Spordijutud – Lehekülg 166 – Nourish, Train & Flourish

Augustikuu esimesel pühapäeval tegin ma teoks võistluse, millest olen mõelnud juba aastast 2014. Joosta minu kodusel Ida-Virumaa pankrannikul üks poolmaraton. Olin küll selle võistluse ainus osaleja, kuid nüüd on see unistus teoks tehtud.🙂

Sõitsin laupäeva õhtul vanematekoju ja läksin väga eeskujulikult juba kell 22 magama, et kell 5.30 äratuskella kuuldes olla virk ja kraps. Tegelikkus oli aga sootuks teistsugune: magasin tohutult kehvasti, ärkasin miljon korda ja vahtisin kella. Nagu oleks päris võistlusele minema, selline närv oli millegipärast sees. Kui äratuskell lõpuks helises, oleks hea meelega mitu tundi edasi maganud. Aga tuli ärgata, puder sisse toppida ja kella poole seitsme paiku asusime isaga teele. Mina joostes, tema rattal.

Esiteks tegin 2 km sooja. Ilm oli mõnusalt jahe, kuskil 18 kraadi ja poolpilvine. Kohe kodukülast välja saades oli aga selge, et puhub üpris korralik läänetuul. Ehk siis esimene kolmandik võistlusest möödub vastutuules. Pulss ja tempo olid ilusad, aga jalad olid kanged ja lihasvalus. Võimlemine ja jooksuharjutused tegid asja natuke paremaks, aga kokkuvõttes oli kõik, nagu olema pidi: kuna tegu oli praktiliselt testjooksuga, läksin seda tegema trenni pealt, ilma spetsiaalselt puhkamata. Vormi testimine enne maratoni.

Alustasin jooksu Kukruselt. Esimene kilomeeter nende jalgadega just kerge ei olnud. Teisel kilomeetril tervitas kohe üks korraliku tõusuga viadukt, kust pidi üles saama. Kõik muidugi vastutuules, sest seal põldude vahel ei olnud tuulevarju kuskilt võtta. Esimese joogipunkti tegin 3 km täitumisel Kohtla-Järve linna piiril. Isa andis mulle veepudeli ja võttis selle pärast ka ära, seega ei pidanud ma kordagi aeglustama, aega kaotama ja rütmi sassi ajama. Mugav.

Läbi linna sain isegi suhteliselt kiiresti. Lihtsalt üks sirge, pööre paremale ja üks veel pikem sirge. Positiivne oli näha, et ka Kohtla-Järvel ehitatakse uusi kergliiklusteid ja võimalusi sportimiseks.🙂 Lõpuks jõudsime Tallinn-Narva maanteele välja. Seal hakkas täituma 7 km, kus võtsin ära oma esimese geeli. Loomulikult kohe, kui olin hakanud geeli sööma, pidi tee ääres olema üks hirvekorjus.🙁 Väkk.

Ontika ristis sain jälle juua. Vastusuunalisest läänetuulest sai tugev küljetuul. Rühkisin vaikselt otse mere suunas. Üldiselt nägime väga vähe autosid, seega ei seganud me seal autoteel kedagi. Ootasin juba väga, et lõpuks saaksin Valaste poole ära pöörata ja merevaateid nautima hakata. Üldiselt oli kogu jooksu raskeim osa esimesed 3–4 km, edasi läks aina mõnusamaks. Pärast pööret kulges kogu ülejäänud jooks maalilisel pankranniku teel Toila suunas.

Mida rohkem merevaateid tuli, seda kergemaks läks jooks. Ilmselt oli siin oma roll läänetuulel, mis nüüd puhus täielikult tagant, ning kergelt langeval rajaprofiilil. Kui tuul on õigest suunast, on tegu lisaks võrratult ilusale rajale ka meeletult kiire rajaga. Muidugi tuule suunda on seal võimatu ette ennustada. Olen seda rada kümneid kordi rattaga läbinud ja saanud tunda ka ränkrasket vastutuult. Kuidas kunagi.

profill

splits

Kuskil 12–14 km kandis oli mul korraks vahepeal tüütu, aga siis mõtlesin meie TYSKi trennikaaslasele, kes vaatamata kukkumistele, peavigastusele, murtud sarnaluule, palavusele, äikesele, päikesele, rahele ja vihmale tegi eelmisel päeval Ironman Tallinna lõpuni. See ei ole raudmees – see on terasmees. Margit, sul on kõik parimas korras, lihtsalt ära mõtle ja jookse!

Alates 15 km täitumisest möödusid kilomeetrid võrratult kiiresti. Merevaade siin, merevaade seal, mõnus vaba samm ja lihtsalt jookse. Ainus asi, mis häiris, oli piinav vetsuhäda.😂 Aga ei saanud ka põõsasse minna, sest selleks mul ei olnud lihtsalt aega. Jalad olid väsinud, aga see oli normaalne ja harjumuspärane.

Viimasel kilomeetril sain veel mööda joosta oma lemmikust merevaatest, alla joosta parimast langusest ja niimoodi ma finišisse jõudsingi. Juhei!😍

Tempo püsis kogu jooksu ajal üpris ühtlane – nii esimese kui ka teise poole jooksin 58 minutiga –, kruiisisin kuskil 5:30 min/km kandis. Kindlat tempoplaani mul selleks jooksuks ei olnud; eesmärk oli joosta mugavustsooni piiril, et ei oleks väga kerge, aga et ei oleks ka väga raske. Suutsin isaga vahepeal raskusteta paar lausetki vahetada ja tuju oli hea.🙂 Plaan oli pulssi mitte üle 170 bpm lasta, aga tegelikkuses ma nende jalgadega seda sinna lükata ei suutnudki: keskmine pulss tuli kõigest 162 bpm. 5:28 tempo juures ei ole see üldsegi kehv näitaja. Pigem vastupidi.😉 Tuleb oma testjooksuga rahul olla. Andis enesekindlust juurde küll.

Eks siis näis, mis martonil saama hakkab. Selleks tuleb aga veel kolm nädalat korralikult treenida. Tõde selgub augusti lõpus 3-tunnisel jooksul…

Kokkuvõttes:

Aeg: 1:56:06
Distants: 21,2 km
Keskmine tempo: 5:28 min/km
Keskmine pulss: 162 bpm
Max tempo: 4:29 min/km
Max pulss: 173 bpm
Kulutatud kalorid: 1191 kcal
Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu sagedus: 176 spm
- Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
- Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
- Keskmine maaga kokkupuute aeg: 263 ms
- Vasakul jalal 48,8% ja paremal jalal 51,2%

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: fartlek. Hommikul kell 5 üles ja jooksma. Hakkasin vaikselt kiirust timmima. Ehk siis sel nädalal kerge fartlek: 10 min soojaks ja siis kiired lõigud:

5 min: 5:17 min/km
4 min: 5:08 min/km
3 min: 5:13 min/km
2 min: 5:03 min/km
1 min: 4:55 min/km

Vahele alati sama palju rahulikku jooksu, kui oli kiiret. Mõtlesin, et hoian kiiretes osades pulssi alla 170, aga tegelikkuses ma seda nii kõrgele ajada ei suutnudki. Trenni maksimaalne pulss oli 166 bpm ja keskmine lõikude ajal 158–160 bpm. Alguses olid jalad täiega maa küljes kinni, lõpuks hakkas juba paremaks minema. 🙂 6:21 min/km, 148 bpm.

Juulis jooksin 25 tunniga 225 km. Elu mahukaim jooksukuu.

Kolmapäev: keskpikk jooks. Kolmapäev on peaaegu pika jooksu päev. Kuna kuumus ei raugenud, tuli ikka kell 5 ärgata. Ja jooksma minna. Kulgesin Ihaste teel ja Ihastes 1,5 tundi. Loomulikult suutsin kuskil ikka vaelpöörde teha, siiski mina ja Ihaste. Klassika. 😂 Jalad olid isegi päris head. 6:33 min/km, 149 bpm.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Õues oli praktiliselt tuulevaikus, pilvitu päikseline ilm ja kõigi lõigutrennide palavaim ilm: 31 kraadi. Varjus. Hullumaja!

Kartsin, et saame 3+2+1 km lõigud, aga õnneks Treener säästis meid sellest hullusest. Juba jooksuharjutuste lõpus oli selline tunne, nagu oleks hullu trenni ära teinud.😅 Tulid hoopis 600 m lõigud ja tervelt kuus tükki ning kõige lõppu üks 400 m. Minu õnneks oli Maria ka trennis tagasi, seega sain tema selga vaadata😂, kuna ta on ikka väga kiires vormis praegu. Hea motivatsioon, suutsin endast palju rohkem välja pigistada.🙂

Tempod tulid sellised: 4:27, 4:43, 4:38, 4:32, 4:35, 4:41, 4:32 min/km. No tegelikult ei ole ju paha? Mis veel jaheda ilmaga oleks…

Reede: trennivaba.

Laupäev: võistluseelne soojendus. Pulss oli okei, tempo oli okei, ilm võrreldes neljapäevase 31 kraadiga oli okei, aga jalad olid megarasked nagu pakud.😕 Vaikselt tiksusin oma “võistlus”eelse soojenduse ära. 6:33 min/km, 144 bpm.

Pühapäev: poolmaraton. Kuna millalgi on vaja natuke vormi testida ja minu maratoni ettevalmistuse juurde on alati kuulunud üks poolmaraton, siis sel aastal tuli see augusti alguses ära teha, kuna Ööjooksule mul minna võimalik ei ole. Kuna olin ema sünnipäeva puhul vanematekodus Ida-Virumaal, sain joosta suure tüki oma poolmaratonist minu jaoks Eesti ilusaimal rajal: pankrannikul. Panin end ka Marathon100 virtuaaljooksule kirja, et vahepeal ei tekiks kiusatust alla anda. Kokkuvõttes oli väga hea, ühtlane ja suhteliselt kerge kulgemine. Kirjutan järgmisel nädalal kõigest pikemalt. 🙂 5:28 min/km, 162 bpm.