Rapla. Kust ma alustan? Alustame mu elu kõige ebaõnnestunumast võistluseelsest hommikust. Jäime minu pidurdamise tõttu kodust lahkumisega natuke hiljaks. Tahtsime natuke enne kella 9 kodust välja saada, aga kulus 10 min rohkem. Teel tegime paar WC peatust (tüüpiline jooksjate värk, kui tuleb enne võistlust vett lärida) ja kui kohale jõudsime, oligi kell juba 11.20. Okouuu. 
40 min stardini. Tund oleks minu jaoks absoluutne miinimum.
Siblisin ringi nagu peata kana. Esiteks plaanisin kavalalt bensiinijaamas WCs käia, kus ootasin aga ikkagi ligi 10 min järjekorras, sest minu ees vahetas inimene seal riideid. “Tore”, minu plaan ei toiminud. Sealt edasi tormasin ajakirja Jooksja telgist oma numbrit ära tooma. Seal tuli välja, et nad olid mu topelt kirja pannud (rääkisime üksteisest mööda kuidagi) ja eliitgrupi märkme numbrile peale pannud. Võtsin siis numbri 819 ja minu ilus 747 jäi mind kurvalt sekretariaati ootama, sest sinna mul aega minna ei olnud.
Tuli välja, et mul oli vaja minna lavale intervjuud andma. :O Kuna ma #MinaJooksja konkursi võitsin, taheti minult natuke eesmärkide kohta küsida. Midagi ma seal tagasihoidlikult pobisesin, et tahaks ikka rekordit joosta. 😀 Ehk siis kiiremini kui eelmise aasta 52:51. Siis tuli intervjueerija poolt loomulikult ära, et tuleb minna alla 50 minuti aega püüdma. Selle salajase eesmärgi julgesin ma enne võistlust ainult härra Jooksjale välja öelda, et ma lähen ikkagi seda 50 minuti piiri alistama. Kui ei tule, pole hullu, siis püüan rekordit. Sügaval sisimas ma teadsin, et kui ma Raplas seda 50 minutit kätte ei saa, siis sellel aastal mingit erilist 10 km rekordirada enam joosta ei ole.
Igal juhul pärast intervjuud oli stardini alla 25 minuti. 
Haarasin kiiruga oma vana Garmini kella, millega plaanisin jooksma minna, kuna tahtsin korraga ekraanil nuppe klõpsimata näha rohkem kui kahte välja, mida Polar M200 mulle võimaldab. Polar on trennis OK ja randmelt pulsi mõõtmine mulle meeldib, aga võistlusel pole mul aega neid nuppe klõpsida, et näha 1. distantsi 2. keskmist tempot 3. hetke tempot (4. pulssi). Seal on joosta vaja.
Eelmisel päeval olin Garmini pulsianduril ära vahetanud patarei. Raplas selgus, et enam ta kellaga ühendust ei saanud. Kiskusin vöö soojenduse ajal endal seljast, tegin 10 minuti sees ära soojendusjooksu, paar jooksuharjutust ja paar lahtijooksu. Ma pole nii kehva soojendust vist ealeski enne rekordiüritust varem teinud. Reied olid nii kinni kui olla sai. Eelmisel päeval jooksin oma kerget võistluseelset jooksu ja lahtijookse nagu noor kits ja võistluspäeval olid jalad tinast. “Tore”.
Kell oli saanud juba 11.50. Jõudsin oma TYSKi tiimikaaslastele ainult kiirelt lehvitada, isegi juttu polnud aega ajada. Kiiruga kastsin oma pea ja nokatsi veega märjaks, panin lisaks Garminile teisele käele Polari kella, kust sain vajadusel pulssi vaadata (ilm oli nii kuum – pea 20 kraadi – et igaks juhuks tahtsin siiski pulsiga kursis olla), ja tormasin kiiruga starti. Jumal tänatud, et mul eliitgrupi märge oli, muidu oleks pidanud kuskilt Kamtšatkalt alustama ja oma tempogrupi inimesteni jõudmiseks slaalomit jooksma. Sain veel stardikoridoris Triinuga paar sõna vahetada ja tõdeda, et nii kehva hommikut pole enne võistlust kunagi olnud. Stressilevel 5000. 😀
Igal juhul stardipauguga panin sealt sellise hooga minema, et ise ka ei uskunud. Aga midagi polnud seal 10 km peal tagasi ka hoida. Rada on kiire ja tuli vajutada ja jälgida, et rada maksimaalselt lühikeseks joosta. Palav oli nagunii ja suremine distantsi teises pooles oli kindlustatud, alusta siis ükskõik millise tempoga. 10 km on selline distants, et midagi seal eriti tagasi hoida küll ei ole.
1. km tuli ajaga 4:26. Juba oli janu ja hullult palav oli ka. Ligi 20 kraadi ja päike, ei mingeid pilvi. Natuke õnneks puhus tuult, mis jahutas. Seegi hea.
Ma ei mäleta kilomeetritest 1–5 eriti midagi. Vahtisin kilomeetritemposid ja proovisin neid alla 5:00 hoida. Kuradima raske oli, põlvi tuli vägisi ülespoole kiskuda ja enesetunne midagi head just ei olnud, endal veremaitse suus. Kuskil oli paar pisikest tõusukest. 4 km peal sai lõpuks juua ja end kasta. Tõi korraks leevendust.
Kilomeetrid 4–8 kulgevad Rapla jooksul ühel pikal sirgel. Seda mäletasin ma eelmisest aastast juba väga hästi. Hoidsin seal hambaid ristis ja proovisin mitte tempol liiga hullult ära langeda lasta (aga langemine oli ikka päris korralik…), kuigi väga raske oli. Palav, jalad jumala läbi ja lihtsalt raske noh! Midagi nauditavat küll mitte. Mõttes kordasin poole maa peal endale, et tuleb veel 3 km vastu pidada, pärast 8 km täitumist läheb juba kergemaks. Kuskil möödusin Kristinast, mis oli mulle suur üllatus. Ta on ju nii kiire!
Võrreldes eelmise aastaga oli see jooks öö ja päev. Pulsid olid küll sarnased (kipun enesetunde põhjal arvama, et randmelt mõõdetud pulss 175 bpm just päris õige ei olnud), aga sellel aastal oli jooks raske, tõsine suremine, eelmisel aastal suutsin paduvihmas jooksu hoopis nautida. Emotsioon jooksu ajal erines kardinaalselt, kuid lõpus oli õnneks samasagune: hea. 🙂 Olgu mis on: Rapla rada on kiire! Seda ei muuda isegi palav ilm või taevast alla tulevad pussnoad (loe: paduvihm).
8 km peal heitsin pilgu kellale: keskmine tempo 4:56 min/km. Surm oli tõsiselt silme ees, aga pidin seda tempot hoidma. Allaandmisruumi oli vähe, täpselt 8 sekundit ja ees ootas lõik kruusateed, kuhu targemate meeste kurjakuulutava jutu järgi võib vabalt 10 sekundit jätta. Priit möödus minust ja teda ma kätte ei saanud. Kurvis ma Mariat kuskil enda ees ei näinud, seega pidi ta kuskil mu seljataga olema. Mis valemiga?! Korjasin oma tahtejõu uuesti kokku ja lihtsalt jooksin, hambad ristis (ja seal loomulikult olid kõik fotograafid, kes mu 10x koledama ja paksemana fotole püüdsid 😀 ). Finiš juba paistis, seda isegi füüsiliselt.
Kuskil 500 m enne finišit oli üks mees kokku kukkunud ja kiirabi turgutas teda murul. Hirm tuli täitsa peale, sest ise jooksin seal lõpukilomeetril üle 180 pulsiga ja suhteliselt viimase vindi peal. Märkasin veel Viljarit mulle väga häälekalt kaasa elamas. Seejärel oli juba Maris kaasa elamas, et kõva aeg tuleb. Õigus. Tal oli õigus. Igal juhul aitäh teile, olite just õige koha peal, et finišiks viimsed jõuvarud kokku võtta. 🙂
Viimane pööre vasakule. Veel üks vasakpööre. Finišikaar oli käe ulatuses. Otsisin ajatablood, aga ma ei leidnud seda. Päris lõpus nägin, et kellal oli ees number 49.
Saingi hakkama. 10 km alla 50 minuti. Lõpuaeg 49:11. Vot selliseid numbreid pole ma kunagi isegi unes näinud, nendest unistamisest või eesmärgiks seadmisest rääkimata. Tee, mida armastad, naudi protsessi ja tulemused tulevad ise? Ju siis. 🙂
Maria oli kohe mu seljataga ja riburada saime kõigi TÜASK klubikaaslastega kokku. Muljetasime, treener oli meie üle uhke 🙂 , tegime pildi ära ja sai kodu poole sõitma hakata, endal vägev 10 km rekord tagataskus. Eelmisel aastal jooksin Raplas ideaaltingimustes aja, mis algas numbriga 52, ning kahtlesin kogu südamest, kas kunagi üldse sellest kiiremini joosta suudan. See tundus liiga ulmeline. Seekord õnnestus kuuma ilma ja kõigi muude takistuste kiuste sellest ajast veel peaaegu 4 minutit maha lihvida. Mitme aasta pikkune töö hakkab lõpuks vilja kandma!
Aga hakkame nüüd üheskoos Narva 11. juuniks head jahedat jooksuilma nõiduma, sest mu ametlik Lissabonis joostud poolmaratoni rekord võiks ju veel natuke poleerimist saada. 😉
Kokkuvõttes:
- Aeg: 49:11
- Distants: 10 km (minu kell: 9,99 km)
- Keskmine tempo: 4:55 min/km
- Keskmine pulss: 175 bpm
- Koht: 372/748 (lõpuks esimese poole seas, jee!)
- Koht naiste seas: 60/286
- Koht N vanusegrupis: 38/180
Kes soovib kaasa lüüa Eesti parimate blogide valimisel, siis Eesti Blogiauhindade hääletus on avatud 31. maini. Minu blogi leiad ikka spordiblogide kategooriast. Ühelt IP aadressilt on lubatud hääletada kokku kuni 5 korda.
Nourish, Train & Flourish 