Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tavapärane esmaspäevane trenn ehk natuke sisehallis tiirutamist (õnneks jutustades ei tundu see nii nüri jooks kui see tegelikult on) ja siis korralik blokk harjutusi kõhule ja seljale otsa. Loomulikult jäid lihased valusaks. Ja teate mis? Mu pulss oli tavapärase aeglase sörgi ehk 7:30 tempo juures oma 15 lööki madalam ehk 140 bpm. Magic.

Teisipäev: BodyPump. Sõnusin vist eelmisel nädalal ära, et teisipäeviti on alati võimsad Pumpi tunnid. Sellel nädalal olin kuidagi nii väsinud ja pidin end korralikult kokku võtma. Hea trenn siiski, aga seda maagilist kõikvõimsat tunnet kätte ei saanud. Eks kui hormoonid oma elu elavad, siis keha hakkabki trikke tegema. 😀

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Astusime jälle sammukese mugavustsoonist väljapoole ehk kavas oli 3 blokki sellist asja:

• 400 m (4:50, 5:05, 5:07 min/km)
• 200 m (4:35, 4:50, 5:00 min/km)
• 400 m (5:15, 5:05, 5:10 min/km)
• 1000 m (5:08, 5:11, 5:17 min/km)

Sulgudes vastava lõigu tempo 1., 2. ja 3. blokis. Lõikude vahel ikka ring (u 230 m) aeglast sörki ja blokkide vahel 3 ringi, kus ka kõndisime. Kairega on jätkuvalt väga mõnus koos lõike joosta, kord vean mina, kord veab tema, kumbki ei lase teisel laisaks minna (välja arvatud see üks 400 m lõik 1. blokis, kus kuidagi väga loorberitele puhkama jäime). Taaskord märkasin kerget enesetunnet ja minu jaoks madalat pulssi. Kas see on tõesti jooksuvorm, mis mulle vaikselt selg ees vastu tulema hakkab ja mille ma äkki (peaaegu) kätte saan? 🙂 Tore ju oleks. Võrreldes eelmise nädalaga pikemad lõigud, keskmine tempo 2 sek km kohta kiirem ja pulss 5 lööki madalam.

Neljapäev: TRE. Proovisin Tartu Joogakeskuses üht väga huvitavat trenni nimega TRE (Tension, Stress & Trauma Release Exercises). Kodulehel kirjeldatakse seda nii:

TRE on harjutuste seeria, mis põhineb bioenergeetikal, joogal, taiji‘l ja teistel idamaistel võitluskunstidel. See toimib aju sügavaima osa – ajutüve tasandil. Käivitades lihastes reflektiivse vibratsiooni, vabastab TRE sügavale kehasse ja alateadvusse salvestunud pinged. TRE protsess on teekond kohtumaks alateadvusesse hästi ära peidetud emotsioonidega. Iga sõlme vabanemisega võidad tagasi elusama iseenda.

Tõesti: trenn oli äärmiselt huvitav. Mul nagu ikka oli raske minna laskmisega, oma mõtetest välja saamisega ja oma kehale vabade käte andmisega. Tahtsin ikka midagi kontrollida, kuigi mida rohkem oma kontrollihimust lahti lasin, seda imelikumaid asju keha tegema hakkas. Tõesti: sõna otses mõttes tekkis kehasse mingi vibratsioon ja pingetest vabanemine. Raske kirjeldadagi… Igal juhul oli seda väga vaja ja kahju, et see trenn joogakeskuse 8 korra kaardi alasse ei kuulu (seda avastasin alles tunni lõppedes, oma viga, et enne hinnakirja ei süvenenud). Tegu oli hea, suisa meditatiivse tunniga, aga ühe trenni eest maksta pea kolmandik mu spordiklubi kuukaardi hinnast… Kahjuks ei mahu eelarvesse.

Reede: BodyPump. Enne Pumpi käisin jooksmas, tempo oli hästi aeglane, aga pulss see-eest ka alla 140. Pole paha. Pump ise oli täitsa mõnus, sai jälle alternatiivlugusid teha, mis kohati on isegi ägedamad. Kui teised tegid 2 lugu kükke, siis neil, kes lõigutrennist taastusid, keelati see ära. 😀 Õige kah. Jalad olid veel väsinud küll.

Laupäev: puhkus. Käisin sõbrannaga uisutamas. Kas see läheb trenni alla? 🙂 Ilmselt natuke läheb, sest sain jubedad villid.

Pühapäev: pikk jooks. Plaanis oli teha 18–20 km, et 2 nädala pärast oma sünnipäevajooksuks ehk 25 km valmis olla. Ilm oli mõnusalt talvine, tuuleta ja kõik nii ilusalt härmas. Otsustasin ühendada jooksmise ja kinnisvara vaatamise ehk jooksin 10 km Tartust välja ja siis koju tagasi. 😀 Esimesed 4–5 km oli ikka päris nadi: rühkisin muudkui ülesmäge, jalad olid tühjad ja taldade alla kleepuv sopp ei olnud üldse tore. Edasi läks juba põnevamaks ja miskipärast ka kergemaks, jooksin enda jaoks uutel radadel ja aeg läks uudistades kiiresti. Sain ka natuke metsa ja põldude vahel joosta ja täielikku vaikust nautida. 🙂 Oligi aeg tagasi pöörata ja suund kodu poole võtta. Kõrveküla juures pookis end mulle sappa üks kuldne retriiver. Oli kohe näha, et kutsu oli omaniku ära kaotanud, otsis teda pea laiali otsas. Proovisin teda enda juures hoida, et ta autoteele ei läheks. Ise küsisin muudkui vastutulijatelt, kas keegi pole näinud, et keegi koera taga otsiks. Umbes 2 km jooksis kutsu minuga kaasa, siis jooksis äkki üle tee ja pani Raadi uusarenduste poole ajama. Vaatasin veel järele, et seal pookis ta end mingitele noormeestele külge. Natuke paha tunne jäi, et kas koer ikka sai koju, aga ma ei saanud enam ka midagi teha. Jooksin veel ERMist mööda, vihastasn veel linna soolaseguse lumesopa üle 😀 ja jõudsingi koju. Kõige kiiremini möödunud 20 km minu elus. Pulss oli ikka kõrgem, kui tahtnud oleks, aga sama tempo ja raskema-pikema raja juures siiski 2 lööki madalam kui eelmisel nädalal. Good enough.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal… ma ei teagi. Ilmselt nädalavahetusel nii palju ei jookse. 🙂 Väike puhkus jalgadele enne üht väga pikka jooksu. Ülejäänu tuleb tunde järgi. Eks näis.