Meie härra Jooksjaga ei ole just suured väljaskäijad. Mitte et see meile ei meeldiks – käime hea meelega koos kinos, veel parema meelega teatris ja lihtsalt väljas jalutamas või söömas – kuid elu on viimase kolme aastaga kuidagi väga kiireks läinud. Iseendale ja teineteisele aja leidmine on keeruline, aga hädavajalik. Eelmisel aastal lisandunud koduehitamine võtab kogu meie vaba aja ja raha väga lihtsalt enda alla, seda on tajunud ilmselt kõik sarnase katsumuse ette võtnud noored. Või ei?
Minult küsitakse tihti, kas teeme koos härra Jooksjaga trenni: see oleks meiesugustele trennihaidele ju ideaalne koosolemise aeg? Vastus on paraku ei, sest meie treenituse tase on lihtsalt niivõrd erinev. Kui härra Jooksja teeb oma pikki rahulikke trenne ca 4:35 min/km tempos, siis mina ei jookse isegi 5 kilomeetri võistlust nii kiiresti.😂 Koos jooksma satume ainult siis, kui juhtume koos TÜ ASKi sörkima (loe: mina pingutan mõõdukalt ja härra Jooksjal on pulss 100), et minu jooksutrenni minna. Elu näitab, et ka muudes spordialades – näiteks matkamine ja jalgrattasõit – on härra Jooksja minust alati kiirem ja tugevam. Damn. 😆
Kui kevade lõpus võttis minuga ühendust Kingitus.ee esindaja, otsisin ma tükk aega mõnda põnevat kingitust, mida valida ja ka lugejatele tutvustada. Peast käis läbi mõte minna Laulukaarele kiikuma, sõita paraplaaniga, nautida mõnd põnevat massaaži või minna hoopis mingisugusele toiduga seotud koolitusele. Valik on seal lai. Lõpuks mõtlesin, et kui juba minna, siis ikka kahekesi ja teha sellest üks mõnus kohting, kuhu me muidu ei satuks. 🙂
Kuna vaba aega on meil tänu remondile vähe, siis valisin lõpuks Tartumaal toimuvate elamuste vahel ning päev pärast härra Jooksja öiseid seiklusi Tallinnas EV100 Guinessi rekordi 100×10 000 m jooksul suundusime Tartu Seiklusparki, kus ootas meid ees neli rada põnevust.
Spordiriided ja vanad jooksutossud oli täitsa okei riietusevalik. Lisaks võtsime kaasa kaks paari õhukesi töökindaid, minu arvates ilma nendeta oleks olnud ikka suhteliselt hullumeelne ronima minna. Saime kiirelt instruktaaži ja asusime ronima.
Esimene ja teine rada olid suhteliselt kerged ja nauditavad. Mina kardan väga kõrgust (fun fact: isegi turvalist ehitusredelit pidi 3 meetri kõrgusele lae alla ronimine oli remondi alguses mulle õudne), seega juba esimene pisike õhusõit võttis mul seest kõhedaks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et ma olen kahe karabiiniga trossi küljes kinni ja midagi ei saa juhtuda. Allavaatamist püüdsin sellegipoolest minimeerida. 😀 Eks kõige mõnusamad olid ikkagi õhusõidud, kuigi platvormilt alla tühja õhku astumine oli mulle siiski raske.
Kahjuks oli härra Jooksja peaaegu igal atraktsioonil minust tunduvalt osavam. 😅 Lootsin milleski temast parem olla, aga selliseid hetki just väga palju ei olnud. Esimene kõige raskem hetk tekkis mul 2. raja lõpus lumelaua atraktsioonil. Jäin kuskile kolme neljandiku peale seisma ja üritasin end köit mööda edasi vinnata, aga kaotasin tasakaalu ja jäin oma rakmeid pidi peaaegu raja lõppu rippuma. Ei saanud ei edasi, ei saanud tagasi. Härra Jooksja oli sealt toore jõuga edasi liikunud ja ootas mind platvormil. Koos instruktoriga, kes veidi aitas maapinnalt köit kinni hoides, et lumelaud nii palju ei kiiguks, ja oma härraga, kes mind üles aitas tõmmata, sain pika pusimise peale ikka lõpuks platvormile. Tol hetkel tundsin end vähemalt 40 kg liiga raskena, sest ülakehas oli null jõudu end kätega platvormile tõmmata. 😂
Kõige raskem, väljakutsuvam ja adrenaliinirikkam oli kindlapeale 3. rada. Kuna panin seikluse alguses pulsikella käima, siis kõrgeimad numbrid sain kätte just 3. raja lõpuosas. Kõik atraktsioonid olid suhtelised väljakutsuvad, juba täiesti algusest alates. Samas ühest õudusest, kus 4 aastat tagasi instruktor mind ära päästma ja edasi aitama pidi, sain seekord ise üle, kuigi see oli mulle ikka väga suur eneseületus. Uhke tunne kohe. 🙂 Iga järgmine oli raskem kui eelmine ja isegi õhusõidu lõpus pidi härra Jooksja mulle käe andma, et ma end platvormile vinnatud saaks. Hullem oli aga alles ees.
Platvormid kõikusid päris korralikult ja edasi pidi end pehmet redelit pidi mitu meetrit ülespoole vinnama. Tundsin, et jäängi sinna, aga lõpuks vinnasin end käte, pigem õlgade jõu läbi üles. Little did I know, see oli alles katsumuste algus. Järgnes köitega takistus, mille läbimiseks läks mul vist kõva 15 minutit. Selle aja jooksul jõudsin ma lausa pisarad lahti saada 🙄, sest olin nii kõrgel ja tundsin kogu aeg, kuidas mul lihased alla annavad ja varsti kukun. Tundsin emotsioone, mida ma ei saanud kontrollida. Adrekas oli põhjas. Lõpuks tulin selle atraktsiooni lõpuni silmad kinni ja käsikaudu, sest see aitas mul rahuneda. Olin enda üle ikka nii uhke! 🙂
3. raja lõpuni jäi 2 takistust. Viimane oli küll raske ja nõudis jälle meeletult süvalihaste tööd ning käte jõudu, aga selle sain suhteliselt kiirelt siiski tehtud. Eelviimasega läks hullemini. Nägi see välja selline:
Idee järgi peaks sealt kuidagi nii läbi minema, et üks jalg käib ühel pool ja teine teisel ja niimoodi seal siis kiikudes lähed järgmisele platvormile. Tegelikkuses liiguvad need jalaalused täpselt nii palju, kui ise tahavad, ja etetarvamatutes suundades. Kogusin jälle 10 minutit julgust, sain isegi kuidagi härra Jooksja ja instruktori nõuannetel 2 sammu teha, aga kolmandal sammul kukkus ikka trossi otsa rippuma. Rippusin seal tükk aega ja rakmed tegid juba reitele vaikselt valu, siis jõudis instruktor üles ja aitas mind tagasi eelmisele platvormile.
Edasi oli mul kolm varianti: kas proovida uuesti edasi minna, et 3. rada lõpetada, minna tagasi eelmisi atraktsioone pidi alla (eelmine oli nii jube raske, et seda ma kindlasti teha ei tahtnud…) või lasta endale üles seada spetsiaalne allalaskumise köis, mis oleks tähendanud allaandmist. Kuna allaandja ma ei ole ja ei kavatse selleks ka saada, tuli ikka ise edasi minna. Oeh. Ma olin juba jumala närvis, meeleheitel ja valmis karabiinid lahti võtma ning platvormile vabalangemisse minema. 😂
Otsustasin katsetada uut strateegiat: liikuda üht liini pidi, vasak külg ees. Astusin igale astmele korraga kahe jalaga. Siis astusin vasakuga järgmisele alusele. Vahemaad olid pikad minusugusele lühijalale. Korra jäin kahe jalaga ühte alusesse kinni. Lõpuks sain teha viimase sammu platvormile. Megahea tunne! 🙂 Võimatu oli alistatud. See on ju täpselt see sama tunne, mida ma sporti tehes jahin.
4. rada oli võrreldes kolmandaga juba suhteliselt lebo ots. Eriti mõnus oli viimane pikk õhusõit. Minek oli küll natuke hirmus, aga lõppu jõudsin ma kõige ausama ja laiema naeratusega:
Härra Jooksja polegi mind vist eriti palju nii heas tujus näinud, kui mul pärast nelja raja läbimist oli. Kes nii palju väljakutseid ei soovi, ei pea 3. rada (täies pikkuses) läbima; kokkuvõttes on tegu mõnusa sportliku ajaveetmisega. Meil kulus kõigi radade läbimiseks 2 tundi, kuid osavamad saavad kindlasti kiiremini hakkama. Tasub kindlasti minna, meie poolt 100% stamp of approval. 🙂
Millist seiklusparki soovitaksid meile järgmisena?
* Elamuse Tartu Seikluspargis kinkis meile Kingitus.ee.
Nourish, Train & Flourish 