Rubriik: Jalgrattasõit

Neljapäev, 16. märts

Terve päev muudkui sadas vihma. Meil oli plaanis trennivaba päev ja mõttes oli kuskile sõita, aga kuna tervet Algarvet ja Hispaaniat oli vihm tabanud, siis ei hakanud me kuskile minema. Käisime mitu korda ookeani ääres jalutamas (korra saime vihmast läbimärjaks kastetud), ostsime suveniire ja käisime sushi buffees söömas. Minusugusele sushifännile oli see muidugi taevalik koht. Enne õhtusööki ligunesin veel vannis ja tegin iluprotseduure. Natuke jama, et see päev nii vaikselt möödus, aga küllap oli ka sellist puhkust siis vaja.

Reede, 17. märts

Hommik algas ikka mõnusa söögiga ja siis jooksuga. Jooksime umbes 45 minutit (144 bpm, 7:03 min/km), tegime mõned jooksuharjutused ja kiirendused. Hiljem jätkasime rütmijooksudega: tegime 10, 15, 20, 25, 30, 25, 20, 15, 10 min rütmijooksud 30 sek kõnnipausiga. Tempo oli korralik, 3:30 ja 4:00 vahel ja võttis võhmale küll. Jooksime natuke peale, tegime veidi ÜKEt, hüppasime korraks ookeanisse ja oligi trenn läbi.

Pärast pesus käimist rentisime jälle rattad ja kimasime Vila Real de Santo Antoniosse. Sealt istusime pisikesele laevale ja 15 minutiga olime juba üle jõe Hispaanias (ja teises ajatsoonis). Linnal nimeks Ayamonte. Esimese asjana otsisime söögikoha, millega hullult joppas: kõik toidud olid ülihead. Mina sõin miniburgereid. Njomm. Magustoiduks maandus kõhtu üks jäätis ka. Oih. 😀

Edasi käisime natuke linnas ringi. Huvitav, kui erinevad kõik need linnad on, kus me käinud oleme. See linn meeldis mulle kõige rohkem. Kuidagi armas ja kodune. Mõnus.

Istusime viimasele praamile ja sõitsime päikeseloojangu ajal Portugali tagasi. Rattasõit oli mõnus ja süda laulis sees. Kahju oli ka: ikkagi viimane õhtu Monte Gordos.

Õhtune taastav jooks jäigi mul tegemata. Läksin hoopis juba peaaegu pimedas ookeanisse ujuma. Täiesti uskumatult lõõgastav oli. Aga kahju oli sellegipoolest: miks see laager juba läbi peab saama?

Laupäev, 18. märts

Hommikul hakkas kõik viltu vedama, sest mina olin äratuskella kogemata seadistanud tööpäevade peale, seega 6.30 äratuse asemel ärkasime hoopis 7.23. Feil. Hommikujooksule seega ei saanudki minna. 😦 Sõime viimase superhea hommikusöögi, pakkisime viimased asjad kokku (miks sama hulk asju enam kohvrisse ära ei mahu?) ja kõmpisime bussijaama. Kell 9.55 alustasime 5-tunnist sõitu Lissaboni suunas. Tee oli ilus ja mägine, aga kurbus oli südamesse tikkumas. Puhkus hakkas läbi saama.

Lissaboni saabusime kell 15. Viskasime kiirelt asjad hoiukappi, käisime kõrvalmajas expol ära (see oli kohe Oriente bussijaama vastas). Expo oli suhteliselt pettumust valmistav. Ei midagi suurt ja võimast nagu Valencia maratonil. Saime oma numbrid, ajakirja ja spordisärgi (ma valisin maika) ja hakkasime näljastena tagasi linna liikuma.

Siis hakkas trall pihta. Saabusime Lissaboni kahe erineva bussiga 45 min vahega ja seega esimene punt sai võtmed enda kätte. Meie aga tulime expolt enne neid ära (mis oli viga). Lõpuks ikka saime kinnitust, et korteriomanik, kus ööbisime, saab meile ukse avada. Kahe metrooga jõudsime õigesse linnaosasse ja sealt oli 700 m jalgsiminekut korterisse. Aga: see tähendas üle poole tee kõrgeid treppe mööda ronimist. Kohver käes ja seljakott seljas. Puistasin ikka mõned ropud sõnad ja lõpuks jõudsime kohale, ise näljased ja väsinud. Kell oli vist juba 17.30. Panime asjad ära ja läksime linna (uks oli õnneks snepriga) sööki otsima. Lõpuks leidsime ühe koha, kus ka köök juba avatud oli ning ka pastat pakuti. Valisime sellise roa, kus kahele inimesele pakutakse 3 sorti pastat. Natuke vähe teda oli, aga see pasta oli üks parimaid, mida ma üldse kunagi saanud olen.

Käisime veel kiirelt poes hommikuks müslit ostmas, jõime veel palju vett (päeval jäime puhta vedelikupuudusesse) ja kell 23 tõmbasime end voodisse kerra ja jäime tuttu. Tõotas tulla palav poolmaraton väsimuse pealt. Milline rõõm. 😀