#100blogipäeva 28/100 – minu lemmik hommikupuder

Puder on viimase 3 kuu jooksul saanud 100% minu lemmik hommikusöögiks. 90% juhtudest on selleks kaerahelbe- ja kaerakliipuder, mida valmistan natuke ebatraditsiooniliselt. Loe lähemalt juba allpool olevast retseptist. 🙂

Retsept on mõeldud ühele näljasele sööjale (kui ärkad hommikul koriseva kõhuga ja ei suuda oma toitu ära oodata) või kahele mitte nii näljasele hommikusöögilisele.

Mida vajad?

  • korralik pudrupott (ülioluline!!!)
  • pool tassi täiesti tavalisi kaerahelbeid
  • pool tassi kaerakliisid
  • natuke soola
  • u 2 tl pruuni suhkrut (või mett või muud meelepärast magusainet maitse järgi)
  • tass piima (2,5%)
  • tass vett

Kuidas valmistada?

Esiteks räägin natukene sellest, kui oluline on korralik pudrupott. Minu lemmik pott on üks vanaaegne raske malmist haudepott. Selles tuleb puder alati ülimaitsev, õige konsistentsiga ega kõrbe põhja. See pott asub minu Tartu kodus. Päriskodus Ida-Virumaal tegin tükk aega putru ühe suvalise odava potiga, aga maitse ja tekstuur tulevad hoopis teistsugused. Nüüd ostsin korraliku paksu põhjaga piimapoti (jep, sellise nime all oli müügis ühes pankrotivarapoes üpris hea hinnaga) ning ka puder maitseb mitu korda paremini. Seega: kõik pudrufännid korralikke potte soetama. 😀

Minu ideaalse pudru valmistamine algab eelmisel õhtul enne magamaminekut. Panen kaerahelbed ja -kliid koos soola ja suhkruga potti, valan peale tassitäie piima ja vett ja segan kõik kokku. Panen potile kaane peale ja jätan selle köögikapile ööseks seisma ja ligunema. Kogu protsess võtab aega maksimaalselt 2 minutit, kuid see muudab pudru minu arvates niivõrd palju paremaks!

Hommikul segan veelkord segu hästi läbi ja panen poti tulele. Vaikselt segades lasen potil mõned minutid podiseda, siis tõstan poti tulelt maha, panen peale kaane ja lasen veel minuti või kaks tõmmata. 

Laon selle suure hunniku putru kaussi, panen peale moosi, marju, puuvilju vms (vahel ka mitte midagi) ning lasen hea maitsta. 🙂

Putru saab huvitavamaks teha, kui lisada sinna sisse seemneid, pähkleid, kakaod, kaneeli, banaani vms. Lase fantaasial lennata.

Toitumisalane info

Kogu retsept sisaldab ligikaudu 550 kcal, 22 g valku, 75 g süsivesikud, 12 g rasva.


Milline on Sinu lemmikpuder? Millega Sina putru serveerid? Kas proovid ka minu retsepti järele? 🙂

#100blogipäeva 27/100 – sport ja tehnoloogia

(Täna oli plaanis postitada triatloni kokkuvõte, aga kuna ametlikke aegasid pole ikka veel avaldatud, siis läheb sellega veel veidike aega.)


Eile jooksurajale asudes tundsin end ikka üpris naljakalt, kuna ma nägin välja nagu juhtmepundar. Peale riiete ja jalanõude oli mul küljes veel:

  • iPhone
  • kõrvaklapid
  • telefonihoidja käe ümber
  • pulsikell
  • pulsivöö

Lisaks sellele on veel sülearvutil väga oluline roll minu sporditegemiste juures. Lisaks sellele, et kõik minu treeningud saab kirja pandud iganädalasse trennitabelisse Excelis, kasutan ma veel RunKeeperi kodulehte, Sportlyzeri trennipäevikut, kirjutan iga päev oma treeningu kohta Workout Week postitusse kokkuvõtte ning varsti peaks lisanduma ka Garmin Connect keskkond. Igasuguse spordialase kirjanduse, teised spordiblogid, artiklid ja kõige muu taolise võime kõrvale jätta, kuna see on veel omakorda teema. Sport on muutunud kuidagi väga tehnoloogia- ja internetikeskseks. Võib vist ausalt öelda, et vahel kulub mul kõigi nende eelnevate asjadega tegelemiseks rohkem aega kui treeningule endale. See on lihtsalt hullumeelne!

Kõik, kes mingitki tehnoloogiat kasutavad, kas need väiksed ststenaariumid ei kõla tuttavana:

Jõuad jooksult koju. Enne, kui oled käinud WC-s, joonud vett või söönud trennijärgset snäkki, venitanud või käinud duši all, hakkad sa oma tehnoloogilist treeningu kohta statistikat pakkuvat vidinat interneti kaudu syncima, kilomeetriaegu, kaloreid jms uurima.

Vaata mõnda spordivõistlusel finišijoonel tehtud fotot. Kuskil 70% tõenäosusega on su pilk ja sõrmed suunatud pulsikellale või telefonile, et pulsikell või rakendus seisma panna.

Narva Energiajooksu poolmaratoni finišis RunKeeperit näppimas

Sa seisad vihase näoga enne jooksu pargis ja ootad, kuni rakendus või kell leiab üles oma satelliidid. 

Kui oled jõusaalis, siis vaata, mida teeb kuskil pool siserattal väntavatest inimestest. Yup, you guessed it, vahivad ja näpivad oma telefone.

Trennieelsed, trenniaegsed ja trennijärgsed selfied. Tunnistan, olen ka ise süüdi. 😀

Telefoni või kella aku või patarei tühjaks saamine rikub tõsiselt su tuju. Või: oled selletõttu isegi trenni varem lõpetanud ja koju tagasi läinud. 

Eriti ekstreemne juhtum: õnnetusse sattudes (näiteks joostes kukkudes) kontrollid esiteks üle, et su vidinad oleks korras ja vajutad “stop training”. Alles siis otsid, kas kuskil voolab ka verd. 😀 Piinlik tunnistada, aga seda on juhtunud ka minuga…

Ning kahjuks kipub olema nii, et mida professionaalsem sportlane, seda rohkem vidinaid kasutusse võetakse. Võimalik nimekiri omatavatest vidinatest:

  • telefon
  • MP3
  • kõrvaklapid
  • pulsikell
  • pulsivöö
  • sammupikkuse mõõtja
  • kadentsi/pedaalipöörete mõõtja
  • võimsusandur
  • jne
allikas
allikas

Olen avastanud, et vahel on väga värskendav kas tehnoloogia üldse koju jätta või vidinaid näppida ainult trenni alguses ja lõpus nende sisse ja välja lülitamiseks. Kõige mõnusamad jooksu- ja rattatreeningud on mul olnud ilma muusikata, ilma RunKeeperi vaheteadeteta, koos sõbra või treeninggrupiga juttu ajades. Lähen rajale, lülitan telefoni (nüüd pulsikella) sisse, veedan mõnusalt sõbraga aega ning koju jõudes vajutan telefoni/kella kinni. Ei mingit muusikat, iga kilomeetri järel tempo jälgimist ning orienteeruva lõpuaja arvutamist. Jah, vahel on tehnoloogiata treenimine tõesti paras peavalu, näiteks intervalltrenni tehes, kuid siiski on vidinate hulga vähendamine või elimineerimine päris värskendav kogemus. Täna plaanin joosta ilma muusika ja kõrvaklappideta. 🙂


Kas sina kasutad elektroonilisi treeningvidinaid? Milliseid? Kas treenid vahel ka ilma nendeta?