Rubriik: Trenn

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tavapärane esmaspäevane trenn ehk natuke sisehallis tiirutamist (õnneks jutustades ei tundu see nii nüri jooks kui see tegelikult on) ja siis korralik blokk harjutusi kõhule ja seljale otsa. Loomulikult jäid lihased valusaks. Ja teate mis? Mu pulss oli tavapärase aeglase sörgi ehk 7:30 tempo juures oma 15 lööki madalam ehk 140 bpm. Magic.

Teisipäev: BodyPump. Sõnusin vist eelmisel nädalal ära, et teisipäeviti on alati võimsad Pumpi tunnid. Sellel nädalal olin kuidagi nii väsinud ja pidin end korralikult kokku võtma. Hea trenn siiski, aga seda maagilist kõikvõimsat tunnet kätte ei saanud. Eks kui hormoonid oma elu elavad, siis keha hakkabki trikke tegema. 😀

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Astusime jälle sammukese mugavustsoonist väljapoole ehk kavas oli 3 blokki sellist asja:

• 400 m (4:50, 5:05, 5:07 min/km)
• 200 m (4:35, 4:50, 5:00 min/km)
• 400 m (5:15, 5:05, 5:10 min/km)
• 1000 m (5:08, 5:11, 5:17 min/km)

Sulgudes vastava lõigu tempo 1., 2. ja 3. blokis. Lõikude vahel ikka ring (u 230 m) aeglast sörki ja blokkide vahel 3 ringi, kus ka kõndisime. Kairega on jätkuvalt väga mõnus koos lõike joosta, kord vean mina, kord veab tema, kumbki ei lase teisel laisaks minna (välja arvatud see üks 400 m lõik 1. blokis, kus kuidagi väga loorberitele puhkama jäime). Taaskord märkasin kerget enesetunnet ja minu jaoks madalat pulssi. Kas see on tõesti jooksuvorm, mis mulle vaikselt selg ees vastu tulema hakkab ja mille ma äkki (peaaegu) kätte saan? 🙂 Tore ju oleks. Võrreldes eelmise nädalaga pikemad lõigud, keskmine tempo 2 sek km kohta kiirem ja pulss 5 lööki madalam.

Neljapäev: TRE. Proovisin Tartu Joogakeskuses üht väga huvitavat trenni nimega TRE (Tension, Stress & Trauma Release Exercises). Kodulehel kirjeldatakse seda nii:

TRE on harjutuste seeria, mis põhineb bioenergeetikal, joogal, taiji‘l ja teistel idamaistel võitluskunstidel. See toimib aju sügavaima osa – ajutüve tasandil. Käivitades lihastes reflektiivse vibratsiooni, vabastab TRE sügavale kehasse ja alateadvusse salvestunud pinged. TRE protsess on teekond kohtumaks alateadvusesse hästi ära peidetud emotsioonidega. Iga sõlme vabanemisega võidad tagasi elusama iseenda.

Tõesti: trenn oli äärmiselt huvitav. Mul nagu ikka oli raske minna laskmisega, oma mõtetest välja saamisega ja oma kehale vabade käte andmisega. Tahtsin ikka midagi kontrollida, kuigi mida rohkem oma kontrollihimust lahti lasin, seda imelikumaid asju keha tegema hakkas. Tõesti: sõna otses mõttes tekkis kehasse mingi vibratsioon ja pingetest vabanemine. Raske kirjeldadagi… Igal juhul oli seda väga vaja ja kahju, et see trenn joogakeskuse 8 korra kaardi alasse ei kuulu (seda avastasin alles tunni lõppedes, oma viga, et enne hinnakirja ei süvenenud). Tegu oli hea, suisa meditatiivse tunniga, aga ühe trenni eest maksta pea kolmandik mu spordiklubi kuukaardi hinnast… Kahjuks ei mahu eelarvesse.

Reede: BodyPump. Enne Pumpi käisin jooksmas, tempo oli hästi aeglane, aga pulss see-eest ka alla 140. Pole paha. Pump ise oli täitsa mõnus, sai jälle alternatiivlugusid teha, mis kohati on isegi ägedamad. Kui teised tegid 2 lugu kükke, siis neil, kes lõigutrennist taastusid, keelati see ära. 😀 Õige kah. Jalad olid veel väsinud küll.

Laupäev: puhkus. Käisin sõbrannaga uisutamas. Kas see läheb trenni alla? 🙂 Ilmselt natuke läheb, sest sain jubedad villid.

Pühapäev: pikk jooks. Plaanis oli teha 18–20 km, et 2 nädala pärast oma sünnipäevajooksuks ehk 25 km valmis olla. Ilm oli mõnusalt talvine, tuuleta ja kõik nii ilusalt härmas. Otsustasin ühendada jooksmise ja kinnisvara vaatamise ehk jooksin 10 km Tartust välja ja siis koju tagasi. 😀 Esimesed 4–5 km oli ikka päris nadi: rühkisin muudkui ülesmäge, jalad olid tühjad ja taldade alla kleepuv sopp ei olnud üldse tore. Edasi läks juba põnevamaks ja miskipärast ka kergemaks, jooksin enda jaoks uutel radadel ja aeg läks uudistades kiiresti. Sain ka natuke metsa ja põldude vahel joosta ja täielikku vaikust nautida. 🙂 Oligi aeg tagasi pöörata ja suund kodu poole võtta. Kõrveküla juures pookis end mulle sappa üks kuldne retriiver. Oli kohe näha, et kutsu oli omaniku ära kaotanud, otsis teda pea laiali otsas. Proovisin teda enda juures hoida, et ta autoteele ei läheks. Ise küsisin muudkui vastutulijatelt, kas keegi pole näinud, et keegi koera taga otsiks. Umbes 2 km jooksis kutsu minuga kaasa, siis jooksis äkki üle tee ja pani Raadi uusarenduste poole ajama. Vaatasin veel järele, et seal pookis ta end mingitele noormeestele külge. Natuke paha tunne jäi, et kas koer ikka sai koju, aga ma ei saanud enam ka midagi teha. Jooksin veel ERMist mööda, vihastasn veel linna soolaseguse lumesopa üle 😀 ja jõudsingi koju. Kõige kiiremini möödunud 20 km minu elus. Pulss oli ikka kõrgem, kui tahtnud oleks, aga sama tempo ja raskema-pikema raja juures siiski 2 lööki madalam kui eelmisel nädalal. Good enough.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal… ma ei teagi. Ilmselt nädalavahetusel nii palju ei jookse. 🙂 Väike puhkus jalgadele enne üht väga pikka jooksu. Ülejäänu tuleb tunde järgi. Eks näis.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Üle 3 nädala sain lõpuks jälle võimaluse minna esmaspäevasesse ehk kerelihastele suunatud JJV-sse. Huh, päris raske oli. Ikka vanad head seljaharjutused ja kõhule topispalliga. Imekombel polnud mul esimest korda 1,5 aasta jooksul puusapainutaja pea üldse valus! Järgmiseks päevaks said kerelihased korralikult valusaks.

Teisipäev: BodyPump. Iga nädal tõestab uuesti, et teisipäeval kell 16 on minu jaoks kõige parem Pumpi aeg. Jõudu on palju ja miski omanäoline power tuleb sisse. Lisasin jälle natuke raskusi ja pingutasin kõik endast välja. Näiteks seljaloos 7,5+7,5 kg, huh. Biitsepsis tegime ühe lühikese osa raske kangiga, mul oli peaaegu 5+5 kg kangi peal. Nii raske oli, et muud ei osanud teha kui nägu krimpsu tõmmata ja/või naerda. 😀 Raskused hakkavad vaikselt paari aasta tagust head aega meenutama. Ma tunnen, kuidas iga korraga arenen natuke. 🙂 2 korda nädalas Pumpi arendab, saan tugevamaks ja keha võtab tasapisi ilusamat vormi. Ühest korrast on arengu nägemiseks natuke vähe.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Traditsiooniline lõigupäev. Seekord saime lõike jälle pikendada. Kavas olid sellised blokid: 200+400+200+800 meetrit kiireid lõike, lõikude vahel 230 m aeglast sörki ja blokkide vahel 3 x 230 m aeglast sörki. Blokkide vahel ka kõndisime natuke, kui pulss 800 m lõigult tulles ikka liiga kaugel punases oli. Üldiselt oli megahea trenn: tundsin kohe, et vorm on hakanud natuke paranema. Baby steps. Lõigud olid pikemad, keskmine pulss oli 1 löök madalam (165 bpm, siin on sees ka aeglased ringid), aga tempo oli eelmise nädalaga võrreldes pea pool minutit ja üle-eelmisega võrreldes pea terve minut kiirem. Enesetunne oli ka parem. Kui see ei ole areng, siis mis on?

Neljapäev: Yin jooga. Õnnestus Tallinna tööpäevalt üks kord ka normaalsel ajal tagasi jõuda ja sain ikka joogasse minna. Seda treeningut loen ma ideaalseks puhkepäeva trenniks ( = pikad venitused lamavas asendis, pulss täiesti rahulik). Seekord olid fookuses vaagen ja puusad. Minul on need tavaliselt väga kinni… Seega kulus selline pikk ja rahulik venitamine väga ära. Alguses oli mul raske tundi sisse elada ja oma mõtetest välja tulla, selleks kulus pea tund aega… Aga siis suutsin tõesti asenditesse vajuma hakata ja tundsin, kuidas keha natuke rohkem lahti läheb. 🙂 Ilmselt olen ka järgmisel nädalal Yin joogas kohal.

Reede: BodyPump. Lühidalt: tegime 100. kava alternatiivlugusid ja saime surma. 😀 Raskused jäid tagasihoidlikumaks kui teisipäeval, aga tubli olin sellegipoolest. Seekord tegime 2 seljalugu, mõlemad 7+7 kg kangiga. Hea trenn oli. Nagu ikka.

Laupäev: pikk jooks. Tahtsin küll pühapäeval joosta, aga kuna läksin maale ja täna poleks mul olnud kuidagi aega joosta, siis tuli see laupäeval ära teha. Väljas oli lumesopane ja kohati libe, aga võtsin motivatsiooni kokku ja läksin. Mis ma oskan öelda: parim pikk jooks väga pika aja jooksul. Sain ilusti 8 km ühes suunas joosta ja siis sama tee tagasi. Kilomeetrid läksid lennates, alles kuskil 5 km enne lõppu hakkasin tundma, et jalalihased on Pumpist ikka kanged küll. Aga polnud vigu. Muidugi keskmine pulss oleks pidanud palju madalam olema (kui see trükimusta kannatama hakkab, siis kunagi kirjutan :D), aga siiski: veidi kiirema tempo (6:49 min/km) ja pikema distantsi juures kui eelmisel nädalal joosta 6 lööki madalama pulsiga on ikkagi areng. Vaikselt hakkab tulema. 🙂 Suudaks end veel piisavalt aeglaselt jooksma sundida, et pulss madalam oleks…

Pühapäev: puhkus. 

---

Kokkuvõttes:

Selle nädala saab kokku võtta ühe sõnaga: areng. Ma ei mäletagi, millal end viimati jooksutrennides nii lennuka ja jõutrennides nii tugevana tundsin. Vist pea 3 aastat tagasi? Tuleb nüüd ettevaatlik olla ja ennast hoida. Siis võib ju asjast veel asja saada. 🙂

Ja nüüd põhjus, miks selle nädala kokkuvõte nii öösel tuleb. Täna sai lõplikult kinnitatud Prorunneri Portugali jooksulaager! 🙂 Seega hakkasime kibekähku lennupileteid broneerima, mis õudselt kaua aega võttis. Kogu see asi läks natuke kallimaks, kui lootnud olime, aga enam pole midagi teha. Süda tilgub nagunii verd, et see raha kodufondi ei läinud. Te ei usu ka, kui kehv see tunne on, täielikult bittersweet… Lohutame ennast sellega, et see on järgneva 5+ aasta jooksul suurima tõenäosusega meie viimane reis, sest edaspidi ei ole selleks enam ei aega ega raha.

Ehk siis: 10.–20. märtsini olen ma Portugalis puhkamas ja jooksmas ning 19. märtsil osalen oma elu esimesel välisvõistlusel ja jooksen Lissabonis poolmaratoni. Selle aasta esimene võistlus registreeritud. Ja milline veel. 🙂 Pöidlad pihku! (Ja rahapuud kasvama…)