Trenn – Lehekülg 206 – Nourish, Train & Flourish

10.–16.04.17

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Oli veel viimane ilus kevadine päev ja mina tegin 40-minutilise jooksu lausa T-särgi väel. Supermõnus oli. Pulss oli ka hea (135 bpm, 6:56 min/km). Edasi jätkasime hallis harjutustega kõhule ja tuharale, seljale tegime seekord veidi vähem. Huh. Need tagaliini treenivad harjutused võtavad täitsa läbi.

Teisipäev: pikk jooks. Pärast tervet päeva koosolekul ja autos istumist otsustasin jooksma minna. Katsetame siis ära selle soovituse, mis koormustestilt sain: nädala keskosasse põimida üks pikemat laadi jooks (lisaks nädalavahetuse pikale jooksule). Päris ideaalsele päevale see jooks ei sattunud, aga mis teha, see nädal oli veidi ebatavaline pühade tõttu. Jooks ise oli supermõnus. Sain vihma, rahet, päikest, vihma, rahet, päikest. 😀 Pulsi ja tempo suhe täitsa viisakas (6:47 min/km, 149 bpm). Kokku jooksin 12 km. Vana hea Ihaste silla ring.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Seekord oli plaanis natuke tõuse joosta, sest Tartu Jooksumaraton läheneb põrguliku kiirusega. Soojenduseks u 30 min kerget jooksu, mõned jooksuharjutused. Käisime uuel Kvissentali viival kergliiklusteel, kus on täpselt paras 200 m keriv tõus. Lisaks ka trepid.Tegime nii: jooksime 200 m mäest üles ja siis trepp peale. Pulss 120 peale ja kõik uuesti, kokku 4 korda (tublimad tegid 5–6). Lõpetasime trenni veel mõningate hüpetega trepil. Ma olin nendes ikka väga halb, no lihtsalt ei oska hüpata ühel jalal trepist üles! Peab veel harjutama.

Ajakirjas SPORT pisike jutuke minu blogist ja 2 minu tehtud fotot. Täitsa imelik tunne. 😀

Neljapäev: puhkus. Sõitsin Ida-Virumaale vanemate juurde pühi pidama. Jõhvis võttis mind vastu paks lumevaip, millele muudkui lisa tuli. Pannjärvele mägesid jooksma mineku plaan läks kohe vett vedama. Ilmselt olid seal nädalavahetusel hoopis suusatajad kohal. 😀

Reede: pikk jooks. Asfalt tundus OK ( = lumevaba) olevat ja suundusin pikale jooksule. Seda puhast asfalti ei jätkunud aga väga kauaks. Juba jalakäijate sillal pidin ettevaatlik olema, et seal kiilasjääl mitte pikali lennata. Siis sain veidi puhast asfalti, aga tee läks aina hullemaks. Lõpuks sumpasin paksus jää ja lume segus. Pulss selle peale muidugi midagi liiga head ei teinud, aga üldiselt ma ei kurda. Siiski oli mõnus päikseline jooks. 6:49 min/km, 152 bpm.

Laupäev: tempojooks. Täiesti spontaanselt tuli tavalisest jooksust tempojooks. Jooksin 1. km rahulikult ära, aga samm oli nii hea, et mõtlesin, tühja kah: teeme siis ühe 5 km tempojooksu 3 pikema tõusuga (st viaduktiga, kust tuli üles joosta). Tagasiteel sain korralikult vastutuult ja tempo langes veidi, aga üldiselt jooksin intensiivses aeroobses tsoonis (5 km keskmine tempo 5:29 min/km ja keskmine pulss 170) ning tunne oli mõnus. Mingi jooksuhullus on peale tulnud vist…

Pühapäev: kerge jooks. Ma ei tea, kas keegi suudab mu excitementi ette kujutada, kui Heidi mulle neljapäeval kirjutas, et ta tuleb paariks päevaks Eestisse ja kas mul oleks aega temaga pühapäeval jooksma tulla. 🙂 Mina loomulikult tekitasin selle aja ja käisime hästi mõnusal tunniajasel sörgiringil. Aeg läks vaatamata jäisele ilmale nagu linnutiivul ja varsti oligi jälle aeg kallistada ja head aega öelda. 😦 Nii tore oli üle 1,5 aasta jälle näha, jutustada ja joosta. Heidi on minu elu mitu korda muutnud. Tema innustas mind kunagi jooksma, siis saime me tänu blogidele sõpradeks (blogimise suurim pluss: inimesed, kes mu ellu tulnud on!) ja tänu talle sain ma oma toitumise 3 aastat tagasi normaalsele rajale. Me oleme 4 aastaga mõlemad oma elus nii palju kaugemale jõudnud. Ja õnnelikumaks saanud. Iseennast leidnud. Tore on sellistele asjadele mõelda ja kellegagi nii palju samastuda. 🙂 Loodetavasti näeme varsti jälle!

Kokkuvõttes:

10.–16.04.2017

… oli see nädal üks hullumeelne jooksunädal. Ma oleks justkui kala, kes on akvaariumist jõkke pääsenud ja nüüd muudkui ujuks. Lihtsalt jookseks ja jookseks ja jookseks… Kuhu selline asi küll viib? 🙂

Igal juhul tunnen ma BodyPumpist puudust ja üritan selle vea järgmisel nädalal parandada. Olgugi, et mulle joosta meeldib, meeldib mulle pumpida ja oma kehal ka niivõrd-kuivõrd toonuses lihaseid näha. Tasakaal on selle asja nimi. Ehk siis järgmisel nädalal prooviks seda kava, mida koormustestil soovitati:

E: Jooks Jõud Venitus, kerelihased
T: – (lihashooldus)
K: Jooks Jõud Venitud, kiiremad liigutused
N: pikem jooks
R: BodyPump
L: –
P: pikem jooks

Väga pikad need pikad jooksud ei tule, sest ülejärgmisel esmaspäeval on plaan Elvas Tartu Jooksumaratoni Ühistreeningul käia ja maastikul 16 km joosta, täpselt nagu igal aastal. Kiirelt hiilib see Otepää-Elva maastikujooks ligi, ainult 3 nädalat veel. Ja mina pole ikka maastikule jooksma saanud. 😀 Aga mis seal ikka, ega see Otepää-Elva pole ka mingi omaette eesmärk. Läbi joosta ja (finišis) rõõmus olla. Mis muud.

Ahjaa, uued tossud sain ka kätte. Olen Saucony Mirage 5 nii rahul, et tellisin need Jooksueksperdist endale uuesti. Parim suss! Pildil tuttuued ja 935 km jooksnud versioon.

See oli minu neljas kord Parkmetsas võistelda. Eelmised kolm korda lõppesid kõik väga sarnase tulemusega: 38:50, 38:26, 38:24. Lõpuks jõudis kätte aeg sellest 38 minutist välja murda. 🙂

Ilm oli pealtvaatajate jaoks lausa jäiselt külm. Päike küll paistis (ainus kord, kus see mulle võistlusel meeldis), aga õues oli vaid 5 kraadi sooja ja puhus kohati päris vali tuul. Mul oli endal seljas küll neli kihti, sh paks fliis ja vativest, aga oma klubikaaslasi oodates hakkas mul seal ikka päris külm. Seisin seal päikese käes ja liikusin ringi. Lõpuks leidsin Siiri ja Kaire, panime asjad pakihoidu ära ja suundusime kiirelt soojendusjooksule, et sellest külmast lahti saada.

Soojendusjooksu ajal hakkas ikka päris soe, palav isegi. Polnud midagi seal mõelda: võistluseks lähevad jalga lühikesed püksid ja säärised, üles pikkade varrukatega särk. Külm joostes nagunii ei hakka. Minul pole kunagi hakanud. Ei olnud ka seekord midagi teisiti. Loomulikult kuulus jooksueelsesse rutiini veel WC järjekorras võimlemine, pärast tegime juba natuke suurema TYSKi pundiga mõned jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu. Päris väsinud tunne oli juba. 😀 Kes veel jooksma läheb?

Eks ikka meie. Sattusime stardikoridoris totakalt ette, naljakas oli seal endast 20 minutit kiirematel peaaegu seljataga seista. Aga ei saanud ka kuidagi tahapoole minna. Ruumi lihtsalt rohkem ei olnud. Tauri ütles, et proovib minuga koos joosta, kuna ta ei tohi hetkel maksimaalselt pingutada, aga kuna juba kirjas oli, siis tuli ikka kohale. Jänes – mis mul selle vastu olla sai! Mitte kui midagi.

Kell 13 kõlas stardipauk.

Panime sealt Raja tänavalt minema nagu… ma ei teagi kes. Kiiresti ühesõnaga. 😀 Ega seal midagi tagasi ka hoida ei olnud. 7 km on täpselt selline rõve maa, et terve aeg pead maksimaalselt pingutama ja veremaitset suus tundma. Nagu 5 km võistlus, aga veel 2 km pikem. Mulle ei meeldi see distants, mulle ei meeldi see vahelduva rajakattega kurviline rada, miski ei meeldi. 😀 Olgu: korraldus meeldib. Treenituse korraldatud üritused teevad silmad ette väga paljudele teistele. Annaks nad veel medali ka iga jooksu lõpus, saaksid minult 10 punkti.

Kuna ma olen seda rada eelnevalt 3 korda jooksnud, tean ma päris hästi, kus mind alati raske hetk tabab ja millal end eriliselt tagant utsitama peab. Esimesed 2 km on alati selles mõttes lihtsad, et keha ei saa veel aru, mis temaga tehakse ja rajakate on ka vinks-vonks. Kilomeetriajad (4:43 ja 4:50) panid seal endal ka lõua natuke allapoole kukkuma. Edasi tuleb esimene raske koht: kolmas kilomeeter (5:13). Ma ausalt ka ei tea, mis seal nii raske on (mingi kerge pikalt tõusev koht?), aga esimene surm tuleb alati seal. Seekord samuti.

Õnneks seekord jooksis minuga kaasa Tauri, seega ma ei saanud oma peas hakata üle mõtlema. Küllap tal oli päris naljakas seal neid ähkivaid ja puhkivaid jooksjaid kuulata ja vaadata. 😀 Mina ise ventileerisin seal küll nii, nagu elu lõpp hakkaks kohe tulema. Ise polnud tegelikult anaeroobseski veel mitte. No mis teha: ma ei oska end nii kaugele pushida. Peab seda õppima hakkama. Selline 175–180 bpm vahel minek on tehtav, aga üle 180 ei suuda end kuidagi ajada. Nii lühikestel distantsidel: võiks. Peaks.

4. km joogipunkti jätsin mina vahele. 7 km ei ole vaja juua, kui ilm pole just palav (või pole end liiga paklsult riidesse pannud). Pigem aetakse väga tihti janu segamini väsimusega, mina ise olen seda küll korduvalt teinud. Enda peas on ju lihtsam mõelda, et ma pean joomise ajal kõndima, kuigi tegelikult kõnnitakse väsimuse tõttu. Siis on jälle nii raske õigesse rütmi jooksma saada. Tuleb lihtsalt ära kannatada.

splits

5. km on Parkmetsas alati olnud kõige aeglasem. Seal satutakse selle kõige pehmema rajakatte peale, kus on päris keeruline normaalne tõuge kätte saada. Sellel aastal tunnetasin seda vähem (pöid on tugevamaks saanud?), kuigi kilomeetriaeg peegeldas seda siiski (5:33). Õnneks edasi läheb juba palju paremaks. Tuleb jälle asfalt. 🙂 Igal juhul võitsin tänu Tauri vedamisele nendes rasketes kohtades ilmselt ligikaudu minuti. Aitäh sulle!

Kuskil 6. km-l ütles Tauri mulle, et aeg alla 36 minuti on täiesti reaalne, ei tohi lasta tempol ära vajuda. Eks ma olin ise ka oma peas oma “varu” pidevalt arvutanud, selleks hetkeks oli seda midagi 100 sekundi kanti. See oli vist esimene kord, kus ma mõtlesin, et rekord tuleb. Ja päris korralik seejuures!

Mõtlesin ka sellele, et ilmselt olen selle jooksu sees jooksnud on 5 km ja Cooperi rekordi. Hilisem analüüs kinnitas seda teadmist: jooksin laupäeval nii Cooperi (2,48 km), 3 km (14:43) kui ka 5 km (25:25) rekordid. Võtab näo ja südame naeratama küll. 🙂

Viimane kilomeeter läheb nagu ikka emotsiooni pealt. See viimane kilomeeter tundub kuidagi hästi lühike seal Parkmetsas, kuigi ta tegelikult pole meetritki lühem kui 1000 m. Enne finišisirgele jõudmist ütles Tauri, et jõuaks veel alla 36 minuti.

Game. On.

Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja lihtsalt vajutasin. Mõtlesin, et kui enne finisit oma sisikonna asfaldile lennutan, siis lennutan. Mis seal ikka. Minna oli vaja. Pulss 185 peal ja tempo alla 4 min/km.

Finišisse jõudsime brutoajaga 35:54.

Lõime patsu ja mina otsisin endale koha, kuhu kiirelt maha istuda. Päris hull oli olla, aga hea tunne muidugi ületas seda. Ma olin oma 7 km rekordit just 2,5 minutit parandunud. Seda on väga palju. Ma olen väga rahul. 🙂