Rubriik: Muu

Jällegi üks postitus teemal, millest nii palju mõelnud olen. All in or nothing ehk kõik või mitte midagi. 

Raske on olla selline maksimalist, idealist ja perfektsionist nagu mina. Päriselt ka! Kõik peab alati olema planeeritud, organiseeritud, korras, tehtud ja 100-protsendiliselt. Reaalsus on see, et inimlikult oleks see kõik vägagi võimalik, kui neid asju poleks nii palju. Tuhandet asja korraga ja väga hästi pole lihtsalt võimalik teha. Mitut asja on konkreetsel inimesel võimalik perfektselt teha, oleneb juba sajast muust isiklikust, geneetilisest ja iseloomust tulenevast tunnusest ja omadusest. Aga tegelikkus on ikkagi selline, et inimene võtab enda kanda siiski liiga palju asju, mida ta teha tahab. 😉

Ma tahan: koolis käia, saada häid hindeid ja targaks, veeta aega perega, olla koos sõpradega, suhelda, naerda ja lõbutseda, joosta, ujuda, ratast sõita, jõutrenni teha, korralikult toituda, lugeda ajalehti ja raamatuid, tegeleda oma koeraga jnejnejne. Lisaks kõigele sellele vahel ka natuke puhata. 🙂

Peale seda, kui pikk nimekirja asjadest, mida teha tahetakse, on kokku pandud, võib läheneda tegutsemisele mitut moodi. Inimesed on ju erinevad. Mina tegutsen aga tavaliselt üpris ühtmoodi: tahan ära teha kõik ja ideaalselt. All in. Muud võimalust pole. 

Või tegelikult, on küll.

Teine võimalus rakendub siis, kui ma oma what-to-do listiga hätta jään. Teise võimaluse nimi on nothing. See tähendab seda, et aru saades, et mul pole ressurssi (enamasti aega) midagi korralikult ära teha, siis mis mõte on asja pooles vinnas tegemisel ja tuleb asi edasi lükata või üldsegi ära jätta. Mulle ei meeldi teha asju “lihtsalt kuidagi ära”. Kui teha, siis hästi! Kui mitte korralikult, siis üldse mitte. 

Ning nüüd tuleb mängu veel kolmas oluline faktor: minu kangekaelsus, järjepidevus ja eesmärgile suunatus. Ma vihkan nothing-stsenaariumit. Ma ei taha seda kasutusele võtta. Et siiski jõuda see “veel üks asi” korralikult ära teha, võtan ma kätte ja töötan üle ning piltlikult öeldes rebin end lõhki. Pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik ega tee mind õnnelikumaks. Jah, mingiks ajahetkeks olen ma rahul, et sain millegagi hästi hakkama, aga mingil hetkel lööb see over-achiever olemine negatiivselt välja haiguse, väsimuse või muu halva näol.

Reaalsed näited elust endast.

Kui ma istun laua taha maha ja mul on vaja kirjutada essee või teha mingit muud koolitööd, mille kohta ma tean, et olen suuteline selle ühe päevaga ära tegema (st mitte lõputöö vms), siis ma istungi seal laua taga nii kaua, kuni see asi on valmis. Isegi kui mul võimalus jätta lõik või kaks kirjutamata ja jätkata pooleli jäänud koha pealt järgmisel päeval (kus mul on aega), siis ma ei tee seda. Ma istun oma laua taga kas või kella 5 hommikul ja teen oma asja valmis. 

Kui ma lähen trenni, võtame näiteks BodyPumpi, siis ma pean andma endast 100%, absoluutse maksimumi iga jumala kord. Ei mingit raskustega tagasi hoidmist. Ainult maksimaalsed raskused ja pidev nö “ninast veri välja” pingutus.

Kui mu toitumine läheb ühel päeval paigast ära, näiteks söön midagi ebatervislikku, siis hakkan automaatselt mõtlema, et see päev ongi nüüd igaveseks kaotatud. Läksid pulgad, mingu trumm ka. Sööngi terve päeva mingit jama või veel hullem: mind tabab õgimishoog. 

Siit minu põhiline point/mõte/idee, mida pean oluliseks (eelkõige iseendale) pidevalt rõhutada: TASAKAAL.

Tasakaal tuleb leida oma elu erinevate osade vahel (kuidas jaotada aega nt treeningute, töö, kooli, pere ja toitumise jne vahel?) ning eraldi nende osade sees (kuidas jagada aega kooliainete kaupa? kuidas koostada nädala trenniplaan? jne). See ei peagi lihtne olema! Ülesanne on üsna kompleksne, nõudes tasakaalu mitme eri osa sees ja osade vahel. Üks keerukas võrrandisüsteem või mudel, mille kallal pusida ja arutleda. 

Kindlasti on see aga võimalik. Olen selles enam kui kindel.

Selle asemel, et istuda varahommikuni arvuti ees ja teha kooliasju, võiksin minna hoopis normaalsel ajal magama, ärgata normaalsel ajal üles, teha kooliasjad järgmisel päeval lõpuni ning seeläbi mitte rikkuda oma päevarutiini, olla järgmisel päeval normaalselt välja puhanud ja normaalne inimene. 🙂

Selle asemel, et kasutada BodyPumpis iga kord suuri raskusi, võin vabalt mõnel korral või mõnes loos neid vähemaks võtta. Kui tunnen kehas suurt väsimust, pole eelmisest trennist taastunud, mind on kimbutamas vigastus või olen lihtsalt lihasvalus, võin rahus raskusi vähendada. Lihastoonust hoian nagunii ning suure tõenäosusega läheb järgmine trenn jälle paremini.

Kui ma sõingi ühel (või isegi mitmel) päeval mingit jama, liiga palju suhkrut või nisujahu, so what? Sellepärast ei ole veel terve päev (või nädal või kuu või mis iganes ajaühik) hukas. 🙂 Kui ma sõin lõigu torti, siis ei juhtu sellest ju mitte midagi. Kindlasti oli tort maitsev ja sain sellest hea maitseelamuse. Söön edasi oma normaalse päeva rutiini järgi ja kõik on OK. Maailm ei lõppe veel. Ma ei pea päeva kuulutama kaotatuks ja siis üksi tervet kooki nahka pistma. 

Eks neid näiteid saab tuua ka muudest valdkondadest. Saate aru küll, mida ma mõtlen. 🙂

Tegelikult on minu püüdlused olla tasakaalukam ja maanduda mõnede asjadega all ja nothing vahepeal, päris edukad olnud. Kuna blogi on suunatud tervise, spordile ja toitumisele, keskenduksin just neile. Treenides mõistan, et pole kasulik iga trenn (Pump, jooks, rattasõit, ujumine, mis iganes!) teha maksimaalse pingutuse peale, oma koht plaanis peab olema ka kergematel ja taastavatel trennidel ning (!) puhkusel. Toitumises olen viimased 3 kuud üritanud olla intuitiivne ning praktiseerida eelkõige tasakaalupoliitikat. Loomulikult pole ma kõiges alati 100% edukas, aga ma tõesti üritan ning areng on olnud meeletu. Mõttemaailma ja iseennast pole üldsegi lihtne muuta. Seda suurem on rõõm, kui see tegevus vilja kannab. 🙂

Kas Sina oled pigem minu tüüpi over-achiever või iseloomustaksid ennast kuidagi teisiti?

On sellel mingisugune mõju Sinu trennidele ja toitumisele?

Kuulan hea meelega kõigi kogemusi ja arvamusi. 🙂