Spordijutud – Lehekülg 163 – Nourish, Train & Flourish

Vähem kui 3 päeva maratonini

Published on 6. september 20186. september 2018 by Margit Partei8 kommentaari

Üks puusalt tulistatud postitus, ehk rahustab natuke närve? Minu omasid muidugi. 🙄

Sellel aastal on kõik teistmoodi. Eelmisel korral oli kuidagi lihtsam, sest ma polnud seadnud endale nii suuri ootusi, sest ma polnud selle eesmärgi ehk maratoni nimel piisavalt tööd ehk trenni teinud. Oleks ma ebaõnnestunud, oleks pettumus olnud väiksem, sest kes ei ~~tööta~~ treeni, see ei ~~söö~~ saa isiklikku rekordit. Jah, ma küll jooksin, aga päriselt otsustasin maratonile minna alles augusti lõpus. Pikad trennid tekkisid “kavasse” alles juuli lõpus, augustis tegin ühe eriti pika jooksu ja mingit spetsiaalset ettevalmistust ma maratoniks ei teinud. Minus hakkas tiksuma üks väike unistus ja mu eneseusk oli tugevam kui eales varem, aga ma olin realist ega oodanud liiga palju.

Siis sain ma kätte aja 3:58:51. Seda tulemust nautisin ma pikalt, lõpetasin hooaja veel ühe vinge pooliku rekordiga ega mõelnud eriti järgmise hooaja peale. Mul on hea meel, et suutsin vähemalt mõned kuud asja vabalt võtta ja töö vilju nautida, seadmata endale kohe uusi suuri eesmärke. 🙂

Siis jõudis kätte uue aasta kevad. Kevadhooaeg ei läinud kindlasti halvasti, murtud said nii 5, 7 kui ka 10 km rekordid, aga Helsingi poolmaratoni ajaks oli mu tippvorm läinud ja keha murdus külmetushaiguse all. 😕 Poolmaratoni rekord jäi jooksmata ning suvised pulmafotograafia kohustused ning sügisel eesootav mandliopp tõmbas kriipsu peale lootusele seda rekordit üldse sel aastal parandada. Kogu minu rõhk sügishooajaks jäi maratoni peale.

Tegin endale ise Excelisse 10-nädalase ~~treeningplaani~~ kondikava, kuidas selleks maratoniks treenida. Nii palju kogemusi mul juba on, et endale mingi kavalaadne toode kokku panna. Ise planeerides sain arvestada ka oma eri tööde koormustega ja plaanidega. Lisaks on mul teadmine, et kui ma ikka väga võssa oleks pannud, annaks Treener sellest mulle märku. Kõige raskem osa ei jäänud õnneks minu kanda, sest sobivad lõigutrennid annab ühistrennis ette Treener, pikad jooksud panin loogiliselt tõusvas joones kirja, kirjutasin sisse kergemad nädalad, vahepeal konsulteerisin Treeneriga. Kogu plaan sai 99% ulatuses täidetud, plaani lõpus pidin vaid ühe nädalavahetuse jooksu ära jätma. Kõlab ilus ja tore, eks?

Oligi. Kuni selle hetkeni, kui mu peas hakkas ringi keerlema üks järgmine ajaline eesmärk. Ma kardan, et see on liiga suur amps, mida sel aastal ette võtta, aga hing ei anna rahu ja käsib ikka proovida. Teised usuvad, et see on tehtav, sest ma olen ju nii kenasti treeninud (esimest korda elus päriselt treenisin maratoniks!), aga minust on see eelmise aasta meeletu eneseusk plehku pannud.

Kordan küll endale oma eelmise aasta mantrat: “Never stop believing!“, aga tunne on selline, et lõpetasin endasse uskumise juba tükk aega tagasi…

Ma ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et kardan pettuda? Kui oled öelnud, et nagunii eesmärki ei saavuta, on hiljem lihtsam tõdeda, et näete, ma teadsin. Jube raske on nii, kui mõistusega näed asju ühtmoodi, aga südamega hoopis teisiti.

Ilmselt tuleb välja mõelda eesmärgid A, B ja C, tempod ja vaheajapunktid kõigi eesmärkide kohta pähe õppida ning loota, et midagigi neist täitub. Üldiselt tahaks kuskilt leida lihtsalt natuke aega, et end maratoniks vaimselt ette valmistada, asjad läbi mõelda ja lihtsalt end “lainele viia”. Kuna suundun järgmisel nädalal puhkusele ja siis 2+ nädalaks opijärgsele haiguslehele, siis ilmselgelt suren ma hetkel oma töökohustuste all, minust on viimnegi välja pigistatud ja stressilevel ei lase isegi öösel korralikult magada. Paha siga, sada viga?

Igal juhul: pöidlad pihku. Ja eneseusk südamesse.

Jüri Jaansoni 2 Silla Jooks

Published on 4. september 20184. september 2018 by Margit Partei3 kommentaari

Ei oskagi selle jooksu kohta mingit pikka juttu teha. Käisin, jooksin, oli nagu OK. Kõlbab? 😂

Vist ei. Alustame siis kaugemalt kui algusest. Laupäeval tegin oma traditsioonilist võistluseelset soojendust: kerge 4–5 km sörki, jooksu sees mõned jooksuharjutused ja lahtijooksud. Ilm oli natuke palav küll, aga samm üpris värske ja olemine täitsa tore. See on alati halb märk. 😕 Kui eelmisel päeval võistluseelne soojendus kergelt läheb, on selge, et võistlusel midagi kerget tulemas ei ole.

Pidas see loogika paika ka sel korral. Ikka 8.30 start, kella 11ks Pärnusse, materjalid kätte, WC peatus ja soojendusele. Kuidagi jube raske oli. Lahtijooksud tulid ka kangelt. Ei süstinud minusse just piiramatut optimismi. Saime Treenerilt käsu kätte: tagasi pole vaja hoida. Selge. Minek. 💪🏻

40510735_525074214599828_3973859460593483776_n — TÜASK Fitnessklubi esindus. 🙂

Juba stardikoridoris hakkas selle päikese käes palav. Kahetsesin, et juukseid märjaks polnud kastnud. Enam polnud midagi teha. Vähemalt olin 600–1000 stardikoridoris ja sain kohe algusest peale oma tempos jooksma hakata.

… aga kohe algusest peale oli ka raske, halb ja paha. Pulss läks ilusti 175+ löögi peale, aga tempo venis kuskil 5:00–5:10 peal järele. See erilist optimismi just ei tekitanud, pigem tegi Tallinna maratoni eel veidi ärevaks. 😕 Vahepeal oleks kaks raja serva vahetavat meest minu ees praktiliselt asfaldile pikali käinud, kuna oma “möödasõidu” ajal jooksid nad omavahel konkreetselt kokku. Ootasin väga esimest joogipunkti, kus lõpuks sain pea märjaks kasta ja natuke juua. Siis läks olemine natuke paremaks ja pulss kukkus kohe sama tempo juures 5 lööki.

Kui üle silla minema sain, läksid kilomeetripostid “paigast ära”. Kui enne käisid need minu kellaga ilusti üht sammu, siis nüüd tekkis vahe sisse ja jäi sisse kuni jooksu lõpuni. 5 km täitus minu kella järgi 25:48 peal, kui stardijooneni kulunud 20 sekundit maha võtta, oli võimalik joosta 51 minuti kanti. Proovisin seda siis sihtida.

Kahjuks saatis mind konkreetselt terve jooksu aja pistmine kõhu paremas pooles. Vahepeal tugevamalt, vahepeal nõrgemalt, aga pidevalt. Jooksin omajagu aega käega kõhule surudes või kätt üleval hoides, aga miski ei aidanud. Tuli lihtsalt ära kannatada. 🙄 Ei söö ma enam ühtegi banaani tund enne võistlust…

Õnneks varsti sai 8 km täis. Sadas natuke peent vihma ja kahjuks kesklinna padukas minuni ei jõudnud. Teised joogipunktis olin saanud lonksukese juua ja natuke end kasta. Vihm oleks võinud varem kohale jõuda. 8 km peal näitas arvutus ikka, et 51 minutit kopikatega on tehtav. Õnneks oli ka kaasaelajaid juba raja ääres rohkem. 🙂

9 km märgi magasin maha, aga viimase kilomeetri jooksin juba täiesti võimete piiril ja ilmselt oli ees ehtne kannataja nägu. Pööre ja pööre ja ettejäävad inimesed ja lõpuks viimane pööre pikale finišisirgele. Seal panin kõik endast välja, kulgesin julgelt alla 4:00 tempos ja üle 180 pulsiga. Sain veel ühest naisest mööda ja finišeerisin ajaga 51:06,6 (neto).

Aitäh Treenerile piltide eest!

40596458_1902606096712559_6016278647936122880_n 40603779_305655156684590_3814174096946626560_n 40536426_736833389990815_8348087710866472960_n 40615857_476974819470464_3160901715729842176_n

Tehtud!

Enesetunne sel aastal pole eelmisega üleüldse võrreldav: sel korral oli ikka palju raskem kui eelmisel. Olin muidugi ka peaaegu minuti, ca 50 sekundi jagu kiirem. 🙂 Igal juhul natuke tekkis kahtlus, kas ma oma unistuste maratoniaja sel aastal kätte saan. Aga see selgub juba pühapäeval.

splits