tõusudele ja langustele suhteliselt kiiresti. Juba oligi vaja pöörata pinnaseteele. Oma viienda korraga nendel radadel sain lõplikult kinnitust sellele, et kui pinnaseradadel saan ma veel tempo hoidmisega enam-vähem hakkama, siis metsateed on need kohad, kus ma kustun. Iga. Jumala. Kord.

Kirikuküla 5,6 km: 29:47, 5:19 min/km, 552. koht

6 km täitumisel võtsin ära esimese geeli. High5 isogeelid on mulle alati sobinud, need ei jää kuskile makku tšillima ja loksuma. 7 km peal, kus algas lõiguke pehmemat metsateed, vajus Linda minul ja Kadril eest. Aga las ta minna: ilmselgelt on ta ju meist ka kiirem.

Tõsine motivatsioonikriis ründas siis, kui Maria meil kuskil 10 km kandis kergel sammul mööda libises. Üritasin kilomeetrikese temaga koos edasi minna, aga pulss hakkas 180 lähenema ja anaeroobses ma lõpuni minna poleks jõudnud. Tuli uhkus alla neelata ja pettunult maha jääda. 😕 Kadri oli mul peatselt sabas ja läksime oma paarisrakendiga edasi.

Paluveski 11,8 km: 1:01:41, 5:14 min/km, 559. koht

12 km kandis võtsin oma teise geeli, möödusime Kristinast, kes meile sappa võttis ja saime väikese ergutuse Kerlilt. 13–14 km peal on selline eriti vastik kergelt tõusev kruusatee, mis mul iga kord kerget okserefleksi esile kutsub. Olin tänulik, et ma polnud seal päris üksi, ja hoidsin teiste tempost hammastega kinni. Mitte täiesti püüdmatus kauguses paistis veel Maria valge nokatsiga peanupp.

Ketneri 16,5 km: 1:26:08, 5:13 min/km, 555. koht

Kuni 17. kilomeetrini sai veel inimlikult joosta ja siis oli minuga jälle kõik. Igal aastal murdun samas punktis ja ei suuda sellest kuidagi üle olla. 7 km enne lõppu pööratakse Tartu Maratoni rajale ja sealsed pehmed ja mudased metsateed, mida on kostitatud rohkete suuremate ja väiksemate tõusudega, on mulle alati kingituseks korraliku haamri andnud. Nii ka seekord.

Sassi 20,4 km: 1:48:24, 5:19 min/km, 562. koht

No kurat küll! 🙄 Ma tõesõna mõtlesin seal, et kas pean hakkama korralikult maastikul treenima või lihtsalt enam Tartu Maastikumaratonile ei lähe. Aitab küll sellest jamast…

Ma ei taha teada ka, kui koleda sammuga ma neid tõuse võtsin ja milline koolnukangestus mu näos peegeldus. Ma lihtsalt ootasin, et kogu see jamps juba läbi saaks. 2. teeninduspunktis võetud Etixxi laimigeel istus ikka veel kuskil maos ja planeeritud 3. geel jäigi võtmata. RC Cola teeninduspunktis haarasin topsi koolat ja lootsin selle najal finišisse veereda.

Poolmaraton 21,1 km: 1:52:26, 5:20 min/km, 560. koht

Need viimased kilomeetrid venisid nagu kaamli ila. Poolmaratoni märgise juures hakkas ka Kadri mul eest ära minema ja ma lihtsalt ei suutnud tema tempos enam püsida. Lugesin meetreid ja ootasin seda silti, mis ütleb, et jäänud on 1 km.

Mul on enda kohta uus ütlus: fat & furious. Siin pildil on mõlemad hästi näha…
Foto: Liina Malva

Lõpuks see silt ka tuli. Mingit finisikiirendust ma nendest väsinud jalgadest enam välja ei võlunud. Tallad lõid konkreetselt tuld ja andsid märku, et on aeg hakata uusi tosse ostma. Lihased olid nii väsinud ja valu täis, et pisar tahtis silma tulla. Finišisirgel ei kuulnud isegi härra Jooksja kaasaelamist. Nägin ainult seda, et aeg tuleb napilt alla 2:10 ja sellest mulle piisas. Miinimumprogramm sai täidetud, kuigi olin ihanud palju enamat.

Finiš. Halleluujah. Enam ei pidanud meetritki jooksma.

2:09:32, 5:22 min/km, 573. koht

Ilustamata võib öelda, et minu emotsioon selle jooksu ajal ja pärast lõpetamist oli pettumus. On siiani. Võitsin oma eelmist selle jooksu parimat tempot küll 5 sekundi jagu (5:22 min/km vs 5:27 min/km), aga ootused olid olnud suuremad ja see ei lasknud rõõmu tunda. Kõik minu masti trennikaaslased olid minust kiiremad ja paratamatult oli see tunne mõru. Vahed polnud küll meeletud, finišeerisime enam-vähem 2 minuti sees, aga… mõru.

Samas: polegi midagi imestada, et kõik trennikaaslased minust mängleval kergusel möödusid: nemad olid ilusti mitmel korral Vooremäel tõuse jooksmas käinud, aga mina teen ainult asfalditrenni. Oma kehakaalu saagast ma ei hakka isegi pikemalt kirjutama, aga ilmselge on see, et sellist massi kaasas vedades midagi head tulla ei saagi. 😕 Seekord polnud sitas tulemuses mitte kedagi ega mitte midagi muud süüdistada kui ainult iseennast.

Ma ei ole enda vastu karm: ma olen aus ja õiglane.

Jään ainult lootma, et samasugused emotsioonid mind Raplas ja Narvas ei kimbuta. Need on võistlused, kus tuleb tegelikult oma ära teha. Sest rohkem selleks sel aastal enam erilist võimalust ei ole.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:09:32
  • Distants: 24,1 km (minu kell: 24,02 km)
  • Keskmine tempo: 5:22 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max. pulss: 181 bpm
  • Koht: 573/1361 (42. protsentiil)
  • Koht naiste seas: 81/488 (17. protsentiil)
  • Koht N21 vanuseklassis: 34/176 (19. protsentiil)
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 248 ms
    • Vasakul jalal olin 48,8% ajast ja paremal 51,2%
Advertisements

Tartu Parkmetsa Jooks 2019

Enne Parkmetsa jooksu hakkas kõik justkui minema. Samm muutus aina kiiremaks, vorm paremaks, ilm ilusamaks ja tuju mõnusamaks. Reedene võistluseelne soojendus oli superhea ja kerge.🙂 Kuulutasin vist kurja, kui Instagramis kirjutasin, et loodan, et see tavapärane reegel ei kehti: mida kehvem soojendus, seda parem võistlus.

Kõik fotod tegi meie hea trennikaaslane Janek. Aitäh!

Reede õhtul tabas mind mingisugune… kõhujamps.😕 Istusin tund aega vetsupotil hulludes kõhuvaludes, lõpuks sain rohtu ja roomasin voodisse. Jõin veel enne tuttuminekut vett ja siis järgnes peaaegu 11 tundi korralikku ööund.

Ärgates oli tunne täitsa okei. Sõime ilusti putru, jõin korralikult vett, tegin elektrolüütidega spordijooki, et oma eelmise õhtu tohutu veekadu tasa teha. Niisama oli ju täitsa hea olla. Jalutasime härra Jooksjaga bussi peale ja sõitsime Parkmetsa.

Ilm oli ikka väga ilus ja soe – kuskil 13 kraadi? – ning tuult oli vaid väheke. Päikese käes hakkas lausa palav, varjus oli aga jahe. Võtsime oma stardimaterjalid välja ja jäin oma trennikaaslasi ootama, et tund enne starti korralikule soojendusele minna.

Juba soojenduse ajal sain aru, et mingit särtsu küll nendes jalgades ei ole, aga sellistega on ju ennegi joostud. Tegime kenasti 2 km soojendusjooksu, korralikult võimlemine, jooksuharjutused ja lahtijooksud. Kogusime pundi veel enne starti kokku, mõned pildid, väike energiaring Treeneriga ja oligi aeg stardijoone taha suunduda.

Kell 13.00 kõlas stardipauk.

Kohe algusest peale nägin enda ees klubikaaslasi Kristinat, Aveliisi ja Lindat. Kuna nad on minust vähemasti lühikesel maal palju kiiremad jooksjad, ei hakanud ma kellegi sappa võtma. Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 4:33. Üpris sama eelmise aastaga. Olin tegelikult lootnud sihtida keskmist tempot 4:40 (eelmise aasta ametlik tempo oli 4:48), aga juba esimene kilomeeter tekitas omad kahtlused. Hingasin häälekalt ja üritasin jalad kenasti kerimas hoida.

2. kilomeeter: 4:39. See mahtus veel kenasti eesmärki. Võrreldes eelmiste aastatega olid raja pehmed osad kuivad ja tunduvalt vähem vetruvad kui varem. Rada oli Parkmetsa jooksu kohta iseenesest kiire.

3. km: 4:53. Kolmas kilomeeter on mul alati olnud Parkmetsa jooksul üks kõige aeglasemaid ja raskemaid. Mitte kunagi pole ma jooksnud seda kiiremini 5 minuti tempost. Seekord õnnestus – tekitas isegi optimismi. Kuigi kerge mul küll ei olnud. Palju aitas kaasa ka Treeneri ja Janeki kaasaelamine kogu distantsi vältel. Aitäh!

4. kilomeeter: 5:01. See kilomeetri aeg tuli mulle natuke ootamatult. 4. km kulgeb ju valdavalt ainult asfalti mööda ja tuul ei olnud ka just meeletu. Pigem hea, et seda natuke oli, kuna kohati hakkas T-särgi ja lühikeste pükstega isegi päris palav. 4. kilomeetri lõpus edestasin eelmise aasta aega 9 sekundit. Seda on ikka palju vähem, kui ma lootsin, aga rekord on rekord, eksole.

5. kilomeeter kestis justkui terve igaviku. See pehme laasturada kestis justkui terve igaviku. Ma olin täiesti tühi ja jalg ei suutnud enam töötada.😕 Ootasin ja ootasin, millal see kilomeetri aeg küll tuleb. Ja see oli ikka tõsine löök kõige valusamasse kohta. 5:32.🙄 Ma ise usun, et kell kaotas kuskil seal pargis GPSi ära, sest minu 5 km post tuli ikka palju hiljem kui ametlik, kuigi enne käisid kilomeetrid kenasti raja ühte jälge. 5:32 tempos ma küll ei saanud joosta. Isegi sellel pehmel rajal. 5. km lõpuks kaotasin eelmise aasta ajale 9 sekundit.

Selle jubeda kilomeetriaja peale võtsin ma kõik jõuvarud kokku ja jooksin nii, et ei saanud enam aru, kus ja kes ma olen. Lõpuks sai sealt pehmelt rajalt minema ja asfaldi peale. Kõigepealt natuke mäest alla, siis sama tõusuke üles. Üllatuseks olid kõik 3 trennikaaslast minust vähem kui minuti kaugusel. Lõpuks sai täis 6. km. 5:18. Ikka löök jalaga tagumikku. Nägin kellal numbreid 29:37 ja sain aru, et isegi, kui rada tuleb minu kella järgi lühem, siis on rekordi jooksmine peaaegu võimatu.

Kordasin peas: “Kõik on võimalik!”, hingasin nagu masin ja lihtsalt jooksin mööda Riia maantee kergliiklusteed kogu jõust. Enne pööret Raja tänavale vaatasin kella. Numbrid olid armutud. Tiim oli juba kaasa elamas. Kiirendasin nagu segane.

Finišis näitas kell aega 33:45. Netoaeg 33:39,5. Eelmise aasta ajast jäi mind lahutama 8,6 sekundit.

Mõru tunne, mis muud.🤷🏻‍♀️ Istusin mitu minutit pingil, jõin oma vee sisse ja mõtlesin natuke elu üle järele. Riietumistelgis kuulsin oma nime ja siis sain aru, et olen võitnud loosiauhinna.🙂 Ainus positiivne asi selle võistluse juures. 75. võistlus ja lõpuks vedas ka loosiga. Sain vilkuva helkuri laadse asja ning helkurtraksid. Pimedateks kuudeks superhea varustus. Vedas.

Eks näis, kas hooaeg tuleb helgemates värvides. Töö jätkub.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 33:39,5
  • Distants: 7 km (minu kell: 6,8 km)
  • Keskmine tempo: 4:50 min/km (minu kell: 4:58 min/km)
  • Keskmine pulss: 177 bpm
  • Maksimumpulss: 185 bpm
  • Koht: 163/410
  • Koht naiste seas: 27/197 
  • Koht N vanusegrupis: 14/60
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 181 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,1 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 233 ms
    • Vasakul jalal olin 50,0% ajast ja paremal 50,0%