Rubriik: Jooksmine

Teine s*tt nädal järjest. Peatage maakera, ma tahan maha minna. 🙄

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tõusvas tempos jooks. Kuna mina eelmisel nädalal koos teistega Vooremäel tõuse jooksmas ei käinud, siis lubati mul natuke kiirust treenida. Ülesanne oli joosta tõusvas tempos (st pulsivahemikud olid ette antud), iga bl0kk kestis 10 minutit ja kokku oli 5 blokki:

• 10′: <145 bpm, 6:44 min/km, 144 bpm
• 10′: 146–155 bpm, 5:56 min/km, 153 bpm
• 10′: 156–165 bpmm 5:23 min/km, 162 bpm
• 10′: 165+ bpm, 4:58 min/km, 171 bpm
• 10′: 140–155 bpm, 6:58 min/km, 153 bpm

Ega kerge just ei olnud, eriti see viimane jooks, kuna praktiliselt jooksin ju 2-kilomeetrist lõiku, õues oli ikka päris soe ja pidevalt lendas mingeid putukaid suhu ja silma. Pulssidest tegelikult saan nüüd tagantjärele aru, et mingi haigusevimm pidi mul juba sees istuma.

Pärast rullisime-venitasime ja sörkisin koju tagasi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Mäkkejooksude päev. Võtsime suuna Kvissentali poole, et natuke mäge joosta. Soojenduseks sain koos kodust minekuga ligi 4 km, kenasti tegime kaks ringi jooksuharjutusi ja paar lahtijooksu ka ära. Õhtu oli nii soe ja sume, nagu oleks augustikuu. Seejärel asusime mäge vallutama, plaan oli 4 kuni 6 korda mäest täiega üles joosta. Lõigu pikkus oli ca 210 meetrit. Tempod ja pulsid tulid sellised:

• 4:13 min/km, 156 bpm
• 4:34 min/km, 159 bpm
• 4:42 min/km, 159 bpm
• 4:44 min/km, 160 bpm
• 4:47 min/km, 161 bpm
• 4:52 min/km, 161 bpm

Siis jooksime TYSKi tagasi, natuke venitasime ja jooksin koju ära. Juba kolmapäeval tundsin, et mul on tekkimas mingi eriti vastik nohu, mis nina ja silmad kipitama panevad. Minul ja allergia õitsevate taimede vastu? 😳 Sellist asja varem pole olnud, aga tundub, et nüüd siis on…

Neljapäev: kerge jooks. Või noh, “kerge”. 🙄 Tundsin joostes, kuidas nina aina rohkem kinni läheb ja üldse pole enam hea olla. Jooksin 5 km Ihaste poole ja kui 6. km enesetunne parema asemel suurte sammudega veel kehvemaks muutus, siis juba kahetsesin, et varem ringi ei pööranud. Tegin oma 10 km ära ja aitas kah. Pulsi ja tempo suhe oli kehvem – 154 bpm, 5:53 min/km– ja see oli kohe enesetundes tunda.

See on esimene aasta, kui mul selline allergiline nohu tekib. Loodan, et see õitsemine saab varsti läbi. Kevad on imeilus, aga löriseva nina, kumiseva pea ja punaste silmadega eksisteerida… not fun.

Reede: sundpuhkus. Tahtsin hommikul jooksma minna, aga öö möödus heitliku unega, vesiste silmade, kipitava, kord kinni, kord jooksva ninaga ja kuivanud kurguga. Ühesõnaga see allergiline nohu võttis minust viimase välja. Pea oli paks otsas ja mingist jooksust polnud juttugi.

Laupäev: trennivaba. Koristasin ja korrastasin jälle tundide kaupa kodu (see neetud remont: isegi, kui sa midagi ei tee, tuleb ikka kuskilt see remonditolm…) ja hoolitsesin kiisu eest, kellel jälle kehvem päev oli.

Pühapäev: pikk jooks. Ei ole palju olnud neid trenne, mis ma pooleli olen jätnud. See oli üks neist vähestest.

Plaanisin täna joosta viimase pika jooksu enne Tartu Maastikumaratoni, milleni on jäänud ainult 2 nädalat. Plaan oli teha 21 km. Joonistasin Garminis ilusti raja endale valmis ja asusin teele. Esimesed 4 km liikusin linnas ja erilist tuult ei olnud, aga pulss oli ikka kahtlane nagu neljapäevasel jooksul. Enesetunne ei olnud samuti kiita, täpselt selline tunne, nagu oleks haigena jooksma läinud, kuigi palavikku mul sel nädalal ei olnud ja tänaseks oli nohu ka praktiliselt taandunud.

Siis jõudsin Postimajani ja kavatsesin sealt lihtsalt mööda praktiliselt sirget rada otse Räpina maanteele välja joosta, et sealt Ihastesse keerata ja siis Ihaste teed mööda jälle linna ja koju suunduda. Punnitasin 5 km seal jõhkras vastutuules ära, endal hing paelaga kaelas. Pulss oli lihtsalt kõrge ja tempo olematu ja kumbki ei paranenud isegi Ihaste sillalt alla joostes.

Lammi teele jõudes sai minu mõõt täis. Jäin paariks minutiks seisma ja mõtlesin, mida edasi teha. Mida ma piinan seda keha, kui ta lihtsalt võitleb minuga. 160 bpm ja 6:20 tempo ei ole minu jaoks okei ja selliste numbritega pole mõtet pikka jooksu joosta. Polnud mõtet hakata kangutama, sest lõppkokkuvõttes ei tee ma selle piinamisega oma vormile mitte midagi head. Ilmselt tuul ja sellest allergia episoodist taastumine tegid oma töö?

Keerasin otsa kodu poole ja 4 km pärast olin kodus. 21 km asemel 13. Nojah siis.

“Ilu”numbrid: 13,34 km, 155 bpm, 6:10 min/km. Because f*ck you, that’s why.

Kokkuvõttes:

No ei olnud hea nädal ühelgi rindel. 🙄 Lihtsalt ei olnud.

Jumal tänatud, et ma see aasta Viljandi järve jooksul vähemalt kirjas ei ole. Järgmisel nädalal… ma isegi ei tea veel, mida ja kui palju teen. Loodan, et Treener ehk annab homme trennis mingeid juhiseid, sest praegu ei oska oma peaga enam mingit mõistlikku plaani välja mõelda. 😕

Nendele, kes küsivad: kiisu vist ikka paraneb, aga see teekond on nagu Ameerika mäed. Üks päev on justkui kõik hea, teine päev jälle mingi massiivne põiepõletik kohal. 😪 Annan ikka rohtu edasi ja sunnin teda rohkem jooma. Mitmel ööl olen üritanud kiisut paitada ja lohutada, kui tema jälle valudes piinleb, ise samal ajal nuttes, sest ma ei saa kuidagi tema valu ära võtta, enne kui järgmine rohuandmise kord tuleb. Kui tema jääb stressist haigeks, siis mina olen tema stressist juba masenduses… Hoidke meie kiisukesele pöidlaid!

Päris kehv nädal oli. Kõik halvad asjad langesid ühele nädalale kokku ja mul on jube hea meel, et see kõik nüüd seljataga on. Loodame, et nüüd läheb ikka paremaks. 🤞

Kõige hullem oli see, et meie kiisu jäi haigeks. ☹️ Neljapäeva õhtul saime aru, et tal on ikka midagi pahasti, kuna ta polnud paar päeva liivakasti kasutanud ja tükk aega midagi söönud ega joonud. Nii vana loom ei kannata seda remondimöllu lihtsalt välja. Õnneks saime samaks õhtuks kiirelt numbri arstile, stressist tingitud põiepõletiku diagnoosi (seda on tal ennegi olnud) ja valuvaigisteid.

Reede oli aga suur püha, kõik oli suletud ja kiisul hakkas halvem. Muutus täiesti apaatseks, keeldus söögist ja joogist, jalad ei kandnud korralikult, kõht läks paiste ja kartsime, et nüüd heidab meie kõige kallim kiisuke hinge. 😢 Sai ka korralik peatäis nutta, sest see kiisu on minu suur sõber, ustav kaaslane ja parim stressimaandaja. Pole mina varem näinud nii toredat kiisut.

Õnneks oli EMÜ kliinik lahti ja kiisu jäi rohkem kui ööpäevaks sinna ravile. Hinnakalkulatsioon võttis hinge korraks kinni, aga ei saa ju lasta loomal piinelda. Laupäeva õhtul saime ta koju tuua, kuid taastumine on olnud aeglane ja vaevaline. Muuhulgas oleme pidanud teda süstlast jootma ja grammikaupa lusika pealt toitma. Täna hakkas kiisu uuesti ise sööma ja jooma, küll mikroskoopilistes kogustes, kuid siiski ise. Ma nutsin õnnest. 🙂 Aga paranemine kestab ilmselt veel pikalt.

Lisaks sellele oli meil tohutu remondimöll käimas, mul oli tööl ülipingeline ja megakiire nädal, suutsin oma lollusest oma varba ära vigastada ja kõik trennid selle kumuleerunud pinge all loomulikult kannatasid. Tegin ära enam-vähem kõige minimaalsema, et vormikõver kuskile päris ära ei kukuks. Aga see jooksuvorm ei olnud eelmisel nädalal ilmselgelt prioriteetide nimekirjas absoluutselt esiotsas, sest oli palju tähtsamat, mille ja kelle pärast muretseda.

Esmaspäev: trennivaba. Laagrijärgne puhkepäev.

Teisipäev: kerge jooks. Õues oli megasoe ja ilus ilm, kell oli 20 ja T-särgiga oli täitsa paras õue minna. Tempo ja pulss olid väga head (6,45 km, 5:58 min/km, 148 bpm), aga mingit erilist kergust küll jalgades ei olnud.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Päev algas sellega, et tööle minnes lõin parema jala suure varba nii hirmsa hooga vastu betoonist treppi ära, et lonkasin pool päeva ja kahtlesin, kas üldse trenni minna saan. 😕 Kuna valu andis piisavalt järele, sai ikka mindud. Kuna ilm on täitsa kevadiseks muutunud, siis nüüdsest pole vaja mingeid lisariideid ega jalanõusid kaasa tassida ja saab juba joostes trenni minna. Tänu sellele saan igale trenni 2×2 km rahulikku jooksu lisaks. JJV-s tegime ühe kiire lõigutrenni (iga lõigu vahele 500 m sörki):

• 1500 m: 4:51 min/km, 171 bpm
• 1000 m: 4:53 min/km, 171 bpm
• 500 m: 4:51 min/km, 171 bpm

Osad jooksid ka treppe, aga kuna minul oli mingi eriline väss sees ja pulss elas rahulikul jooksul täiesti oma elu, siis jätsin trepid vahele ja jooksin härra Jooksjaga koju ära. VOma kukkus kolinal 49 peale.

Neljapäev: trennivaba. Plaanisin õhtul natuke joosta, aga kuna tuli kiisuga arstile tormata, siis jooksma ei jõudnud.

Reede: kerge jooks. Nagu enne kirjutasin, siis reede pärastlõunal viisime kiisu EMÜ loomakliinikusse, kuhu ta ööpäevaks jälgimisele, analüüsidele ja ravile jäeti. Härra Jooksjal oli plaanis minna samal õhtul Võrumaale Vaskna järve jooksule, aga olime juba loomakliinikusse minnes arvestanud, et seal võib väga kaua minna ja jooksule nagunii ei jõua. Aga enne kella 17 oli kiisu haiglasse pandud ja öeldi, et meile helistatakse alles õhtul hilja ja kiisu jääb ööseks ravile. Seega seadsime suuna ikka Võrumaale, sest kodus oleks me end kassi pärast muretsedes lolliks mõelnud.

Kui juba minek oli, siis ma otsustasin, et võiks ka Vaskna järvele ringi peale teha. Võistelda ma oma vigase varbaga ei oleks saanud ja ega mingit tahtmist eriliselt pingutada ka ei olnud. Kuskil 35 minutit enne võistluse algust läksin mina seega oma kerge jooksu ringile. Väga mõnus rada oli, praktiliselt ainult kahe raske tõusuga, ülejäänu oli puhas rõõm. Õues oli nii soe, et mina jooksin lühikeste pükstega, samal ajal kui metsa vahel oli veel omajagu lund. 😀 7,44 km, 6:08 min/km, 155 bpm.

Laupäev: trennivaba. Tegime remonti ja hoolitsesime taastuva kiisu eest. Öösel tuli ikka mitmeid kordi ärgata, et kiisu üle vaadata või talle abiks olla.

Pühapäev: pikem jooks. Mõtlesin teha 1:15–1:30 jooksu, aga kuna hommikul oli vaja jälle pikemalt kiisut põetada, siis jäi aega väheks. Tegin oma tunnikese ära ja sellest pidi seekord piisama. Pulss ja tempo olid jälle väga head (10,06 km, 5:52 min/km, 149 bpm) – isegi VOmax hüppas 50 peale tagasi –, aga jalgades oli korralikk väss sees ja ise olin oma olematu unekvaliteedi pealt nagu mingi zombi. Siis kohtusin tunnikeseks Heidiga, kes oli korraks üle tüki aja jälle Saksamaalt Eestisse käimas, ning edasi oli traditsiooniline remondimöll kuni ööni välja.

Kokkuvõttes:

Sellel nädalal tahaks mingisse loogilisse treeningkavasse tagasi sisse elada, et saaks korralikult JJV-des käia, kerged jooksud ära teha ja pikk jooks võiks ka päriselt pikk olla, sest Tartu Maastikumaratoni 24 km võistluseni on jäänud juba vähem kui 3 nädalat. 😳