Tere taas. Viimasest blogipostitusest on kaua aega möödas. Samas midagi eriti muutunud ei ole. Siiani pean arvestama oma jalavigastusega, mis nüüdseks on ehk 80% korras, kuid tekitab siiski peavalu ja nõuab ettevaatlikkust. Siiani võitlen viirushaigustega ja ilmselt kuskil taustal nõrgestab immuunsust hammas, milles ma väga kindel pole. Vaatame, kas püsib kroonitud hammas mul aasta lõpuni suus või mitte. Ise pigem kipun arvama, et mitte. Siiani on tööl hull tamp peal, aga ehk on varsti lootust paarile tavatempos nädalale. Siiani toimetan ühistu ja meie kortermaja asja ajada, et saaks maja ja hoovi korda.
Õudselt suur 2019. aasta deja-vu koos kõigi nende üliinimlike pingutustega. Me kõik teame, kuidas too lõppes.
Iseenesest mõista pole sellise tralli kõrvalt mingit süstemaatilist jooksutrenni teha saanud. Tegin ka jooksuvabu nädalaid, et jalg saaks paraneda. Olen lõbustanud end erinevate rühmatrennidega ja üleüldse vähem trenni teinud. Millal viimati sai rohkem kui nädala normaalselt joosta, millal oli viimane pikk jooks või korralik lõigutrenn: need ajad jäävad nüüdseks juba kuude, mitte nädalate taha.
Seega pole imestada, et Viljandi järvejooks oli sellel aastal minu esimene start. Olin väga rõõmus, et sain üldse startida, mitte ei pidanud seda pulli kõrvalt vaatama. Lohutuseks vaid asjaolu, et ei pidanud sinna rajale üksinda oma saatusele vastu minema, vaid sain seda teha Maria kõrval. Pole midagi toredat selles, kui sõpradel on raske, kuid on lohutav, kui saate neid raskusi koos ületada.
Seega läksime koos seda hullust läbima, sest kirjas olime juba detsembrist. Kokkulepe oli, et (raskemad) tõusud kõnnime, muidu jookseme lihtsalt läbi. Eelnevatel päevadel sadas kõvasti ja rada oli veidike muudetud, seega võib vist öelda, et oli läbi minu osalemise aastate raskeim rada. Jutud põlvini ulatuvast soost jõudsid meie kõrvu juba enne starti. Kuid õnneks põldude seisust ei teadnud me veel midagi. Ignorance is bliss.
Soojendusjooksu asemel tegime kõnni ja veidi dünaamilisi venitusi otsa ning suundusime starti. Rahvamass oli korralik ja muusika aukartust äratav. Täitsa pidulik algus.
Üle minuti kulus meil stardijooneni jõudmiseks ning 1:11, et stardijoonelt alates staadionilt välja murda. Alguses vaatasin veidi rohkem pulssi, hiljem kella enam väga ei vahtinud. Puhtalt enesetunde järgi. Pingsalt jälgisin oma jalga, sest kartsin ikka väga, et kuskil seal mätaste vahel võib 1:0 ära käia.
Esimese SUURE tõusu võtsime kõndides, nagu lubatud sai. Pulss oli ikkagi julgelt üle 170. Paras Seinamägi. Edasi läksime muidugi majade vahelt asfaltteele ja nautisime jooksu kiireimat kilomeetrit ajaga 5:50. Lisandunud asfaldijupp Orika sillale on muutnud raja veidike lihtsamaks, aga selle nullis edasine. Saime oma joogitopsid kätte ning siis sai pidu läbi: tuli minna mudasse müttama.
Seal hobusekopli kandis ukerdasid niigi kitsal rajal koos jooksjatega paar ratturit, kellele tegelikult seal rajal sel hetkel ruumi polnud. Kuidagi mahtusime siiski ära. Mis siis, et aeglased, meil võiks ka ikkagi olla normaalne joosta, ilma et peaks kartma, et keegi rattaga selg lendab. Õnneks peatselt saime veidi laiemale rajale; kahjuks aga tähendas see esimest põldu.
Oi see kleepus, oi see vetrus, oi see oli mättaid täis. Tänasin end mõttes, et ikka maastikutossuga rajale läksin. Kulus marjaks ära. Seal midagi muud ei näe kui vahid ainult enda ette ja hingad kuis jaksu on. Ühel hetkel saime sealt tulema, aga siis ootas meid ees suur hädaorg, sõna otseses mõttes. Kuuldavasti olevat kümmekond aastat tagasi see suur org varemgi rajal sees olnud ja nüüd on see tagasi. See oli ikka korralik auk ja inimesed ukerdasid sealt kuidagi alla minna. Selle osa võtsime ka julgelt kõndides, nii alla kui ka üles. Ma ei tea, mis kõrgem jõud mu hüppeliigeseid seal hoidis. Kuid lõpuks sai seegi otsa, tuli asfalttee ja joogipunkt.
Siis ootas kõige hullem põld üldse, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Õnneks oli meil tempost ükskõik, muidu oleks võinud ikka päris frustreeriv olla. Lõpuks sai see otsa ja siis hakkas juba linn paistma. Kiire laskumine ning jäi vähem kui 2 km minna. Hakkasime vaikselt kerima, pärast neid põlde tundus see ca 6:00 isegi päris tempokas värk. 10 km ajapunktis ütlesin Mariale, et nüüd on ainult 10 minutit veel minna, võib-olla isegi vähem. Sealt edasi kannatasime vaikuses, vaid täitsa lõpuks käskis Maria mul minna, kui jõudu veel on, aga mis mul neist sekundeist enam. Pigem võis küsida klassikalist küsimust: kuhu jäid need tunnid?
Finišeerisime kõrvuti, täpselt nagu startisime, ajaga 1:17:36.
Jalg on elus. Järgmisel päeval oli viimane võimalus panna end tööandja kaudu Tartu Maastikumaratonile kirja, sai valitud 21,1 km – näis, mis seal saama hakkab. Seniks aga põen järgmist tatitõve, mis kohe pärast Viljandit end ilmutas.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:17:36
- Distants: 11,5 km (minu kell: 11,78 km)
- Keskmine tempo: 6:45 min/km (minu kell: 6:35 min/km)
- Max tempo: 4:18 min/km
- Keskmine pulss: 165 l/min
- Max pulss: 180 l/min
- Koht: 1717/2699
- Koht naiste seas: 490/1136
- Koht N21 vanusegrupis: 139/309
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 169 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 0,90 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 276 ms
- Vasakul jalal olin 50,4% ajast ja paremal 49,6%
Nourish, Train & Flourish 