Jooksmine – Lehekülg 214 – Nourish, Train & Flourish

Oh, see jooks oli imeline! Mul on nii hea meel. 🙂

Tänu Prorunneritele sain ilusti Tartust autoga Paidesse. Olime kohal juba umbes 2 tundi varem, seega kiiret ei olnud mitte kuskile. Mõnus on nii. Õues oli üpris jahe, umbes 9 kraadi ringi. Pilves ja tuult praktiliselt polnud. Jooksmiseks super. Väga rahul.

Mu jalad olid Tartu 10 km ikka päris läbi. Korralikult kange oli see olemine. Soojendusjooksust täiesti loobusin, sest kartsin, et hirmun täitsa ära oma jalgade peale. 😀 Võimlesin lahti, võtsin geeli sisse ja jooksma.

Esimesed kilomeetrid olid sellised rasked. Jalad olid pahad ja pulss ei läinud üles, ilmselt väsimusest. Ootasin, et pool maad juba läbi saaks ja üritasin kilomeetritele mitte mõelda. Kilomeetriajad olid päris head selle kohta, mis seisus olin.

Kruiisisin tükk aega ühe lapsevankriga mehe taga. Tema saatis oma naist. Poole maa peal lubas naine tal eest ära minna. Läkski, mina järele ei saanud. Aga midagi juhtus, sest kui pool maad seal Kirnas läbi sai, siis alles läks jooks lahti!

Kuidagi lahti läksin. Isegi see Kirna tõus 8. km lõpus läks liiga lihtsalt. Korraks käed tööle ja pulss üles ning oligi kõik. Hoidsin kord ühe, kord teise tuulde ja see aitas tempot hoida ning isegi tõsta. Mõtlesin kogu oma hooaja peale. On siin olnud säravaid hetki ja kibedat pettumust, aga üldiselt… on kõik ju hästi. Ma olen rohkemgi teinud, kui ma üldse lootsin. Ma läbisin ju terve Linnajooksude Kuldraja ehk kõik etapid ja kõige pikemad distantsid. Ma olen ikka kuradi tubli! Kõik teen ära, mida vähegi tahan. Vahel võtab see rohkem aega, vahel vähem, aga kui ma endale eesmärgi sean, siis ära tuleb see täita. Meelekindlus. Ole ise enda motivatsioon!

Kilomeetrid tiksusid nii, et ma isegi ei pannud tähele, kui kell kilomeetri aega teavitas. Olin nii omas mullis. Vaid seda vaatasin, et 10 km tuli kella järgi 58:40 peal. Vaid 1,5 minutit aeglasem kui päev varem Tartus. Olin oodanud näha km aegasid 6:30+, aga pea kõik jäid alla 6:00. Ulme. Kui jäi 4 km lõpuni, siis otsustasin, et all in or nothing. Game on!

Ei vaadanud enam tempot ega pulssi. Kahju, et vahepunkte ei olnud, tahaks näha, mitmest mööda jooksin. Lihtsalt jooksin. Oma mõtetes. Iseendaga.

Jäi 2 km.

1,5.

500 meetrit.

Staadion. Naeratus näol liuglesin finišisse. 🙂

1:19:13

F*ck yeah!

Mu ambitsioonikaim eesmärk selleks jooksuks oli joosta 1:30. Tulin 11 minutit kiiremini. Peaaegu minut kilomeetri kohta. Vahel tuleb luuavarrest pauk. Sellel aastal on seda juhtunud 3 korda.

Õnnelik.

Rahul.

Ilmselt olen nüüd valmis vallutama Saaremaa 3 Päeva Jooksu. Vähemalt enesekindlust lisandus väga palju. Loodame, et see nüüd tagumikust ei hammusta. 😀 Eks vähem kui 2 nädala pärast saab näha.

Selver Linnajooksude Kuldraja lõpptulemust veel ei tea. Kui teada saab, eks ma siis lisan siia juurde. Olin enne Paide-Türi jooksu eelviimane. 😀

EDIT:

Linnajooksudel jäin sõna otseses mõttes viimaseks. 😀 Olin ülks 114-st (26-st naisest), kes Linnajooksude Kuldraja läbi jooksis. Seegi on juba omaette väga tubli saavutus. 🙂

Kokkuvõttes:

Aeg: 1:19:13
Distants: 13,6 km (minu kell: 13,62 –> hea täpne rada)
Keskmine tempo: 5:49 min/km (väga hea minu kohta!)
Keskmine pulss: 172 bpm
Max pulss: 184 bpm
Koht: 761/995
Naiste seas: 209/363
Vanusegrupis: 103/180

Üritaks kuidagi selleaastase Sügisjooksu lühidalt kokku võtta. On vist aus öelda, et läks hästi ja olin tubli. 🙂

Raekoja platsi saabusin juba kella 11 paiku, veidi aega enne esimese maratoonari finišit. Tahtsin kõikvõimalikele tuttavatele pikal ja poolikul kaasa elada. Eriti hea meel on Marise üle, kes sai poolikul naistest 3. koha. 🙂 Ja muidugi Maria üle, kes on ikka täiesti hullumeelselt heas hoos. Elu esimene ja teine maraton joosta nii heade aegadega 3 nädalase vahega… Pole midagi muud öelda, kui et: respect! On uskumatu mõelda, et kunagi olime me sama taseme jooksjad. Nüüd on Maria hoopis teises liigas. 🙂 Eeskuju, kuhu poole püüelda.

Teistele kaasa elamise vahelt jõudsin kiiresti 10 minutit sooja teha. Kerge sörgi sees mõned põlve- ja sääretõsted, vahele paar kiiremat sammu. Sai soojaks küll. Natuke veel jutustamist ja oligi aeg stardikoridori minna. Õues päikseline ilm, 14-15 kraadi ja megatuul (üle 30 km/h). Ilmselge lühikese vormi ilm.

Mingit eesmärki mul ei olnud, lihtsalt tuli pingutades (aga mitte maksimaalselt, tahtsin ikka head emotsiooni, mitte veremaitset suus) rada läbida ja Tartu Maratoni Kuubikule edukas punkt panna.

14517599_1182234335132377_1357844926767803436_n — Fotod: Klubi Tartu Maraton

Kell 13.30 kõlas stardipauk. Juba 3. korda sellel rajal ja 4. korda Linnamaratonil-Sügisjooksul üldse. Järgmine aasta on aeg hõbemärgiks. 🙂

Esimene kilomeeter möödus hästi mõnusalt. Tempot ei vaadanud üldse, üritasin aru saada, kes võiks umbes minu tempos joosta ja üritasin pidevalt kellegi seljataha hoida. Härra Jooksja luges hommikul sõnad peale, et grupis tuleb joosta. Kui gruppi pole, tuleb see leida. Jess, boss! 😀 Tuul tegelikult ei seganudki raja esimeses pooles eriti.

Kuskil 2. km oli väike tõusuke ja veel tõusuke, aga Lossimäe trenni oli asja ette läinud ja tõuse võtsin üldiselt lennates. Ei olnud kuskil väga raske. Võib-olla lihtsalt hoidsin tempo ja pulsi seal, kus poleks oksetunnet. 🙂 Tõenäoliselt.

Tore oli see, et tuttavaid oli igal pool, kes nimeliselt mulle kaasa elasid. Liisi abikaasa Argo, meie trenni Janek, veel mõned mulle tundmatud, ilmselt siis blogilugejad. Tänud! 🙂

4 km täitumisel tuli võtta Sõpruse sild. Pelgasin natuke, aga mis seal ikka. Ma ei mõelnud ühtegi kohta endale raskeks. Peas mõlkus vaid, et sain hakkama Lossimäe trenni ja ränkraske maratoniga, peaks see 10 km nuusata olema. Ja ma ei ole ju siin aega püüdmas. Ausalt öeldes pärast seda Rapla alla 53 minuti jooksmist ei ole mul enam eriti motivatsiooni aega püüda, kui ideaaltingimusi just pole. Sest ma tean, et seda rekordit lihtsalt nagunii ei tule. 😀

4,5 km joogipunkti järel, kus oli liiga palju rahvast ja pidin põiklema, et vett saada, jooksis minust mööda trennikaaslane Liisi. Püüdsin teda kogu aeg silmas pidada ja mitte väga maha jääda. Vähemalt oli jänes olemas. 🙂 5 km möödus ajaga 28:34. Prognoositav lõpuaeg 57 minuti kanti. Päris hea minu kohta! Jõe ääres jooksin pidevalt ühe või teise suurema mehe taga, vahepeal võtsin isegi tempot natuke maha, et mitte üksi tuule kätte jääda.

Atlantise juures jälle need neetud trepid. Kuigi ma seda ei plaaninud, otsustasin seekord treppide kõrvalt mööda muru joosta. Parim otsus. Palju lihtsam, kui neid astmeid seal võtta. Keegi karjus, et vaat kui ilus ja kaval tüdruk. Ma eeldan, et see käis minu kohta ja tänan komplimendi eest. 😀

Pulss oli kuskil 185 peal pärast seda tõusu. Võtsin Ülejõe pargis tempot maha ja jäin Merili ning tema elukaaslase taha umbes kilomeetriks tšillima. Nad liikusid mu eelnevast tempost veidi aeglasemalt ja see sobis mulle. Sain pulsi jälle inimlikumaks (ikkagi anaeroobse lähedale, nagu graafikult selgub) ja TÜASKi juures läksin neist mööda.

Sealt jäi minna umbes 2 km. Üritasin end jälle meeste sappa haakida, et jumala eest mitte üksi jääda. Väga mõnus on kellegi tuules joosta. Võtsin jalad tagumiku alt välja ja Kloostri tänava tõusu võtsin nii, et hiljem mõtlesin, kas tõmbasin nüüd jalad kinni või ei. Vist ei. 😀

Minna jäi viimane kilomeeter. See kõige hullem ja pikem ja venivam. Kui Ülikooli tänav on veel täitsa OK, siis Küüni tänav venib nagu tatt. Selgeks sai ka tõsiasi, et olen jälle raja pikemaks jooksnud nagu igal aastal. Minu kella järgi sai 10 km täis 57:09 peal, ligi 3 minutit kiiremini kui eelmisel aastal.

Punane vaip ning finišisse jõudsin ajaga 58:05. Hea töö, Margit!