Rubriik: Jooksmine

Traditsiooniliselt sai eelmisel laupäeval osaletud Tartu Novembrijooksul. Juba kolmandat aastat järjest. Vana hea tuttav rada, vanad head tuttavad näod, uus mõnus ilm ja uus hea aeg. Endalegi natuke uskumatult sai isiklik rekord väga kenasti 48 sekundiga parandatud. 🙂 Kõiki halbu asju, valusaid sääri ja painavat köha arvestades läks ikka MEGAhästi.

Võistluspäeva hommikul polnud mitte mingit emotsiooni. Isegi korralikku hommikusööki ei tahtnud süüa, puder ei maitsenud hea ja käiku läksid hoopis võileivad. Liiga hilja ka, vaid 2,5 tundi enne starti. Kartsin küll, et äkki hakkab kõht streikima, aga mul oli üpris ükskõik. 😀 

Kvissentalis sattusin kohe kokku tiimikaaslase Mariaga, kellega vaikselt sooja tegema hakkasime. Jõudsime kohale vähem kui tund aega varem ja kell läks väga ruttu. Soojendus oli pehmelt öeldes jube: tunne oli kehv, luuümbrisevalu tahtis ära tappa ja motivatsioon langes iga minutiga. Matsin juba maha selle plaani, et eelmise aasta 5:15 tempot hoida jaksan. Sellises olekus – kindlasti mitte. Tagantjärele mõeldes oli see soojendus vaimselt raskem kui võistlus ise. Kui soojenduse lõpetasime, oli stardini jäänud 10 minutit. WC järjekord oli nii pikk, et seal enam seista ei jõudnud. Samuti unustasin vett juua. Täielik amatöör!

Enne starti sai veel paljusid tuttavaid nägusid nähtud, blogijatest olid peale minu kohal veel Helemai, Kristel, Miina, Liisa. Uurisin kõigilt, mis plaanid on, et äkki saaksin kellegagi koos minna. Koos on alati lihtsam end motiveerida ja tempot hoida. Kõigil olid umbmäärased vastused, et ei tea, tuleb mis tuleb jne. Nojah. 😀 Mõtlesin siis ise samuti. 

Seekord olin end stardikoridoris ettepoole sättinud ja see oli tark otsus. Sai kenasti minema. Märkasin kohe enda ees Kristelit ja otsustasin end tema sappa võtta. Pilk kellale andis teada, et stardist minema läksime 4:40 tempos. Aimasin kohe, et seda lõbu kauaks küll ei jätku. 😀 Aga ei tahtnud temast maha ka jääda ning mida sellel 5 km distantsil ikka tagasi hoida. Pole mõtet. Enam-vähem sama tempo inimesed peaksime ju olema ja oli lootust, et suudame teineteist vedada.

1. kilomeeter: 4:41

Kristel oli vedaja rollis enam-vähem selle hetkeni, kui 1,6 km peal tuli ette Kvissentali tõus. Aiii, kus see on alles raske koht. Pulss tõuseb enam-vähem saja miljoni peale ja mõtled tõsiselt, miks sa oled siin oma laupäeva raiskamas. 😀 Aga lohutav on teadmine, et edasi läheb juba korraks natuke allamäge. Vähemalt mina mõtlen alati nii, et kui see mägi mööda saab, hakkab edasi juba natuke paremaks minema.

2. kilomeeter: 5:17

Edasi hakkavad mälestused juba aina tuhmimaks muutuma, sest pulss on jätkuvalt punases ja kops koos ning aju ei suuda enam väga palju midagi salvestada. Igal juhul, 3. km saab päris pikalt laugelt ülesmäge joosta. Minu ‘taseme’ juures on see tõus täitsa raske. Näed seda sirge lõppu ja ootad, et millal küll tuleb tagasipööre ja saab allamäge pulsi natuke allapoole kui 185 lööki. Kuskil seal andsin Kristelile teada, et võiks proovida koos lõpuni joosta. Oleks kergem. Tema vastas mulle, et ei tea, kas suudab minu tempos püsida. Mina uskusin, et suudab, läheb ju rada edasi kergelt langevas profiilis. Koos me igal juhul seal edasi rühkisime.

3. kilomeeter: 5:20

Neljandal kilomeetril tulevad ette esimesed pinnaselõigud. Kuna taevast on alati enne võistlust või võistluse ajal vett tulnud, siis on seal neetult libe. Minu ees üks naine peaaegu libises ja see tegi minu ka ettevaatlikumaks. Lõpuks sai aga Kvissentali tõusust jälle mööda asfalti allamäge kulgema hakata. Teadmine, et vaid natuke üle kilomeetri on jäänud, aitas edasi. 

4. kilomeeter: 5:16

Viimane kilomeeter. Kuskil seal kadus Kristel korraks mu selja tagant ning mina väga isekana ei hakanud ka teda järele ootama (aga finišis oli ta kohe minu selja taga, seega all good). Kell ütles, et isikliku rekordi löömiseks peaks viimase kilomeetri jooksma alla 6 minuti. See oli vägagi reaalne, kuigi lõpus on väga palju pöördeid ja ringitamist, mis tempo korralikult alla viivad. Võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja pigistasin endast välja kõik, mis veel sees oli. Nagu ikka, sai 5 km minu kella järgi täis tunduvalt varem kui finišijoonel.

5. kilomeeter: 5:09

5000 m aeg (Garmini järgi): 25:45

Jäid viimased 150 meetrit. Lõpus tahti viimasel sillal mind veel piirdesse lükata ning üks tüüp jooksis mulle lihtsalt ette. Korraks ajasid need asjad ikka päris närvi. 😀 Aga siis oli veel jäänud finišisirge, kus endast kõik välja panin. Viimased 160 meetrit: 4:15 min/km tempos. Pole paha!

Tulemused:

• Aeg: 26:26 –> isikliku rekordi parandus 48 sekundit
• Distants: 5 km (minu kell: 5,16 km)
• Keskmine tempo: 5:18 min/km (minu kell: 5:07 min/km)
• Max tempo: 3:25 min/km
• Koht: 210 (356-st)
• Kohte naiste seas: 68 (180-st) –> kenasti esimeses pooles 🙂
• Koht N-vanusegrupis: 31 (70-st)
• Keskmine pulss: 184 bpm (96% ajast anaeroobses)
• Max pulss: 189 bpm
• Kulutatud kalorid: 304 kcal

Novembrijooksuga sai lõpu ka 2015. aasta Tartu Jooksusari, kuhu kuulusid veel Parkmetsa jooks ja Suvejooks. Eelmine aasta olin 78-st lõpetajast 77. kohal 😀 . Minu tulemus sellel aastal: 58. koht (62-st). Areng! 😀

Kokkuvõttes: ootamatult hea hooaja lõpp. Isiklikku rekordit ma tõesti ei uskunud, aga siiski tuli ära ja päris korralikult. 🙂 Sellel aastal parandasin ma kõiki rekordeid peale poolmaratoni ning sain listi juurde ühe uue esmaskordse rekordi ehk maratoni. Tegelikult kogu jama arvestades on ikka päääääris hästi läinud. Mõnes mõttes isegi kahju, et hooaeg nüüd läbi on. Samas on hea just sellise positiivse noodiga asjale joon alla tõmmata, uutele eesmärkidele ja järgmise aasta plaanile mõtlema hakata. Huvitav, mida 2016. aasta küll endas peita võib… 😉