Rubriik: Rühmatrennid

Kiirelt on läinud need nädalad. Juba vähem kui nädala pärast on Kihnus käidud ja maraton joostud.

Esmaspäev: trennivaba. Kuna 30 km jooks oli pühapäeval, siis vaatamata igati normaalsele olemisele tegin ilusti puhkepäeva.

Teisipäev: rahulik jooks. Võtsin ette 8 km rahuliku otsa, 4 km spordiklubist Lähte poole ja sama tee tagasi. Palavus oli tagasi, mis mulle muidugi mingit rõõmu ei paku. Lisaks need pisikesed väiksed putukad, kes ei hammusta, aga maanduvad sulle silma, suhu ja kleepuvad higi külge. “Mõnus”. Kas on väga ketserlik öelda, et ootan juba sügist? (8.02 km, 6:58 min/km, 139 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Viimane päris lõigukas enne maratoni, järgmise nädala trennid on juba selline väike, praktiliselt tähtsusetu tilulilu ja maratoni ootamine. 3 km soojaks, harjutused peale, neli lahtijooksu ka. Staadionil oli jälle soe ja päikseline, aga õnneks lõikude ajaks oli päike juba piisavalt madalal, et täitsa okei oli joosta. Kõik tegid mõnevõrra erinevaid harjutusi, minule ja Kairele sai osaks duubelpüramiid 2x800m, 2x600m, 2x400m, 2x200m, igale poole sama palju rahulikku sörki vahele.

Kuidagi jube kiired olime? Esimene lõik tuli kohe ilma suurema pingutuseta 5:00 tempos ja sealt edasi läksime vaikselt kiirenevas tempos. Mitte mingit tunnet polnud, nagu oleks kolm päeva varem 30 km jooksnud. Jalad olid head ja särtsakad, süda tuli ilusti järele, jõudu jagus. Viimased oli juba rohkem pingutust nõudvad ja tempod vist kõige kiiremad, mis üldse sel aastal tehtud. Äge!

• 800m:
  5:00, 156
  5:00, 166
• 600m:
  4:57, 166
  4:56, 167
• 400m:
  4:50, 161
  4:38, 171
• 200m:
  4:23, 162
  4:08, 167

Neljapäev: rahulik jooks. See jooks algas igalt poolt kiskuvate ja väsinud jalgadega. Tundsin seda tunnet, mida tavaliselt olen maratoniks treenides tundnud oluliselt varem ja mitmeid kordi. Selline kangus ja väsimus, et tahaks teisel kilomeetril seisma jääda ja venitada. Olin täitsa hämmingus, et senini olen sellest tundest pääsenud – midagi on vist ikka õigesti tehtud. Eelmise päeva kiired lõigud ja staadion olid tugevalt jalgades. Õnneks kuskil 3 km peal hakkas kõik järele andma ja keha läks palju mõnusamaks, plaanitud 5 km asemel tegin ikka traditsioonilised 6. Olin aeglane, aga just sellist kulgemist oli mul tol päeval tarvis. (6.25 km, 7:17 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: pikk jooks. Ootasin trenniga täitsa õhtutundideni, kuna hommikul tahtsin pikemalt magada ja päeval oli tõeliselt lämbe ilm. Puhkeolekupulss, mis on viimastel päeval olnud alla 40, ei langenud päeva jooksul alla 47. Natuke hoiatav, arvestades, et ümberringi on kuuldusi koroonast. Haigeks jäämist kardan kõige rohkem. Igal juhul õhtul kella 19.30 ajal läksin lõpuks jooksma. Alguses olid jalad kuidagi kahtlaselt väsinud, kuid mida edasi, seda normaalsemaks läks. Üldiselt läks aeg kiirelt ja temperatuur oli ikka hulka normaalsem kui päeval. Õiged otsused. (13.02 km, 6:44 min/km, 143 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Puhkeolekupulss tuli väga hea vormi tasemele tagasi, maandudes 35 peal.

Kokkuvõttes:

Laupäeval pärast pikka jooksu alustasin teiperiga. Kuni kolmapäevani praktiliselt süsivesikuid ei söö ja siis kolme päevaga laadin uuesti kõik glükogeenivarud täiega täis, et laupäevaks energiavaru maksimeerida. Nüüd, kui seda juba üle 10 korra tehtud, ei tundu see mitte midagi hullu. Kolm ja pool päeva jaksab küll. Põhiline, et neljapäeval ja reedel süsikate söömises piisavalt tubli olla, reisil olles pole see nii lihtne kui kodus.

Teisipäeval pakib koti kokku, mõtleb tempoplaanid käepaelale; kolmapäeval annab Herje jalgadele viimase värskuse ja siis… siis ootab Kihnu ja showtime.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Pikk fartlek. Plaanis olid 5- ja 1-minutilised kiired lõigud. Taastavad osad olid lühenevas taktis, 5 kuni 1 minutini. Selline huvitav ülesanne, õnneks sain selle päeval Garminisse panna, et kell ise ütleks, millal midagi tegema peab, ja siis ei pea kullipilgul neid sekundeid jälgima. Algus oli natuke puine, aga edasi läks juba päris heaks. Kogu jooksu aja sadas vihma, alguses täielikku padukat, aga ma ei lasknud sellel end häirida. Vähemalt oli hea jahe, ei olnud palav. Vabalt oleks võinud isegi pikemalt joosta. (13.42 km, 5:58 min/km, 151 l/min) Kiired lõigud:

• 5’:
  5:19, 158
  5:25, 157
  5:34, 158
  5:18, 159
  5:14, 159
  5:23, 160
• 1’:
  4:54, 161
  5:00, 161
  4:44, 161
  5:25, 160
  4:54, 160

Pärast tegime natuke ÜKEt peale (21 min, 91 l/min) ja oligi trenn läbi.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin üle jupi aja teisipäevase jooksu stardiga kodust, mitte spordiklubist. Käisin sadamaraudteel. Hommikune megavihm oli oma jäljed maha jätnud. Kraavid olid osad vett triiki täis, teised jällegi nähtavalt suurveega uhutud. Poolel maal oli selline järv ees, et pidin tagasi pöörama ja läbi võssi sain viimaks Tähe tänava ületada. Väga hull. Nädalavahetuse pikk jooks vist jõudis kohale, sest see väike rahulik ots oli juba hulka raskem kui esmaspäevane pikk fartlek. (6.13 km, 6:47 min/km, 140 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Viimaks saime staadionile, sest ilm oli kuiv. Soojenduseks tegime 2 kilomeetrit, siis korralik jooksuharjutuste plokk otsa. Lõikudes ootas ees üks kõige raskemaid trenne üleüldse sellel aastal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii hull suremine oli. Ega tempo osas midagi hullu ei olnud, aga lihtsalt lõpus sain täiesti otsa. Ülesanne oli 1+2+1+2+1 km kiireid liigutusi, vahele 400 ja 800 meetrit rahulikult. Tempod tulid sellised:

• 1 km: 5:10, 161
• 2 km: 5:20, 166
• 1 km: 5:13, 165
• 2 km: 5:26, 166
• 1 km: 5:27, 163

Mõtlesin, et prooviks kilomeetrised 5:10 ja kahesed 5:20, aga 2. plokist alates oli see täiesti võimatu. Üldplaanis jään rahule, aga miks nii raske pidi olema? Ju siis pidi. Reedeseks treeningvõistluseks ma midagi hoidma ei hakanud.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: 10. Lasva Jõe- ja Järvejooks. Vot see on mõistlik võistlus, mis algab tööpäeval kell 19. Ilusti saime pärast tööpäeva lõppu sõitma hakata ja olime kell 18 Kääpal kohal. Ehk jõuan uuel nädalal pikemalt kirjutada, aga täitsa üllatavalt hea jooks oli. Tugev tunne. Mõnus! (11.82 km, 5:31 min/km, 165 l/min)

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Olime nädalavahetusel maal minu vanemate juures. Vaatasime juba nädala sees raja välja. Hommikul viisime iga 5 km tagant joogid punktidesse valmis. Ostsime Valaste kohvikust Eesti kõige kallima pooleliitrise Coca-Cola: 2.9 eurot. Täielik röövimine, aga annab jooksul hea poweri. Kell 11.30 asusime teele.

Ma ei osanud sellest jooksust väga midagi oodata, sest alles üleeile oli ju võistlusel siiski päris tugev pingutus. Hakkasin vaikselt minema. Ümberringi olid suured vihmapilved, õhk oli mõnusalt jahe, esialgu ootas ees lõik suhteliselt tugevas vastutuules. Esimesed 5 km läksid kiirelt, juba oli esimene joogipunkt kohal ja Kohtla-Järve paistis. Läbi metsapargi jooksin Tallinn-Narva maanteele välja, sealt hakkasin Valaste poole minema. 10 km peal sain jälle juua ja siis pöörasin korralikku pärituulde ning võtsin pankrannikul Eesti ilusamaid kilomeetreid.

Vaatasin kiirelt Valaste joa üle ja võtsin suuna järgmise punkti osas. Taganttuul lausa lükkas, sest oma 145 pulsi juures tõmbasin vahepeal kilomeetreid 6:15ga. Tõsiselt mõnus oli. Mere peal olid tohutud vihmapilved ja äike sähvis ning kõu mürises, aga mina ei saanud tilkagi vihma. Kuskil 18 km peal pöörasin tagasi Jõhvi poole. Vot siis hakkas kõige raskem lõik. Põhimõtteliselt 8 km motivatsioonisirget, enam polnud pärituult ja päike hakkas praadima. Lugesin seal neid kilomeetreid. 20 km peal sain juua, aga juba 22 km peal oli jälle janu. Lõpuks, 25 km peal sain viimase spordijoogi, sirge sai otsa, Jõhvi paistis ja tuli täielik uus hingamine.

Päris esialgne plaan oli teha 2 tundi rahulikku ja 1 tund maratonitempos, aga tundsin, et seda on palju. Motivatsioonisirgel arvestasin üleüldse, et jätan selle maratonitempo ära, sest reedel sai juba üle tunni aja korralikus tempos joostud. Kui aga Jõhvi jõudsin, siis tuli nii hea emotsioon ja otsustasin lihtsalt tunde pealt veidi kiiremini joosta. Viimased kilomeetrid tulin vastutuules 6:00 kanti ja oligi 30 km purgis. Tehtud. See oli ikka väga hea tunne ja korralik runner’s high. Nüüd olen Kihnuks valmis. (30.36 km, 6:24 min/km, 147 l/min)

Kokkuvõttes:

Jääbki juba vähem kui 2 nädalat maratonini. Kõik põhitrennid on tehtud, nüüd on viimane väike timmimine ja rahulikumad nädalad, et maratoniks kõigist rasketest trennidest välja tulla. Ega ainult trenn ei tee tugevaks, piisav puhkus on valemis olulisemgi. Reaalsuses võib oma plaanid nüüd ära teha, sest enam paremaks minna ei saa, halvemaks aga küll. Järgmisel nädalavahetusel hakkan toitumise teiperiga pihta. Kiirelt tuli see Kihnu. Hoian pöidlaid, et ilm halastaks.