Esmaspäev: rahulik jooks. Õhtul oli viimaks selline tunne, et viirus on taastunud, kõhus oli peaaegu rahu majas ja võib jooksma minna. Tegin rahuliku 6 km ringi männimetsa vahel. Raske ja energiast tühi, aga ikka oli tore. (6.16 km, 7:19 min/km, 139 l/min)
Teisipäev: rahulik jooks | õhtujooks. Ennelõunal võtsime ette päeva põhitrenni. Minul 10 km rahulikult. Kulgesin vaikselt ikka nende mõnusate metsateede peal, päris palav ja raske oli, suuremad tõusud lausa kõndisin, aga ühel hetkel hakkasin tundma oma vasaku jala Achilleust. Pingest sai valu. Halb. (10.05 km, 7:25 min/km, 143 l/min)
Õhtul oli jalg jätkuvalt valus, aga läksin ikkagi jooksma. Lollid õpivad ikka oma vigadest. Paari kilomeetriga läks oluliselt paremaks, aga pärast jooksu oli muidugi kohe päris valus ja läks paiste. Positiivselt poolelt nägin kaktusemetsas jälle jänest jooksmas. (5.54 km, 7:35 min/km, 132 l/min)
Kolmapäev: trennivaba. Kannakõõlus oli paistes, ilmselt mingi limapaun põletikus. Väike bursiit oli end sisse sättinud. Käisin jalgupidi külmas ookeanis jalgu jahutamas, siis tõmbasin kinesioteibi peale ja masendusin niisama. Päris nukker oli, et kolm päeva läks viiruse nahka ja nüüd võttis vigastus rajalt maha. Mis puhkus see on. Enamiku päevast olin lebos, vahepeal käisin pagaritöökojas ja seega sain vähemalt sammud täis. Väga valus ei olnud, aga piisavalt, et jooksma minna isegi ei mõelnud.
Neljapäev: trennivaba. Ei hakanud selle jalaga veel riskima. Kuna oli ilus ilm, siis veetsime päeva hoopis ratastega ringi rallides ja käisime paadiga üle Guadiana jõe Hispaanias, Ayamontes. Õhtul sain pikalt ookeanis ujuda, nii soe ja mõnus oli. Korras päev.
Reede: pikk jooks. Jalg ei olnud kindlasti veel korras, aga oli juba päris hea. Otsustasin, et haavu võin kodus lörtsis ja pimeduses lakkuda, Portugalis tuleb nautida, eriti kui on viimane päev. Panin oma viimase teibi peale, tõmbasin kompressioonid otsa ja lootus südames läksin tormi vahepausil jooksma. Terve päev tormas coastal event, metsik tuul ja vihm ühes. Päeval lubas umbes kahetunnist auku, mille mõlemad ära kasutasime.
Rajad olid mudased ja lompides, aga ikka oli nii tore. Nagu vesi, mis tammi tagant valla lastud. Õhk mõnusalt värske ja puhas. Sain käia oma lemmikrajal kõigis kohtades ja kõigil radadel, mis on lemmikud. Männimetsas, Vila Realis, ookeani ääres. Eks mingi pinge oli ikka kannas sees, aga läbi valu ei jooksnud. Jala poolest oleks võinud ka pikema ringi teha, aga ma ei hakanud oma õnne rohkem pushima. Super lõpetus meie kahele nädalale Monte Gordos. (15.38 km, 7:10 min/140 km, l/min)
Laupäev: trennivaba. Reisipäev tagasi koju. Nägin vaeva, et sammud lennujaamades täis saada.
Päris nii see nädal minema ei pidanud. See haiguste must vari saadab meid ka teises Euroopa servas…
Esmaspäev: hommikujooks | pikk jooks. Hommikul käisin väiksel hommikujooksul rannas (4.14 km, 7:36 min/km, 138 l/min). Õhtul võtsin ette pika jooksu. Kaks päeva Portugalis ja juba oli selline lennuk sees, et ise ka ei usu. Iga kilomeetriga läks mõnusamaks. Käisin oma lemmikul 14–15 km pikkusel ringil, ikka männimetsas, Vila Realis läbi sadama ja pargi ning lõpuks ka rannapromenaadil. Selline tunne, et võiks jooksma jäädagi. Jooksu lõpetasin ühe kiire jaheda ookeanisuplusega. (15.46 km, 6:56 min/km, 142 l/min)
Teisipäev: fartlek | õhtujooks. Ennelõunane fartlek oli karm. Soojendusel kohtusin esimese eestlaste pundiga. Seejärel ootas ees fartlek, mida ka viimati Monte Gordos tegin: 10 korda 2 minutit 4. tsoonis, 2 minutit 3. tsoonis, seega fartleki sees kokku 40 minutit tempokat jooksu. Et asja mitte liiga lihtsaks teha, siis ei teinud oma rada asfaldile, vaid kombineerisin nii asfalti kui ka männimetsa, kuid asfalt oli selges vähemuses. Eks see on kohe ka lõikude tempodest näha, kus olin metsas, kus asfaldil, kus juhtusid metsas veel ka suuremate tõusudega lõigud olema. Raske, aga korralik pingutus. (10.71 km, 6:30 min/km, 150 l/min)
5:46, 157; 6:19, 153
5:36, 157; 5:46, 157
5:12, 163; 6:20, 156
5:30, 157; 6:43, 150
5:45, 155; 6:48, 150
5:46, 156; 6:34, 152
6:12, 158; 6:11, 152
5:40, 159; 6:37, 158
5:36, 161; 6:51, 158
5:38, 163; 6:33, 154
Õhtul käisin tavapärastelt radadelt hoopis teises suunas ehk jooksin Returi poole kaktusemetsa. Seal on mändide vahel rohkesti kaktuseid ja muidu põnevaid taimi. Jälle väga mõnus jooks, iga kilomeeter lausa lust. Kõige kirsiks kohtusin seal ühe loomaga, keda varem Monte Gordos näinud pole: ühe imearmsa halli jänkuga. Päev korras. (6.11 km, 7:17 min/km, 139 l/min)
Kolmapäev: hommikujooks. Hommikul tegin väikese jooksu koos päikesetõusuga. Õues oli parajalt karge, aga riietus oli paras. Ookean oli mõõnaga nii palju taganenud, et ei mäletagi nii madalat vett. Sain mugavalt mööda kõva liivast ookeanipõhja joosta, vaadata kalapaate randumas ja päikest tõusmas. (4.18 km, 7:20 min/km, 136 l/min) Päeva veetsime Algarve roadtripil, rendiautoga käisime Taviras, Olhaos, Portimaos, Lagoses ja Faros.
Neljapäev: birthday madness kahes vaatuses. Minu sünnipäev! Mis tähendas vaid üht: joosta tuli sünnipäevajooks. Et ettevalmistus veebruaris kimbutanud tervisejamade tõttu veidi poolikuks jäi ja pikim jooks jä vaid 18 km pikkuseks, siis jaotasin sünnipäevajooksu kaheks. Esimest osa alustasin kell 10.30 ja suundusin enda jaoks peamiselt uutele radadele Castro Marimi taha. Et pikk jooks tahab rohkem taastumist ja võtab ära võimaluse pikki lõike joosta, siis kombineerisin need pika jooksu sisse. Win-win. 5-4-3-2-1 km, iga ploki vahele 500m rahulikult, kiired osad maratonitempo ja -pulsiga. Kunagi olen analoogset trenni teinud, lihtsalt ilma pikima lõiguta.
Et rajad olid uued, siis sai kokku paras seiklus. Teadsin, et Castro Marimi sisse joostes saan ühe pika tõusu oma 5 km lõigu lõpus võtta, sest seal olen kunagi rattaga käinud ja tee on tuttav. Selleks olin valmis ja sain ilusti hakkama. Edasi aga algasid mulle täiesti uued teed ja vahepeal pidin ikka Mapsi vaatama. Vaatamata sellele suutsin oma 4 km lõigu ajal siiski mitte õiget pööret ära tabada. Kellas mul rada polnud, sest intervalltreeningut ja rada korraga käivitades on mu kell mitu korda ära hangunud, sellega riskima ei hakanud. Jooksin ühest jõhkrast ja pikast tõusust üles (vähemalt see oli asfaldil), ise veel mõeldes, et seda tõusu ma küll profiilil ei mäleta. Pöörasin ilusti vasakule ära, jooksin mäest alla ja siis sain kokku mingite töömeestega, kes mulle rõõmsal meelel selgitasid, et midagi on privada ja siis sain aru, et olen kuskile eramaale sattunud. Tänasin, pöörasin otsa ringi, sain uuesti mäest üles joosta ja oma lõigu lõpetada. Siis uurisin pikemalt kaarti, sain veast aru ja läksin tagasi õigele teele.
3 ja 2 km lõigud sain joosta maastikul. Nimelt on Monte Gordo ja Castro Marimi vahel üks huvitav märgala, kust jookseb maastikutee läbi. Et siin on päris suur vihmahooaeg olnud, siis on see tee parajalt konarlik ja künklik. Vaatasin lehmakesi, flamingosid, soolatööstust, lilli, rohelust ja sinist taevast, vahepeal võtsin lõikude vahel oma geeli ära ja õnnitlusi vastu ja muudkui jooksin. Tehniline, aga põnev rada, kilomeetrid läksid kiiresti. Peatselt olingi juba tagasi asfaldil seal kohas, kuhu olin oma joogipudeli maha jätnud. Ilm oli soe ja päikseline, seega see joogisõõm kulus ära. Viimase, kilomeetrise lõigu sain suuresti võtta mõnusal sirgel asfaldil, kuid lõpus jäin rongi taha ootama ja ukerdasin Vila Reali kitsastel kõnniteedel. Lõikude tempod ja pulsid:
6:05, 158
6:09, 156
6:01, 157
6:11, 161
6:07, 159
Viimased 4 km Monte Gordosse oli korralik leinamine. Järsku sai kogu energia korraga kehast otsa. Lihtsalt venisin neid igapäevaseid männimetsateid, mis järsku tundusid vähemalt 3 korda pikemad ja raskemad. Kui hea oli otse jooksult ookeanisse maanduda. (23.1 km, 6:32 min/km, 153 l/min)
Õhtuks jäi seega joosta veel 10 km, et 33 kokku saada. Esialgu tundus suhteliselt ulme, et pärast 4 tundi puhkust peaks nendes jalgades kuskil olema veel 10 km. Lebotasime vahepeal basseini ääres, sõime ja puhkasime. Härra Jooksja tuli minuga õhtusele jooksule kaasa, sest talle tundus, et ta pole enam haige. Järgmisel päeval muidugi selgus, et tegelikult nii polnud. Aga meil oli koos väga mõnus jooks. Alustasime tempost peaaegu 8 min/km, sest jalad olid ikka pakud all, aga iga kilomeetriga läks paremaks ja lõpus tulime vahepeal juba alla 7 min/km. Käisime ikka oma mõnusatel metsaradadel ja need 10 km tulid nii kergesti, et oleks rohkemgi jõudnud. Absoluutselt õige otsus oli see sünnipäevajooks kaheks jagada. Lõuna ajal oleks veel 10 km joosta olnud täielik lõhkumine, aga õhtul oli hoopis teine tera. Minu sünnipäev, minu jooks, minu reeglid. (10.01 km, 7:21 min/km, 137 l/min)
Reede kuni pühapäev: trennivaba. Reede oli plaanitud vabaks, aga kaks päeva jooksusid kaotasin kõhuviirusele alla vandunud tervisele.
Härra Jooksjal oli enesetunne natuke off juba kolmapäeval, aga mina hakkasin end kehvasti tundma reedel lõuna paiku. Suurema osa päevast magasin maha, iiveldas ja õhtusöögil läks vaevu midagi alla, isegi toidu lõhn hakkas vastu.
Laupäeva veetsin palavikus, hommikusööki ei tahtnud isegi näha, olin nii nõrk, et jalutasin hommiku poole hotellist randa 300 meetrit 6 (!) minutiga ja pidin siis jupp aega pingil puhkama, samal ajal vaadates energilisi pensionäre rannal aeroobikat tegemas. Laupäeval olin nagu elav surnu, magasin palju, alles pärastlõunal palavik taandus, sõin päeva esimese söögina banaani ja spordijoogi ning siis tekkis energia ja tahtmine pikemalt õues käia. Värske õhk on olnud iga kord palju parem kui hotellitoas passimine, eeldusel, et jaksab õues olla.
Täna oli oluliselt parem, aga kõhus ikka veidi keerab. Vaatame, mida toob uus nädal. Olen kahjuks ennegi reisidel haige olnud, rohkem kui korra ja see pole kunagi hea tunne.
Kokkuvõttes:
Väga vinge nädal oleks olnud, kui saanuks need viimased plaanitud jooksud ka tehtud. Jalad olid okeid isegi pärast pikka jooksu, keha taastus hästi, seega seda enam on kahju, et see kõhuhaigus tuli ja murdis. Aga mis teha. Nüüd tuleb loota, et uuel nädalal saab ikka veidi veel neid mõnusaid metsaradu nautida. Plaanid tuleb oluliselt ringi teha, näiteks plaanitud Cooperit ei tule mingil juhul, aga kui saaks midagigi jooksulaadset teha – võtaks kõik hea, mis antakse!
Nourish, Train & Flourish 