Margit Partei

Mälestades Mõmmit

Published on 28. august 2021 by Margit Partei2 kommentaari

Mõmmi saabus pisikese kiisupojana härra Jooksja perre 2001. aasta kevadel, üle 20 aasta tagasi. Mõmmi elu esimesed 17 aastat möödusid maakohas, kus ta sai olla täpselt nii metsik, kui ta ise soovis. Sellesse eluperioodi jääb hoovi peal rebasekutsikatega mängimine, 2. korruse rõdult allakukkumine/allahüppamine ja elektriposti otsas istumine.

Algusest peale teenis Mõmmi igapäevaselt välja talle antud nime, olles kõige ehtsam kaisukaru, keda eales nähtud. Mõmmi oli üdini sõbralik, tore ja viisakas kiisu. Mõmmi oli see hea kass, kes peaaegu kunagi ei kräunu, vaid ootab vaikselt käpaga ust puudutades ukse taga, et sa ta sisse laseksid; kes ei hävita ühtegi diivaninurka; kes ronib sulle sülle ja rinnale, et valjult kurruda ja nurruda. Millegipärast meeldisid talle eriti mehed, olgu nad siis võõrad või omad. Mõmmi oli kõigi külaliste lemmik: ka nende lemmik, kes enda sõnul ei olevat suuremat sorti kassiinimesed.

Minu ellu tuli Mõmmi veidi üle kolme aasta tagasi. Perenaise haiglas viibimise ajal vajas kiisu hoiukodu. Härra Jooksja oli Norras, seega saabus Mõmm täiesti võõrasse kohta, remonditsooni veel pealekauba, peaaegu täiesti võõra inimese juurde. Minu juurde. Juba esimesel õhtul tuli ta minu kõrvale ja lasi nurru valla. Algus ei läinud aga valutult, sest 17-aastase kassi jaoks oli see elumuutus niivõrd stressirikas, et sattusime stressist tingitud tervisehädaga kohe teisel päeval arsti juurde. Paari nädalaga said meist aga suured sõbrad: selle aja lõpuks tudus Mõmmu mul süles ja oli võitnud mu südame.

Siis saabus aeg Mõmmi tagasi tema koju perenaise juurde viia. Kristel ütles mulle kord trennist koju kõndides: “Ära muretse, kiisu saab hakkama.” Mille peale oskasin ma vastata vaid: “Aga mina ju ei saa!” Ei olnud kerge saabuda koju, kus Mõmmit enam polnud. Kui me mõne aja pärast härra Jooksja emal külas käisime, läks jutt kuidagi sinnamaale, et kui tahame, võime Mõmmu enda juurde tagasi tuua. Alatiseks. Nii on kõigile parem.

Ma olin ühelt poolt nii õnnelik, sest ma armastan loomi, teisalt aga kartsin väga. Miks? Mõmmi oli selleks hetkeks juba 17 aastat vana. Inimese aastates on see ligikaudu 100. Mõmmi oli veel igati kõbus ja krapsakas, kuid ta ei olnud ju enam ammugi kassipoeg. Kuidas ma julgen kogu südamest armastada üht imearmast looma, kartes teda lähimas tulevikus igaveseks kaotada?

Sellegipoolest tuli sel samal õhtul Mõmmi meiega koju. Nüüd ei olnud Mõmmi enam ainult härra Jooksja, vaid ka minu kass. Mõmmi õppis mind armastama, kuid härra Jooksja jäi alatiseks tema number 1 inimeseks. Vana Mõmmik stressas remondi pärast palju, kuid eelkõige stressas ta oma inimese puudumist, kui ta välismaal ära oli. Mina õppisin tundma Mõmmi kõiki käitumis- ja tervisemustreid, et tema pensionipõlve meie juures võimalikult mugavaks ja muretuks muuta.

Kuid Mõmmi oli siiski vana. Tema tervis hakkas aeg-ajalt ikka siit-sealt järele andma ja vajas putitamist. Stress mõjus Mõmmiku põiele, põhjustades episoodiliselt idiopaatilist tsüstiiti. 2019. aasta kevadel jäi Mõmmi järsult aga väga haigeks, vajades lausa pikemat ravi loomakliinikus kohapeal ja hiljem kodus. Mõmmit tuli süstlast toita ja anda mitmeid ravimeid. Kartsime Mõmmit kaotada, kuid ta tuli sellest välja. Küllap siis polnud kõik üheksa elu veel kasutatud. Nutsin tol päeval õnnepisaraid, kui ta viimaks jälle ise esimesed toidupalad süüa suutis. See haigus viis meid aga parimasse loomakliinikusse, kus käima jäimegi: EMÜ Loomakliinikusse.

Haiguste kiuste oli Mõmmu ikka mänguline, sõbralik ja tore: üleüldiselt tema ise. Talle meeldis mängida kõige juhuslikumate asjadega, mitte eriti aga poest toodud mänguasjadega. Mõmmi kasutas remonti enda kasuks, mängides kõige meelsamini toruhülsi juppide, kaablivitsade, juhtmejuppide ja muu ettejuhtuvaga. Loomulikult ei saa unustada Mõmmu lemmikut: iPhone’i juhet. See läks peale ka siis, kui vanadus muude mängude vastu huvi oli kustutanud.

2019. aasta lõpuks sai meie kodu valmis. Nüüd sai Mõmmi tõeliselt oma pensionipõlve nautima asuda, ilma et keegi igapäevaselt asju tema kodus ringi tõstaks. Härra Jooksja tuli koroonapandeemia alguses välismaalt töölt ära: see oli minu aasta tipphetk, aga samuti äärmiselt oluline Mõmmi jaoks. Tema inimene oli lõpuks ometi iga päev temaga koos.

Aeg tegi siiski oma. Mõmmi oli saanud juba 19, inimese aastates 100+. Eelmise aasta sügisel õnnestus Mõmmil õnnetul kombel Tallinna maratoni ajal üksinda kodus olles ära murda üks tagumise jala küüntest. See oli üks verine trauma, mis lõppes küüne asemele tekkinud kasvajaga. Kuu hiljem tuli Mõmmil narkoosis eemaldada terve varvas. Tõelise superstaarina elas ta narkoosi kenasti üle, taastus ja õppis uuesti graatsiliselt kõndima ühe varba võrra vaesemana.

Selleks ajaks sai Mõmmi igapäevaselt valuravi, sest võis eeldada, et lisaks keskkonnast põhjustatud stressile oli Mõmmil ka kroonilisi valusid, mis tema idiopaatilist tsüstiiti süvendasid. Igal hommikul ja õhtul segasin ma mikroskoopilise koguse ravimit teelusikal veega ja kallasin Mõmmile suhu. Ravitsemises võib mind juba üpris osavaks pidada.

Eelmise aasta sügisel vahetult pärast operatsiooni pani Mõmmi tähelepanelik arst dr Prommik tähele, et Mõmmi on kaalu kaotanud. 4-kilosest kiisust oli alles 3-koma-midagi. Suurenenud oli ka Mõmmi veetarbimine: äkitselt hakkas Mõmmi ise vannitoa valamukapile ronima, et otse kraanist juua. Analüüsid kinnitasid, mida arst oli arvanud: Mõmmi kilpnääre ei toiminud enam päris nii, nagu peaks. Algas Mõmmi ravimine kilpnäärmeravimitega. See tähendab pidevaid tervisekontrolle ja vereanalüüse peaaegu igakuiselt.

Mõmmi oli vaatamata kõigele ikka veel kõbus: hüppas ise maast voodisse ja diivanile, nägi ja kuulis, krõbistas kuivtoitu, otsis seltsi ja oli sõbralik. Temast sai meediastaar, figureerides mitmel korral Postimehe veebiveergudel ja ühel korral ETV Ringvaates. Maanaisest linnapreiliks, õuekiisust toakassiks ja tundmatust Mõmmist telestaariks, seda kõike vanuses 100+ – näidake mulle ikoonilisemat leedit!

Vaatamata ravile kaotas Mõmmi siiski kaalu. Kilpnäärmehaiguse tõttu tekkisid probleemid seedimisega, oksendamised sagenesid, aeg-ajalt ei tahtnud Mõmmi seetõttu süüa. See kurnas Mõmmi keha. Sellel kevadel avastati Mõmmil kroonilise neeruhaiguse varajane faas: arstid olidki olnud väga kaua hämmingus, et Mõmmil esimesed neerumarkerid alles 20-aastaselt veidike paigast ära minema hakkasid. Pidime vaesel kiisul harjumuspärase toidu neerudieedi vastu vahetama, mis loomulikult oli taaskord lisastress.

Veel selle aasta juulis oli ta aga nii energiline ning tundus, et isegi kaalu hakkab juurde tulema, sest Mõmmi hakkas hästi sööma. Oma viimasel arstivisiidil kaalus Mõmmi siiski kõigest 2,6 kilogrammi. Vereanalüüsi võtmiseks tuli karv maha ajada mõlemalt käpakeselt, sest veresooned ühel käpal ei lasknud enam verd võtta. See karv ei hakanudki enam sinna tagasi kasvama. Mõmmi hakkas tugitooli asemel rohkem maas magama, olgugi et tema mugavaks tugitooli minekuks oli lisaastmeks pandud pingike. Ka iPhone’i juhe ei tekitanud enam soovi mängida.

25. augustil äratas härra Jooksja mind kell 7.33, öeldes, et Mõmmuga on midagi pahasti. Kui ta hommikul kontorisse Mõmmit vaatama läks, oli Mõmmi lihtsalt põrandal lamanud. Söödud ega joodud polnud öösel midagi. Härra Jooksja istus kontorisse vaiba peale maha. Kuidagi ajas Mõmmi end püsti, tudises tema juurde ja läks tema käe peale pikali. Härra Jooksja tundis, et Mõmmu käpad on täiesti külmad. Siis kutsuski ta minu.

Me tõime Mõmmu voodisse ja mähkisime ta teki sisse. Soojendasime teda enda kehasoojusega ja tõime leige soojakoti lisaks. Esikäpakesed ja kõrvad soojenesid, tagajalad olid ikka jahedad. Mõmmi ei liikunud enam ise, kuigi eelmisel ööl enne magamaminekut käis ta veel ise liivakastis ja hüppas oma tugitooli tudule. Mõmmi pilk oli klaasjas. Härra Jooksja tõi talle kiisude apteegist veel kiiresti NutriPlus geeli ja lemmikuid märgtoitusid, kuid toit ei pakkunud talle mingit huvi. Süstlaga toitsin talle NutriPlusi ja lootsin, et Mõmmil hakkab parem. Kord me ta ju reaalsest surmasuust juba tagasi tõime. Ja veel eelmisel päeval oli tal ju kõik hästi…

Terve päeva jälgisin ma Mõmmikut ja olin tema kõrval, ise aeg-ajalt vaikselt nuttes, sest paranemismärke ei olnud. Kõrvus kõlasid apteekri sõnad: kahjuks ei ole kassid surematud. Pärastlõunal kella kolme paiku aga palusin härra Jooksjal koju tulla. Ühekorraga sain ma aru, et need on Mõmmi viimased hetked. See oli Mõmmi üheksas elu. See päev, mida ma 2018. aastal Mõmmit koju tuues kõige enam kartsin, oli saabunud. Mul ei olnud enam aega helistada loomaarstile ja otsida abi, et Mõmmil oleks kergem lahkuda, sest ma ei olnud selleks valmis ega osanud teha muud, kui ainult oma kiisut lohutada. Hoidsin Mõmmit tema lemmikteki sees endal rinna peal.

Loetud minutid pärast härra Jooksja saabumist ja viimaseid paisid lahkus Mõmmi meie seast kell 15.55, olles ümbritsetud oma lemmikinimestest oma lemmikkohas.

Oma viimast meediakajastust ajakirja esikaanel ei jõudnudki ta kahjuks ära oodata. Puudu jäid vaid loetud päevad. Kuid Mõmmi oli täht, mis meie elutaevas ei kustu iial. Mõmmi oli see sõber, kes oli minuga läbi minu kõige raskemate aegade 2019. aasta suvest alates. Kui ma lamasin voodirežiimil ja olin oma kõige mustemas augus, oli Mõmmi see, kes oli iga päev minuga kodus ja pakkus mulle seltsi ja lohutust. Ma ei ole kohanud teist nii südamlikku ja head loomakest nagu Mõmmi. Minu kolm aastat temaga oli kaugelt liiga lühike aeg, et nüüd hüvasti jätta.

Kontorisse minnes langeb mu pilk ikka esimesena tugitoolile, et vaadata, mis Mõmmi teeb ja kuidas Mõmmil läheb. Hommikul ootan ma ikka, et Mõmmi mind voodisse tervitama tuleks. Hommikul ja õhtul vilksab mul peas ikka korraks mõte, kas ma Mõmmile rohud olen andnud. Iga krõbina peale kuulatan ma ikka, kas Mõmmi on ärganud. Õhtul tahan ma ikka magamistoa ukse irvakile jätta, et Mõmmi vabalt meie juurde tulla saaks. Vahepeal tundub mulle ikka, et Mõmmi väike must näoke piilub diivaninurga tagant, oodates patsutust ja kutset diivanile, et seltsida, paisid saada ja nurruda.

Teda aga ei ole enam siin.

Ent ometi on ta igal pool.

Ma ei tea, millal see valu kord lahkub. Ilmselt ei lahkugi, vaid muutub millekski muuks. See tore kass nimega Mõmmi jääb minu südamesse igaveseks, sest ta oli eriline, ainulaadne ja parim.

Hüvasti, Mõmmi, mu parim väike karvane sõber.

2001 – 25.08.2021

Kui haigus murrab maha

Published on 11. august 2021 by Margit Partei1 kommentaar

Tervisest

… kuid etteruttavalt võib öelda, et võistlusjärgsel nädalal olin ka mina sama haigusega veidikeseks siruli maas.
Viljandi järve jooksu postitus, 3.08.2021

Oh boy, that foreshadowing. Milline ärasõnumine! 😅 See “veidike” kestab praeguseks juba 10. päeva.

Esmaspäeval pärast Viljandi jooksu käisin ma pärastlõunal kenasti Auras ja tegin ühe mõnusa lihaseid lõõgastava ujumistrenni. Ujusin kenasti oma kaks ja pool kilomeetrit ära – ei pidanud seekord isegi väga palju kellegagi võitlema, sest minuga samale rajale sattus üks mees, kes ujus minust ainult veidike aeglasemalt, seega ei seganud me üksteist üldse –, istusin veidi saunas ja keha tundis end hästi. Õhtul tundsin aga järsku, et kurk on kare ja paistes. Selge: härra Jooksja põetud hingamisteedehaigus on siiski ka minuni jõudnud ja lõpuks minu kehast võitu saanud. 😕

Järgmisel hommikul oli niivõrd kehv olla, et tühistasin planeeritud teetanuse, difteeria ja läkaköha vastu vaktsineerimise (seda vaktsiini tuleb uuendada iga 10 aasta tagant). Pereõde oli nõus, et kui olen haigestumas, siis igaks juhuks tasub vaktsiiniga oodata. Vaktsiin ise võib kõrvaltoimena palavikku tekitada, seega pigem lükkame selle nädal edasi. Teisipäeval tekkis mul nohu, kurk kriipis jätkuvalt ja viskas isegi mingi minipalaviku üles. Sudafedi kuur peale, kurgule taruvaigusprei ja sain terve päeva rahulikult voodis puhates veeta.

Kolmapäeval tundsin end peaaegu tervena. Kurk hakkas järele andma ja ninaga oli seis palju parem. Palavikku ei tõusnud. Olin juba rõõmus, et nii kergelt sellest haigusest pääsesingi. Tegin vaikselt trenniplaane ringi, lootuses nädalavahetusel juba rajale naasta, eeldusel et iga päevaga olemine aina paremaks läheb.

Not so fast.

Neljapäeva hommik “tervitas” palaviku, põskkoopapõletiku ja kaduva häälega. Üldsegi mitte hea. 😕 Kogu mu pea valutas, isegi lõualuud. Muudkui nuuskasin terve päeva mingit ollust kuskilt peakoopast välja ja olin täiega audis. Vaikselt hakkas mingi väike köha tekkima, mis niigi hellad häälepaelad täitsa peeti keeras. Reedeks mul enam häält ei olnud: see on minu jaoks elus esmakordne kogemus, kui mandliopijärgne aeg välja arvata. Köha vastu hakkasin ACC Longi võtma, et hingamisteed täitsa kinni ei läheks. Kaks-kolm väga õudset päeva oli.

Nädalavahetusega hakkas palavik ja põskkoopapõletik vaikselt järele andma, aga häälepaelad olid ilmselges põletikus ja köha muudkui progresseerus hullemaks. Köha muutus öösiti ja õhtuti nii hulluks, et köhahood ei lasknud isegi mitu ööd magada. Koroonatest õnneks oli siiski negatiivne. Taaskord tuleb tõdeda, et kui juba muud ringiliikuvad (viirus)haigused nii vastikud on, siis ei taha isegi mõelda, mis tunne COVID-19 oleks.

Uue nädala alguses sain (asendus)perearsti vastuvõtule, kes mu vereproovile saatis ja üle vaatas/kuulas. Kopsudes ja hingamisteedes ta midagi ei kuulnud (jess!), küll aga sain teada, et kurk ja häälepaelad on kehvas seisus. Häälepaelte normaalse seisukorra taastumine võtab kõvasti aega, sest limaskestad ja kõik muu seal ümber vajab aega ja rahu taastumiseks, aga limaskestade ärritusest põhjustatud kuiv köha takistab taastumist. Nokk kinni, saba lahti olukord. 🤷🏻‍♀️ Seega kirjutas ta mulle välja ühe allergiarohu, köhapärssija ja imemistabletid, mis peaksid kurku ja häälepaelu rahustama.

Vereproov näitas (taanduvat) põletikku: valgete vereliblede eri näitajad olid natuke normist väljas ja C-reaktiivne valk ehk CRP oli 5. CRP-d on mul viimasel paaril aastal seoses põie- ja neerupõletiku ning müokardiidiga korduvalt mõõdetud ja ma tean, et minu tavaline, terveoleku näit on olnud alati 0,15 ümber, +/– 0,03 ühikut. Põiepõletiku taanduvas faasis oli CRP näiteks 3. Kahjuks pole mul kunagi haiguste tipphetkel seda analüüsi tehtud, vaid alati siis, kui haigus oodatust pikemalt vinduma on jäänud. Tagantjärele on see natuke tagantjäreletarkus, kuid asi seegi, eksole.

Seega praegune CRP=5 oli minu jaoks selge märk, et kuigi see mahub referentsi (<10) piiresse, näitab dünaamika siiski, et keha praegu millegagi võitleb. Arst nõustus, et eriti minu südamepõletiku minevikuga ei ole see 5 päris murevaba näitaja. Päris selget teadmist muidugi pole, on nende hingamisteede põletike taga viirus või bakter. Statistiliselt on väga valdava enamiku selliste haigestumiste taga siiski erinevad viirused. Ka CRP võiks eeldatavasti bakteriaalse infektsiooni järel kõrgem olla. Arst samas ei välistanud ka bakteriaalset infektsiooni ja võimalust, et tuleb veel siiski ka üks antibiootikumi kuur läbida. Minu müokardiidi minevik tegi ta silmnähtavalt ettevaatlikuks.

Igal juhul tuleb mul jätkata puhkamist ja sümptomeid leevendavat ravi. Saaks kas või juba õue kõndima, oleks päris tore. 🙂 See CRP näit teeb mind ettevaatlikuks. Ainus positiivne asi, mis seekordse haigestumisest endaga kaasa võtta, on see, et mu süda pole haigusele reageerinud *sülitab kolm korda üle õla*. Olen südamehaiguse ajal olnud kahel korral sarnase “külmetus”haigusega siruli ja mõlemal korral on kohe südamehaiguse sümptomid eelkõige valudena välja löönud. Sama ka mõlema koroonaviiruse vaktsiinidoosiga, esimesel korral raskemalt, teine kord palju kergemalt. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

Treenimisest

Viimati kirjutasin pikemalt sellest, kuidas mu jooksuradadele naasmine läinud on, juba kaks kuud tagasi. Vahepeal tunnen ise oma nädala kokkuvõtetest puudust, sest tagantjärele Garminist trennide kokkuvõtete vaatamine ei anna täit pilti ette. Blogi vormis treeningpäevik, kus kõik emotsioonid ja mõtted trenni kohta pikemalt kirjas, annab ikka nii palju juurde, kui vaja tagantjärele meenutada, mis ja kuidas mingil hetkel oli. Ma pole aga samas ikka veel kindel, et ma iga sammu ja numbrit veel teistega jagada tahan. Võib-olla järgmisel aastal, kui end oma tegemistes (loodetavasti) enesekindlamalt tunnen.

Juuni keskel lõppes minu esimene 12-nädalane treeningute periood, mis oli nii palju muutusi kaasa toonud, millest tookord postituses ka rääkisin. Selge oli see, et nii suuri muutusi järgmiste nädalatega enam toimuma ei saa. Muutused ja areng tulevad ikka, aga tempo on lihtsalt rahulikum. 🙂 Jätkamiseks võtsin Garminist järgmise treeningkava üldiseks kondikavaks ette ja tegin vaikselt trenne edasi. Laias plaanis tahtsin kord nädalas ikka edasi ujumas käia, kord nädalas (kere)lihastele tööd anda ja 3, heal juhul 4 korda nädalas jooksmas käia. Seda see kondikava ka teha lubas, sest enamikele nädalatele oli sisse kirjutatud nii cross-training kui ka strength exercises.

Juuni oli kokkuvõttes täitsa tegus kuu. Ilmad olid alates kuu teisest poolest kuumad ja väga kuumad, seega tuli päris palju trenne teha hilisõhtul või sisehallis. Jooksin kokku 114 km ehk veetsin jooksuradadel 14 tundi. Korra käisin jooksu asemel ka rattaga sõitmas, lootes vähem traumeerivat kogemust, aga kahjuks tõmbas ka see mu vedelikest tühjaks nagu pigistatud sidruni. 😅 Lõpuks tuli kuumaga lihtsalt harjuda, sest ka kell 22 jooksma minnes oli ikka 24 kraadi sooja. Küll aga avastasin enda jaoks, et 27 kraadi ja loojuv madal päike on igal juhul etem kui 24 kraadi ja tõusev madal päike. Sest esimene ei prae enam nagu pannil, teine aga lausa grillib. Üldplaanis jäin juuniga rahule.

Juulis kuumus jätkus. Kodus oli soojuspump jahutuse peal sisse lülitatud sõna otseses mõttes 24/7. Laias laastus sain kõik planeeritud trennid tehtud, kuigi aeg-ajalt tuli neid natuke elu ja ilma järgi ringi tõsta. Kuu lõpus saime üllatusena TYSKi #mariseinglid pundiga Käärikul laagris käia, mille ma väga kenasti ära tegin ja selle üle suurt rõõmu tundsin. 🙂 Kui kevadel maadlesin natuke kord valutava pöiaga, kord tuikava põlve või pirnlihasega, siis suveks olid need hädad kadunud. Maht tasapisi kasvas, pikad otsad läksid pikemaks ja jooksukilomeetreid kogunes kuuga 159, peaaegu 19 ja pool tundi.

Juulis tundsin kõige intensiivsemalt, kuidas vorm aina paraneb. Kui kevade ja juuniga tuli tagasi võime korraga üle paari kilomeetri joosta, siis juulis hakkas imekombel ka kiirust ja intensiivsuse taluvust lisanduma. Konteksti mõttes: aprillis tundus 6:30 tempo üheks minutiks juba suur pingutus ja tohutu kiirus. Juulis tehtud viimaste fartlekkide ja lõigukestega jalad lausa lendasid all. Ühel soojal juulikuusel hilisõhtul jooksin Ihaste sillast üles 5:50 tempos ühte kuuest (!) kilomeetrisest (!) lõigust ja tundsin end lihtsalt lendava, tugeva ja võimsana. 😍 See, mu sõbrad, on jooksunarkomaanile kõige võimsama laenguga narkootikum. Seda lendavat tunnet ei ületa mitte miski. Kui sa seda kunagi tundnud ei ole, siis minu siiraim kaastunne.

Lootsin augustis võimete testiks joosta Võrus ühe kiire 10 kilomeetri võistluse ja Rakveres läbida esmakordselt üle kahe aasta tervena poolmaraton. Rakvere poolmaratoni mure lahendas end ise, jäädes kontaktjooksuna ära, ja Võru jääb mul jooksmata, sest kui ma nädal varem veel terve pole, siis pole siin millestki isegi rääkida. 🤷🏻‍♀️ Ma olen puhta haige ja pooltõbisena varem võistelnud rohkem kui ühel korral. See on täpselt see põhjus, miks ma enam selliseid lollusi ei tee.

Samas ei ole ma karvavõrdki üllatunud, et ma praegu haigeks jäin. Iga jooksja vast teab: kui vorm hakkab heaks minema, hakkab immuunsüsteem nõrgemaks jääma. Haigused käivad ikka inimesi mööda ja ka vaatamata ettevaatlikkusele võib vahel haigeks jääda. Selge on see, et need kaks nädalat (loodetavati mitte kauem…) haigena, tegemata trennidest rääkimata, mõjutavad tervist ja jooksuvormi veel pikalt. Isegi härra Jooksja tegi koos treeneriga oma sügise suurte võistluste plaanid juba ringi. Mis siis veel minust kui tunduvalt nõrgemast jooksjast rääkida.

Olgu selle augustiga kuidas on: mis olnud, seda enam muuta ei saa. Rekordeid ega kiireid aegasid ma ju võistlustelt nagunii ei oota. Tahaksin ainult endale midagi sellel aastal veel tõestada. 🙂 Teiste jooksjatega üheskoos rajale minnes oleks see ehk toredam, emotsionaalsem ja rohkem päris kui üksinda virtuaaljooksu läbimine. Minu ainus lootus on see, et koroonapiirangud tunduvalt karmimaks ei muutu (kuigi ma kardan, et see on naiivne lootus…) ning Tallinna Maraton ja Tartu Linnamaraton saavad siiski kontaktsena toimuda. Need kaks on ühed mu lemmikvõistlused Eestis ja oma jooksmisega taasalustamise aastal oleks tore ja sümboolne nendest osa võtta.