Rubriik: #100blogipäeva

Hommik algas täna eriti mõnusalt: magasime kella poole üheksani ning üles tõustes saime Heidiga istuda kohe hommikusöögilauda, sest Elari oli valmis küpsetanud korraliku ja ülimaitsva hommikusöögi. Sõime ahjuomletti, leiba, suitsulõhet, tomatit-kurki, juustu ja kohupiima. Loodetavasti ei ole ma siit lahkudes lõpuks sajakilone. 😀

Tänane Food Friday kollaaži kujul

Töllerdasime natuke niisama ja kell 12.15 istusime S-bahnile ja sõitsime rongiga Dresdenist välja Saksimaa Šveitsi ehk Sächsische Schweizi. Rongisõit oli mugav ja mõnus ning juba varsti olimegi selles maalilises piirkonnas kohal.

Ainus pilt, kus Elari naeratus sisaldab hambaid. Tal on need ikkagi olemas! 😀

Lilled, lilled, lilled igal pool.

Sõitsime praamiga üle Elbe jõe ning hakkasime jalgsi ronima mäe tippu. Natuke ronisime, tegime vaateplatvormil pilte, siis ronisime veel, külastasime järgmist platvormi ja nii muudkui edasi ülespoole. Rahulikus tempos polnud matk midagi kontimurdvat.

Margit in action. Foto: Elari erakogu

Rõõmsad ja värvilised.

Rõõmsad ja sinised.

Tipule lähenemas.

Vahepeal jõudsime äärmiselt huvitavate liivakivist moodustisteni. Vaated olid tõesti lihtsalt hingematvad, kõik oli nii ebamaiselt suursugune, võimas ja kena. Mulle tõesti niiiiiiiiii meeldis seal. 

Palusime üht peegelkaameraga meest meist pilti teha. Hea otsus! Lõpuks ometi keegi, kes mõistab midagi kompositsioonist ega paigutanud meid kuskile pildi nurka, lõiganud keha imeliku koha pealt pooleks jnejne. 😀 Tänan, onu! Vaieldamatult parim pilt meist kolmekesi koos.

No ja nüüd vaadake neid i-me-li-si vaateid. Mul polegi vaja rohkem midagi öelda…

But first, let me take a #selfie. Foto: Heidi erakogu

Mäe otsas tegime oma kaasavõetud kraamiga pikniku ja istusime niisama. Mõne aja pärast hakkasime allapoole tagasi minema. Tahtsime veel külastada koopaid, aga kuna tee sinna oli ohutuse eesmärgil suletud, jäi see plaan teostamata. Mis siis ikka, järgmine kord lähme. 😉

Mulle ilmselgelt meeldib lilli pildistada. 🙂

Matk tehtud, tahtsime sõita Königsteini kindlust külastama. Mõeldud, tehtud. Istusime S-bahnile ja sõitsime.

Oodates möödus meist pikkkkkkk rong täis tuttuusi autosid.

Saksimaa Šveits on kirju.

Königsteini saabudes selgus aga kurb tõsiasi, et kell oli juba liiga palju saanud, kindlust hakati sulgema ning seega kõndisime linnakeses lihtsalt natuke ringi ja sõime jäätist. Nägime ka homme Königsteinis toimuva jooksuvõistluse stardipaiga ära. Jooksjaid või jooksutossudega inimesi võis kohata igal nurgal.

 Taaskord ootasime rongi ja sõitsime tagasi Dresdenisse. Käisime kiirelt toidupoest läbi ja hakkasime õhtusööki valmistama. Valmis maitsev salat mee ja sinepikastmega ning makaronid hakklihaga. Magustoiduks sõime veel Heidi tehtud jäätist, mis sisaldas banaani, maapähklivõid ja mandlipiima. Ülilihtne, aga imeliselt hea. Ükski kohvikust ostetud ülesuhkrustatud jäätis Heidi maiusele küll vastu ei saa.

Vot selline oli meie tänane päev. Jäänud on veel ainult nädalavahetus ning peabki hakkama tagasi Eestisse sõitma. No mitte ei taha veel koju tulla. 🙂

Täna alustasime päeva ühe uskumatult raske Freeleticsi trenniga (Kentauros). Sörkisime ühele mänguväljakule ja alustasime. Trenn pole ammu nii raske, kurnav ja ebameeldiv olnud. 😀 Ei olnud lihtsalt midagi minu maitsele. Pulss oli pidevalt laes ja surm silme ees. Ilma Elari ja Heidi vaimse toeta (neil oli ju ka raske) poleks ma elu sees seda lõpuni teinud. Trenn koosnes 6 ühesugusest osast: 2×20 m väljaasteid, 10 high jumpi, 2×20 m burpeesid, 10 high jumpi. OMFG. Paberil ei tundu see võib-olla nii raske, aga kogu seda asju kuus korda läbi teha oli kõike muud kui kerge. Ma isegi hakkasin vahepeal ropendama, vot nii raske oli. 😀 Kokkuvõttes üks kogemus käes ja võib-olla veidi teistsuguse ülesehitusega kava mulle isegi meeldiks. Vabas õhus sportimine on ju mõnus. 

 

Pärast trenni olime näljased kui hundid ja pärast pesus käimist oli isu veelgi kasvanud. Saime lõpuks kell 11.30 hommikusööki nautida. Jah, tõesti nautida, toit oli hea nagu ikka.

Pärastlõunal suundusime kesklinna suveniire ostma. Saime oma vajaliku kraami kätte, jalutasime veel südalinnas terrassil ning siis sõitsime trammiga Loschwitz linnaosasse sööma ja maalilisi vaateid nautima.

piparkoogid aastaringselt, anyone?

Loschwitzis vaatas Heidi iPhone’ist välja ühe eriti armsa ja hubase söögikoha SchillerGarten. Tegu on meeldiva restoraniga otse Elbe jõe ääres ning meie õnneks polnud ka hinnad midagi kohutavat. 15€ eest saime kõhud enam kui rohkem täis. Valgevorstid näevad küll jubedad välja, aga maitsesid koos värskete pagaritoodete ja magusa sinepiga väga head. Koogilõik oli suur, imemaitsev ja maksis vaid 2,5€. Njämm! Jäime väga rahule. 🙂

Pärast lõunasööki suundusime maailma vanimale köisraudteele, et näha imelisi vaateid Elbele ja Dresdenile. Pettuma ei pidanud, vaated olid tõelist hingematvad. 

Jalutasime veel mäe otsas ringi, vaatasime rikaste inimeste uhkeid villasid ja nautisime ümbruse ilu. Äärmiselt meeldiv kant Dresdenis, seal elaks isegi hea meelega.

Õhtul aitasime Heidil veel kodus toimetada ning tegime kerge õhtusöögi. Jõime isevalmistatud troopilist smuutit, sõime pähkleid ning nuikapsast. Imelik kombo, aga lihtsuses peitubki ilu. 

Kokkuvõttes oli väga mõnus, rahulik ja chill päev. Ootan juba väga homset, kus meid ootab ees imeline matk maalilistes paikades veidi Dresdenist väljas. Lisaks lubas Elari meile Heidiga ise hommikusöögi valmistada. Seega keda huvitab, kuidas reis Saksamaal jätkub, tulge homme jälle lugema. 🙂