Täpselt seda küsisin ma täna oma Pikamaajooksu kursuse praktikumis treener Harry Lembergilt, kui jutuks tulid pühapäevase võistluse tulemused ning vähem kui 4 nädala pärast toimuv Narva Energiajooks. Mida järeldada ühe võistluse põhjal teise jaoks?
Minu jaoks on järeldus väga lihtne: väga suure tõenäosusega jääb mu ihaldatud 1:59:xx ehk aeg alla 2 tunni seekord alistamata. Kuna ma suure tõenäosusega sellel aastal poolmaratoni üldse rohkem ei jookse, siis on kahju, kui üks selle aasta suurtest eesmärkidest täitmata jääb. Praegu jooksin ma 10 km täpselt alla 2:00 poolmaratoni tempos (umbkaudu 5:40 min/km) ning veel 11 km sellise pulsi ja enesetundega ma ju vastu ei peaks. Poolmaratoni ei joosta ju anaeroobses? Lemberg julges pakkuda, et kahe tunni lähedale suudaks ma joosta küll. Eks ma ise ka loodan, et vähemalt isiklik rekord 2:07:12 saab ikkagi uuendatud, aga kui keegi järsku poolmaratoni 1 km võrra lühemaks ei lõika, siis aega alla 2 tunni ei tule. Vähem kui nelja nädalaga, kuhu vahele mahub veel 142 km pikkune rattavõistlus (loe: läbimine), enam midagi palju paremaks timmida ei saa. Natuke (!) paremaks on võimalik saada, samas on piiramatult võimalusi teha valesid otsuseid ja enda jaoks poolmaraton untsu keerata.
Kuidas siis ikkagi poolmaratoni tempot valida?
Harry Lemberg julges pakkuda, et minu tasemega (= suhteliselt algaja) jooksja võiks oma 10 km keskmisele võistlustempole juurde liita 5 sekundit. Miks nii vähe? Kui olla selline aeglasem jooksja nagu mina, siis 10 ja 21,1 km võistlustempod ei peaks teoreetiliselt väga palju erinema. Kui olla kiirem jooksja, siis võiks igale kilomeetrile lisada 8–10 sekundit. Ehk kui ma läbisin Kevadjooksul 10 km ametliku keskmise tempoga 5:40 min/km, siis pooliku võiksin läbi joosta tempoga 5:45 min/km. Minu jaoks tundub see ikkagi üpris ulmeline; sama ulmeline kui Lembergi kunagine ennustus, et oleksin pidanud 10 km 50 minuti kanti jooksma (mida ilmselgelt ju ei juhtunud).
Kui järgida natuke turvalisemat strateegiat ning mitte riskida lõpus totaalse äravajumisega, võiksin ma Lembergi sõnul alustada tempoga 5:55–6:00 min/km ja soovi korral siis hiljem, poolmaratoni viimasel veerandil kiirust lisada. See plaan tundub mulle juba reaalsem (lõpukiirendusele ma lootma ei jääks…). Samas, SEB Tartu Jooksumaratonil suutsin ma seda tempot hoida ainult 10 km ning siis andis keha kiirelt ohumärgi, et lõpeta ära või jooksed ennast surnuks. Viimased 13,5 km oli puhas mõttejõul edasi roomamine (vähemalt sai mind muscle tugevamaks). Muidugi oleneb väga palju ilmastikuoludest: kui peaks jälle 20 kraadi või rohkem olema ning sellele lisaks veel päike, siis võin ma 5:55 tempo kohe ära unustada. Soe ilm, eriti kui seda pole sellel aastal varem praktiliselt olnudki, lihtsalt ei sobi mulle.
Poolmaratoni lõpuajad vastavalt keskmisele kilomeetritempole (arvutada saab SIIN):
- 5:45 min/km – 2:01:19
- 5:50 min/km – 2:03:04
- 5:55 min/km – 2:04:50
- 6:00 min/km – 2:06:35
Marathon100.com ennustab minu poolmaratoni ajaks 2:05:17–2:05:22. Eks on olemas igasuguseid kalkulaatoreid, valemeid ja metoodikaid, et 10 km aja põhjal poolmaratoni aega arvutada, aga kokkuvõttes on numbrid ja plaanid üks asi, päriselu aga teine. Teooria on oluline, aga praktikas ei pruugi kõik alati samamoodi minna.
Kindel on see, et kui tempo jääb aeglasemaks kui 6:02 min/km, siis jääb isiklik rekord alistamata. Meenutades, kui valusad mu jalad SEB Tallinna poolmaratonil rekordit joostes olid, siis tundub ikka täiesti ulme, et ma sellise tempoga 21,1 km vastu pidasin. Siis olid jalad kehvad ja muidu vorm hea. Kevadjooksul olid jalad väga head, aga vorm kehvem. Ilmselt olen viimastel kuudel lihtsalt treenimisega liiale läinud ning liiga vähe puhanud-taastunud. Ütlesin selle lõpuks välja, saate nüüd (kahjurõõmsalt) ütlema tulla, et told you so. 😉 Kvaliteet on olulisem kui kvantiteet.
Üldiselt ma tean, et peaksin nüüd viimased 2 nädalat enne Tartu Rattarallit jalgrattasõidule pühenduma, aga samas süda ütleb, et sellel nädalavahetusel on mul veel viimane võimalus enne poolmaratoni üks aeglane pikk jooksuots ära teha. Nüüd ma siis lõhestun siin kaheks: kas sõita rohkem rattaga, et Rallile toredam minna oleks, või tegeleda ikka jooksuga, et loota isikliku rekordi parandust. Jooksuvõistlusel on mul ajaline eesmärk, Rallil on ainult läbimise eesmärk. Samas on Ralli kestuselt ikka oma 3 korda pikem kui poolmaraton. Aga jällegi: ma tean teisigi jooksjaid, kes Rattaralliks eraldi ettevalmistust ei tee ning selle kenasti jooksutrennide baasilt ära sõidavad. Miks peaksin minagi erand olema? Eelmisel aastal registreerisin ma ennast Ralli lühikese otsale täpselt 2 nädalat enne võistlust ja selleks erilist ettevalmistust küll ei teinud. Tõsi, rattakilomeetreid oli kogunenud natuke rohkem kui sellel aastal ning distants oli poole lühem.
Kokkuvõttes: eks te siis nädala kokkuvõttest näete, kas minu selle aasta hädisele 350 kilomeetrile ratta seljas tuli palju või vähe lisa. 😉 Mis saab poolmaratonil: vot seda jään minagi pikisimi ootama.
Nourish, Train & Flourish 