Postitus sai kirja paar päeva tagasi. Tulin oma mugavustsoonist välja ja rääkisin natuke ebameeldivatel, kuid olulistel teemadel.
Igaüks on elus kokku puutunud ärevate hetkedega, olgu selleks siis mõni eksam, oluline tööintervjuu, uue eluetapi algus või midagi muud taolist. Ebakindlus põhjustab sellist närivat tunnet ning kõditab närve. Kui see ärevus ei käi sinuga kaasas iga päev ja kogu aeg, siis elab need episoodid üle ning kõik on korras. Mingi kogus ärevust on täiesti loomulik ja okei. Aga mingi kogus enam ei ole. 
Minu elu on hetkel väga “laiali”. Mul pole aimugi, kus ma aasta pärast olen ja millega ma siis tegelen. Ma ei tea, kus ma siis elan, mis värk ülikooliga on ning mis minust edasi saab. Ma ei tea, mis saab minust pärast ülikooli lõppu. Ma ei ole enam isegi kindel, kas ma erialast tööd teha tahan ja kui tahan, siis millist. Ma ei ole kindel, et keegi mind üldse tööle võtta tahab, kui on olemas teised palju paremad värskelt kõrgharitud (ja veel hullem: kogemustepagasiga) ägedad inimesed. Ma ei tea, kas ma tahan Eestisse jääda või kuskil mujal midagi teha. Mind ajab närvi see, mis tuleb alles aasta pärast! Rääkimata siis sellest, et mul pole siiani selleks suveks praktikakohta, ma kolin kohe uude kohta elama, ülikool ei anna meile mingit infot magistritööde vormi, teemade ja kogu selle süsteemi kohta ning esimesed eksamid on kohe ukse taga. Mul on kogu aeg uppumistunne, nagu triatlonil, kus vesi on ümberringi sogane, igalt poolt tuleb käe- ja jalalööke ning sul on kahtlusi, et sa üldse kunagi finišisse jõuad…
See kõik tekitab minus ärevust. Mitte mingit kerget närvilisust, vaid full-blown ärevust, mis on tõsine asi. Sellist roniks küüntega mööda seina üles, põgeneks ära ja tahaks nutta ärevust. Eriti hull on asi alati siis, kui ülikoolis seisab ees midagi väga-väga olulist. Sellel nädalavahetusel oli vaja mul palju ja korralikult õppida, sest mind ootab ees üks vaheeksam, aga ma lihtsalt ei suutnud. Lugesin oma asju ja istusin kodus materjalide taga, aga mitte midagi ei salvestunud! Mida rohkem ma ei suutnud, seda hullemaks läks ärevus; mida suuremaks läks ärevus, seda vähem ma õppida suutsin. Surnud ring.
Nii eraldasin ma ennast sellest olukorrast, käisin korraks kodust ära ja siis vaatasin lihtsalt filmi, et mõtteid mujale saada. Sõin liiga palju ja otsisin söögist lahendust (kust seda muideks kunagi ei leia!). Kui film otsa sai, tundsin end jällegi veel kehvemini, sest olin raisanud aega millegi ebaolulise peale. Niimoodi see asi süveneb selle hetkeni, kus sind võib tabada paanikahoog. Õnneks seekord asi nii kaugele ei läinud, sest ma võtsin end kätte ja kirjutasin tunded endast välja, aga paanikahoog ei ole kahjuks mulle võõras olukord. Esimest korda puutusin ma ärevusega kokku gümnaasiumi viimasel aastal enne riigieksameid, kuid tõelise paanikahooga kohtusin esmakordselt vist eelmisel kevadel, kui käes oli järgmise haridusetapi lõpp ning ma püüdsin pingsalt cum laudet, mida ma ei saanudki (ja mis mu teadmiste ja kooliga seotud enesekindlusega igaveseks 1–0 tegi). Teate, mis tunne on tunda ennast rumalana, kui terve su elu on sind sildistatud keskmisest targemaks?
Kui keegi ei tea, mis on üldse paanikahoog, siis siit saab natuke lugeda.
See pani mind esimest korda mõtlema, kas üks paber on väärt sellist stressi, ärevust ning paanikahoogusid. Siiani olen end kogu aeg veenda suutnud, et kui olen nii kaugele jõudnud, siis jõuan ka lõpuni. Nii vähe on tegelikult ju jäänud, sellest semestrist 12 nädalat, sügissemester ning magistritöö. Peaaegu 16 aastat kooliteed on käidud, peaksin ju 1 veel jõudma? Doktorantuuri minu närvikava vastu ei peaks ning sinna ma ei lähe, aga selle magistri tahan ma ühele poole saada. Korrutan seda muudkui endale ja vähemalt praegu ma veel usun seda. Maratoni ei jäeta ju 40. kilomeetril pooleli? Teate küll lugusid, kus isegi katkise jalaluuga on finišisse jõutud (loe: roomatud)…
Kuigi ma kardan ja pelgan, et kooli lõpp ei tähenda ärevuse lõppu, pigem vastupidi: siis paiskub mu ellu veelgi rohkem ebakindlust, mis minus stressi tekitab. Tulevik on hirmutav. Ebakindlus on hirmutav. Elu on ka päris hirmutav… Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi mingit suurt karjääri (veel paar aastat tagasi poleks ma uskunud, et seda üldse kunagi ütlen…), tähtsat ametikohta ning meeletuid saavutusi. Ma tahaks normaalset töökohta, aega tegeleda oma asjadega ning vabadust tulla õhtul koju, lüüa jalad seinale (või jooksutossudesse), vaadata telekat ja jätta töömured tööle. Praegu olen ma lihtsalt nii väsinud, sest alates põhikoolist olen ma kogu aeg selles koolis nii “sees”. Kui ma pole koolis õppimas, olen ma kodus õppimas. Kui ma otseselt ei õpi, on kooliga seotud teemad, tööd ja mured mul kogu aeg peas kinni, isegi nädalavahetusel, puhkuse ajal, trennis, sõpradega aega veetes ning suvevaheajal, rääkimata siis sellest, et ma saaks lihtsalt õhtul aju vabaks lasta. Mu peas on kogu aeg kohustused. Ma olen vaimselt kogu aeg rakkes. See on väsitav, uskuge mind. Ning perfektsionisti loomus ei tee kogu seda asja kergemaks…
Peas keerleb pidevalt see küsimus, et: should I have it all figured out right now? Sest mulle tundub, et mida kaugemale eluke veereb, seda vähem figured out mul asjad on.
Olen ma nende mõtetega üksi?
Järgmisel päeval suutsin ma juba õppida ning ärevuse suuremal jaol alla suruda, kuid selline tühi tunne ning negatiivne emotsioon oli eelmisest päevast minus ikkagi veel väga sees. Keeruline lugu, rohkem ei oskagi ma midagi tarka lõpetuseks öelda.
Nourish, Train & Flourish 