20 minutit värinat ehk EMS treening

Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust Healthy Attitude Fitclub. Tegemist on Tartus asuva üpris omalaadse spordiklubiga, kus pakutakse EMS, Jumping, TRX ja Smovey treeninguid (ning lisaks sellele ka mitmeid iluprotseduure). Mulle pakuti võimalust mõned korrad proovida EMS treeningut. Varem olin sellest väga põgusalt lugenud Hiie blogist, aga rohkem ma sellest midagi väga ei teadnud. Pigem olin skeptik, et mis trenn see 20 minutit masina küljes värisemist siis ikka on… Nagu eile saadud esimene kogemus EMS-iga näitas: on küll! 

Kohale jõudes pidin ära täitma ankeedi, et veenduda, et mul pole ühtegi vastunäidustust treeningule. Seejärel pidin jooma natuke vett ning personaaltreener Johanna Lepp kirjeldas mulle lähemalt, mis minuga toimuma hakkab. Lisaks sain talle ise rääkida, mis spordialadega tegelen ja mis eesmärgid mul on, ning rääkisin ära ka selle, et igasuguseid hüppeid ja pingeid säärelihastele tahan pigem vältida. Loomulikult võttis ta seda kõike arvesse. Sain spetsiaalse treeningriietuse (alla ei või jätta isegi aluspesu), rätiku pärast duši all käimiseks (treeningule minnes pole vaja mitte midagi kaasa võtta: riided saad kohapealt, dušš, pesemisvahendid, rätik ja föön on kohapeal – väga mugav oli sinna otse koolist minna) ning siis pani treener mulle selga niisutatud vesti ning käte-jalgade-tuharate külge rihmad. Mind ühendati masinaga ning 20-minutiline trenn võis alata. 

Foto: Healthy Attitude Fitclub
Treeningriietus. Foto: Healthy Attitude Fitclub

EMS- ehk elektromüostimulatsioon-treening ongi põhimõtteliselt 20-minutiline treening, mille jooksul teed sa personaaltreeneri juhendusel harjutusi mitmetele lihasgruppidele, olles samal ajal eririietes ning ühenduses spetsiaalse masinaga, mis viib su lihastesse sobiva võimsuse ja sagedusega elektriimpulsse, mis peaks omakorda võimendama lihaspingutust. Ehk siis sa ei istu mingi masina küljes ja ei oota, et maagiliselt supervorm tuleks, vaid reaalselt pingutad ise oma lihaseid ning masin annab sellele lihtsalt efekti juurde. Treening on üles ehitatud nii, et 4 sekundi vältel teed harjutust ning sellele järgneb 4 sekundit puhkust. 4-sekundilise töö ajal tuleb sügavalt välja hingata ning pingutada vastavat lihasgruppi. Tundub lihtne, eks?

Ei ole! 🙂

Kui teiste blogijate muljetest olen kuulnud, et lihastes on tunda kerget värinat, siis minu puhul polnud see värin üldsegi mitte kerge 😀 , vaid päris tugev, aga samas mitte valus. Teate seda tunnet, kui lihas hakkab pika pingutuse lõpus värisema, näiteks BodyPumpis väljaastete lõpus, kus jalad all värisevad? Selline värin ongi lihastes kogu aeg sees, ainult et palju-palju tugevam. Ilmselt treener Johanna ei hoidnud end võimsusnupu keeramisel tagasi (või siis olen mina lihtsalt väga nõrk…). Järjest töötasime läbi kõik lihsgrupid ning eriti palju tööd saavad kõhulihased, mida peab pingutama kogu aeg. Kogu trenni vältel teevad tööd ka süvalihased. Alguses oli natuke raske pihta saada, mida ja kuidas ma täpselt tegema pean, aga üpris ruttu jõudis asja point kohale (kuidas hingata, kuidas harjutust teha ja keha hoida) ning siis tundsin, kuidas trenn mõjub ja vägagi hästi mõjub. Trenni viimastel minutitel voolas mul higi nagu ojadena mööda nägu ja keha alla.

Foto:
Foto: Healthy Attitude Fitclub

20 minutit ja tehtud. 

Eriti hea on muidugi see, et kogu trenni vältel on sul personaaltreener kõrval, jälgib su iga su liigutust ja parandab kogu aeg asendeid, et trenn toimiks ja sa saaksid oma 20 minutiga maksimaalse efekti kätte. Treener Johanna (kes muideks töötab personaal- ja jõusaalitreenerina Myfitnessis, tegeleb jõutõstmisega, on 10 aastat tegelnud kergejõustikuga ning omandab magistrikraadi TÜ Kehakultuuriteaduskonnas – pretty impressive, right?) tuletas mulle vist ligi 100x meelde, et “pinguta kõhulihaseid”, parandas vahepeal põlvede asendit ning tõi välja iga väiksemagi ebatäpsuse, mille juba järgmise korduse ajal oma tehnikast eemaldada sain. Kuna ma polnud varem personaaltreeneriga trenni teinud, siis oli see minu jaoks uudne ning tegi mind kindlasti teadlikumaks vigadest liigutuste tehnikas ning andis teadmisi nende parandamiseks. Sellised teadmised tulevad kasuks ka iseseisvalt jõutrenni või näiteks BodyPumpi tehes.

Lihasvalu lubati mulle 3. päevaks pärast treeningu toimumist. Läks aga hoopis teisiti. 😀 Juba pärast treeningu toimumist hakkasin ma oma lihaseid tundma. Esimesena andis juba 15 minutit peale trenni endast märku biitseps ning iga tunniga lisandus lihaseid, mis aina valusamaks jäid. 5 tundi hiljem BodyPumpi tehes tundsin selgelt, kuidas pean tunduvalt rohkem pingutama, sest lihased olid väsinud/valusad. Täna tunnen biitsepsis enneolematut lihasvalu, lisaks olid päris valusad kõhulihased, küljed, triitseps, selja kõik osad ning tuharad. Ainsana ei anna endast märku reied, mis mul niigi päris tugevad on, ning sääred, mida otse vooluga ei mõjutatud. Igal juhul on selge, et see 20-minutiline trenn toimis väga hästi. 

EMS treeningu eelisteks on vähene koormus liigestele, vähenenud seljavalud, lihastasakaal ja keha korsetilihaste tugevnemine, mis soodustab rühi paranemist. Lisaks kindlasti ka vähene ajakulu ning personaalne juhendamine. Nagu iga teise treeninguga, peab tulemuste saamiseks asjaga regulaarselt tegelema, soovituslikult korra või kaks nädalas.

EMS 20-minutilist trenni reklaamitakse olevat sama tõhus kui 8×45 minutit jõusaalitreeningut. Noh, selles ma nii veendunud ei oleks, aga üks on kindel: niisama naljatamine EMS ei ole. Lihased saavad koormust ning jäävad hiljem valusaks, seega mingi muutus peab kehas toimuma. Mina jään huviga ootama, mis järgmistes trennides saama hakkab ning kuidas mu keha areneb. Kes soovib, see proovib oma nahal järele. 🙂

Vaata tutvustavat videot:

Loe veel:

Ühikaelu plussid ja miinused

Nagu ma poole sõnaga maininud olen, siis hiljuti kolisin ma pärast kolme ja poolt aastat ühikas elamist sealt ära. Põhjuseid oli palju ning see inspireeris mind siia üht postitust kirjutama, sest vahel mõned lugejad ikka pärivad minult ülikooli ja ühiselamu kohta. Räägin siis lähemalt plussidest ja miinustest. Elasin Tartus Narva mnt 25 ühiselamus (aga peaaegu täpselt samasugune on ka Narva mnt 27). Olenevalt linnast ja ühiselamust mõned punktid siin paika ei pea, aga üldine pilt minu silmade läbi on selline. 🙂

Plussid:

+ hind

Põhiline pluss, mille tõttu ma üldse ühiselamu 2011. aastal valisin ja miks ma sinna nii kauaks jäin. Kui sul pole võimalik mitme sõbraga suurt korterit jagada, siis ühika hind võidab. 

+ asukoht

Mina elasin küll Tartu Ülejõe linnaosas, aga olin kesklinnale väga lähedal. Raekoja platsi oli minu kodust vist umbes 5 minutit kõndimist. Kõik oluline on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Enamasti ei kasutanud ma Tartus liikumiseks üldse mingit transporti ning sain kõik maad liigutud jalgsi ja kiiresti. 

+ hinna ja asukoha suhe

Elada selle hinna eest (keskmiselt natuke alla 100€ suvel ja paarkümmend eurot üle 100€ talvel) praktiliselt kesklinnas on väga hea diil. Trust me.

+ möbleeritud toad

Ühiselamusse kolides on seal kõik eluks vajalik mööbel olemas. Kaasa pead tooma tekid-padjad ja toidunõud ning potid ja pannid, aga sõna otseses mõttes mööblit sul osta vaja ei ole. Näiteks oma praegusesse elukohta kolides pidin ostma asju, millele ma varem kunagi isiklikku raha kulutanud pole, näiteks voodi ja riiuli. Ühikasse minnes on kõik sellised asjad sind juba ootamas.

+ lähedus õppehoonetele

Ühiselamud asuvad reeglina mitmete õppehoonete lähedal. Minul oli ühikast majandusteaduskonda umbes 4–5 minuti tee. Kui on vaja hommikul kella kaheksaks kooli jõuda, siis on see väga kasulik, kui sa ei pea kuskilt pärapõrgust jalgsi või ülerahvastatud ühistranspordiga matkama hakkama. Tore on ka kodus lõunal käia, kui loengute vahel on näiteks 45 minutit või rohkem aega.

+ turvalisus

Tegin tihti nalja, et minu ühikatoas võiks suuri varandusi hoida, sest minu tuppa ja minu asjadeni pääsemiseks tuleb läbida 5 lukustatavat ust. Võõraid ühikasse kolama väga tihti ei satu, aga siiski ei tasu oma asjade hoidmise ja uste lukustamistega hooletu olla, sest sealgi on varguseid ette tulnud. Ettevaatus ennekõike.

Minu tuba ühikas vs korteris

Miinused:

privaatsuse puudumine

Kui sa elad kahekohalises toas nagu mina elasin, siis eksisteerib pidevalt sinu kõrval teine inimene. Üldiselt pole sellel midagi niiiii väga viga, aga vahel tahaks üksi olla, privaatsust nautida ja mitte kellegi teisega arvestada. Ühikates on ka ühekohalised toad olemas, mis on vaid natuke kallimad kui elada kahekohalises toas. Soovitan alguses kolida kahekohalisse tuppa ning seejärel esitada avaldus ringikolimiseks. Ühekohaliste tubade saamise järjekord on kuskil 1–1,5 aastat pikk. Mina avaldust ei esitanud. Kahetsen.

reeglid

Sul ei või olla koduloomi. Külalised peavad olema lahkunud kella 23ks. Keegi ei tohi su toa põrandal ööbida. Sa pead tegema 2 korda aastas boksis suurpuhastust ja siis selle majajuhatajale ette näitama, kes ikka vingub asjade üle, mis olid seal valesti juba enne sinu sissekolimist (kui vannitoa põrand oli rikutud enne sinu sissekolimist, siis mida sa nüüd tegema peaks, põranda välja vahetama või?). Ja nii edasi. Ja nii edasi…

naabrid ja toakaaslane

Sinu boksis (2 tuba + köök + vannituba ja WC) elab peale sinu veel kolm inimest ning sa jagad 24/7 kellegagi tuba. Kui sa nende inimestega klapid, siis võib elu päris lill olla. Kui aga juhtub, et te olete liiga erinevad inimesed, siis võib nii välja kukkuda, et sa ei taha üldse ühikas olla.

erimeelsused

Eelmise punktiga tugevalt korreleeruv punkt. Erimeelsused on kerged tekkima, kuna ühte boksi ja tuppa võib kokku sattuda täiesti omavahel sobimatu seltskond. Kui üks arvab, et toad ja ühispinnad peaks olema puhtad ja korras, aga teise jaoks on kaos täiesti aktsepteeritav, siis see esimene tunneb end suhteliselt ahistatuna. Mina olen selles olukorras olnud. Ühikas elamine on mind õpetanud toleererima kerget korralagedust (toakaaslase poolt mina ju korrastada ei saa), aga pidevas segaduses ma elama ei õppinud. Lisaks on suur jama see, kui üks toakaaslane tahab igapäevaselt kella viieni hommikul üleval olla ja toas tšillida, teine tahaks aga kell 6 hommikul juba ärgata. Öösel üleval olles, kui teine toas magada tahab, oleks loomulik minna kööki ja istuda seal, aga kahjuks pole see kõigile nii iseenesest mõistetav…

akende pesemine

Esmasel lugemisel on see punkt tõeliselt imelik. 😀 Point seisneb selles, et kui majajuhataja tuleb suurpuhastust üle vaatama, siis peavad olema pestud aknad ka väljastpoolt. Minu tuba asus 7. korrusel. Lahti käib üks meetrilaiune aken ning teise meetrise poole pesemiseks peab pooleldi aknast välja rippuma ja riskima allakukkumisega. Kui aken on pesemata või pestud halvasti, siis üürileping ei pikene. Täiesti haige reegel! Selle vastu on protestitud aastaid, muutunud pole aga midagi.

puudub ahi ja normaalne köök

Ühiselamus (vähemalt minu omas) olid köögid miniatuursed. Kahekesi korraga seal toimetamine on paras peavalu. Lisaks puudub ahi, millega paljusid (tervislikke) toite valmistada. Tase on ka see, et nelja inimese peale on jagada üks külmik, mis tähendab, et kogu oma kraami peab mahutama ühele külmikuriiulile. Kui mitte kogu aeg valmistoitusid süüa ja tahta tervislikku värsket kraami osta, siis peab arendama erioskuseid, et kõik vajalik kappi mahutada. Sügavkülmast ma üldse rääkima ei hakka…


Kokkuvõttes ütleks ma nii palju, et alguses tasub ühikasse elama asuda küll. 🙂 Seejärel panna end järjekorda ja kolida ümber ühekohalisse tuppa, kolida erakorterisse sõpradega koos või leida hea hinnaga korter ning elada üksi. Suvel on hinnad nii laes, kuna nõudlus on uute tudengite saabumise tõttu väga suur ning kõik vabad korterid lähevad nagunii nagu soojad saiad, seega saab küsida kõrget hinda. Koli talvel, kui hinnad on natuke paremad. Ühiselamus saab hakkama, aga kindlasti pole see ideaalne variant. Mingid väiksed asjad hakkavad lõpuks nii närvidele käima, et tahad võib-olla sealt ära saada. Hetkel olen ma korterikaaslase ja uue korteriga rahul ning õnnelik. Oma tuba on ikka midagi muud kui kogu aeg kellegagi oma isikliku ruumi jagamine. 😉