The Primal Pantry batoonid

Mõned nädalad tagasi võttis minuga ühendust üks tuttav, kes pakkus mulle võimalust proovida Eesti turul uusi Primal Pantry batoone. Tegin tootele natuke taustauuringut ning ainult naturaalsetest koostisosadest mugavalt kooli ja tööle kaasa võetav batoon tundus mulle täitsa põnev. Mis seal ikka – proovime ära! Jagan oma muljeid ka teiega.

Primal Pantry ise tutvustab oma batoone kui kiire ja sportliku eluviisiga inimestele (vist kvalifitseerun sellesse kategooriasse hästi) sobilikke vahepalasid, mis on heaks energiaallikaks ka näiteks enne trenni või pikema treeningu ajal. Lubaduste kohaselt ei sula need isegi suviste temperatuuride juures. Selles osas ma väga kaasa rääkida ei saa, sest palavat ilma pole mul hetkel kuskilt võtta. 😀 Muidu oleks täitsa põnev selline batoon pikale jooksule või rattasõidule kaasa võtta ja katsetada, kuidas kehale pingutuse ajal tahkem kütus sobiks (senini olen juurde tarbinud vaid High5 energiageele, mis mulle ideaalselt sobivad). Üks batoon sisaldab keskmiselt 200 kalorit, kuid lisaks süsivesikutele saab sealt tänu suurele pähklisisaldusele ka omajagu (häid) rasvu. Anyway, kooli kaasa on need batoonid minuga jõudnud küll. 

Mida Primal Pantry endas sisaldab? Nagu nimi vihjab, on tegemist paleo dieedile sobivate toodetega, mis ei sisalda gluteeni, teravilja, rafineeritud suhkrut, soja, piimatooteid, GMOsid ega madalakvaliteedilisi õlisid. Kuigi ma ise toitumises viimasel ajal eriline musternäidis pole ning näpuga koostisosades järge pole ajanud, siis on hea teada, et selle batooni näol pole tegu lihtsalt tervisliku kuvandiga ja tegelikult kaheldava toiteväärtusega maiustusega (nagu näiteks müslibatoonid). Samuti sobivad need batoonid toortoitujatele, kuna on valmistatud külmpressimise teel, säilitades vitamiinid ja mineraalid. Batoon sisaldab endas vaid 4–6 koostisosa, mis on naturaalsed ning mitmesuguste lisaainete (sidusained, maitsetugevdajad) vabad. Kui batooni pealt lugeda, siis tõesti: ongi täiesti tavalised koostisosad ilma mingisuguse lisajamata. 

Aga lisaks kõigile toredatele tervislikele omadustele räägiks ‘asjast’ ka: kuidas need siis ikkagi maitsevad? Saadaval on 4 erinevat maitset: kookos ja makadaamia, õun ja pekaan, mandel ja india pähkel, brasiilia pähkel ja kirss. Proovida sain kõiki maitseid ja nagu ma suure kookosesõbrana eeldasin, siis oligi kookose ja makadaamia batoon (helebeežis pakendis) minu lemmik. Pakendile märgitud maitsed on batoonikeses täiesti eristatavad ja tuntavad, aga arvestada võiks sellega, et kõik batoonid sisaldavad datleid ning datlimaitse ja magusus on igaühes korralikult tunda. Kui sina datleid ei armasta, siis võib-olla pole see toode täielikult sinu jaoks. Kuna batoon pole üleliia suur (45 grammi), siis minu jaoks oli tegemist mõnusa magusalaksuga (mida näiteks koolis ajutööd tehes oli päris mõnus ampsata). Samuti hoiavad nad kõhu toidukordade vahel päris kenasti täis, sest sisaldavad rohkelt pähkleid ja mandliõli (= küllastumata rasvu). Kes soovib, see proovib. Maitse üle ju ei vaielda, ainult kakeldakse. 🙂

Eestis müüakse Primal Pantry batoone Tartus (Eedeni ja Lõunakeskuse Maksimarket, Kesklinna ja Lõunakeskuse MyFitnessi klubides), Tallinnas (Kaubamaja, Solaris, Muraste, Jüri, Miiduranna Konsum, Haabneeme, Keila Rõõmu Kaubamaja, Hansaplant, Hortes, NOP, Tarvametsa OÜ, Terase, Audentese ja Tselluloosi spordiklubid) ja Võru Kaubanduskeskuses. Batooni tükihind jääb napilt alla 2 euro. Batoonike kaalub 45 grammi.

Vaata Primal Pantry kohta lisainformatsiooni nende kodulehelt ja Facebooki leheküljelt. Neil läks Facebookis just käima ka auhinnamäng, pane oma õnn proovile ja võid võita terve karbitäie batoone. 🙂

Kas sina oled juba Primal Pantry batoone maitsnud? Milline oli sinu lemmik?

Tagasivaate teisipäev

Maratonist on möödas natukene üle 9 nädala. Juba üle 2 kuu! Kuhu see aeg küll lendab? 

Aga miks ma ikka veel maratonist räägin? Vana teema? Ammendunud? Minu jaoks mitte. Oma esimest maratoni ei unusta ma küll mitte kunagi. See on mulle nii mitmes mõttes väga VÄGA eriline. Aga nüüd suudan ma maratonile tagantjärele targema (?) pilguga vaadata. Olen jõudnud järeldusele, et ma olen ikka üks väga (hull?)julge neiu.

Üks ebaõnnestunud võistlus teise järel, täitmata eesmärgid, treeningplaan, mis kiiresti nurjus, ja kõige otsa pidevalt kuhjunud ülekoormus. Tundsin, et minuga pole kõik päriselt korras. Kõik tipnes koormustestil spordiarsti diagnoosiga: üleväsimus. Ravi: treeningmahu vähendamine. Neid hetki, kus ma kahtlesin, kas ma suudan maratoni läbida, kas mul on tervise seisukohast turvaline maratonile minna ja kas ma leian sealt maratonilt selle, mida ma otsima lähen, oli ikka päris palju. Mõned neist mõtetest jõudsid siia blogiveergudele, paljusid mõtlesin aga ainult oma peas või jagasin kõige lähemate sõpradega.

Mul oli sada kahtlust. [edasi fragmendid varasematest postitustest]

Minna esimest korda maratonile ja see katkestada? Kas ma pärast sellist katastroofi enam üldse kunagi joosta tahaks? Joosta saaks?

 Kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta.

Ma pean iseendaga iga päev roppu tööd tegema, et positiivset meelestatust kuidagi üleval hoida.

Maraton ilmselt jääbki viimaseks võistluseks sellel aastal. Olen üpris kindel, et pärast seda katsumust ei jookse ma päris mitu nädalat ning mõnda aega oma jalga võistlustele ei tõsta. Vot sellised plaanid.

Eelmisesse nädalasse mahtus päevi, kus käisin ringi suu kõrvuni ja särasin õnnest, aga alles hiljuti valasin pisaraid ja tundsin end madalamana kui muru. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi.

Kas maraton üldse tuleb? Ma ei taha sellele veel mõelda. Ma ei küsi endalt veel seda küsimust. Ma ei suuda ette kujutada, et ma ei lähe sinna.

Miks ma arvasin, et suudan üle iseenda varju hüpata?

Mul oli tuhat muremõtet.

Ma planeerin absoluutselt kõike, aga praegu puudub igasugune aimdus, kuidas pärast terveks saamist uuesti alustada.

Ma tunnen end nõrgemana kui kunagi varem. Kust kohast see tugevus tulema peaks? Millal? Ja miks peaks üks ebaõnnestumine teise järel mind kuidagi tugevamaks muutma?

Peaaegu olin selle musta augu äärest üles roninud, kui jälle mu sõrmedele astuti ja ma kolinal augu põhja tagasi kukkusin. Ma ei tea, kas millal ma jaksan jälle ronima hakata…

Ma kardan vigastust saada.

Ma kardan, et mingi valu läheb kuskil nii hulluks, mõni luu või kogu tervis annab alla ja ma pean katkestama.

Katkestamine ongi minu kõige suurem hirm. Maraton maratoniks, aga mis hinnaga?

Kas see neiu on maratonimaterjal?

Aga ma võtsin oma viimased julguseraasud kokku, otsisin tuge õigetelt inimestelt (!!!) ja läksin sellele maratonile. Hands down: parim otsus! Kas see oli riskantne? Mõnes mõttes kindlasti.

Spordiarst ei keelanud mulle küll koormustesti tulemuste põhjal maratonile minna, aga loomulikult olin ma enda pärast natuke mures. Vaimselt oli see ilmselt kõige painavam: mul oli see suur eesmärk, mis oli mulle nii-nii oluline, mu plaan edukalt eesmärgini jõuda ei tahtnud mitte töötada ja mul polnud kindlust, et ma saan sellega hakkama. Ma läksin selle stardijoone taha kindla teadmiseta, et kõik läheb hästi. Ma vihkan määramatuse tingimustes tegutsemist, aga elu ongi vahel üks suur määramatus. Muidugi ma meelestasin ennast positiivselt ja uskusin endasse, aga maraton on nii pikk distants, et selle jooksul võib isegi parimas vormis ja korraliku ettevalmistusega nii palju valesti minna, rääkimata siis minu väga kaheldavas vormis ja pooliku ettevalmistusega. Ma olen jätkuvalt veendunud, et iseennast kuulates suudab iga terve inimene maratoni läbida, aga kindlasti pole tegemist ‘jalutuskäiguga pargis’. Äkki on isegi natuke ohtlik minna maratonile täiesti aukartust tundmata?

Mina tundsin aukartust. Tundsin ebakindlust. Kahtlesin. Muretsesin. Aga ma tahtsin minna. Ma tahtsin oma unistuse teoks teha. Mul oli südames üks soov. Mul oli vaja julgust, et oma südame häält järgida. Ma leidsin selle julguse. Teiste toel, aga siiski iseenda seest. Sest kui midagi tahta, väga väga VÄGA tahta, soovida ja selle nimel tööd teha, siis on tõenäosus, et see soov täitub, ikka päris korralikult suur. 100% oleks liiga julge väide, sest mitte miski siin elus pole vist päris 100% kindel, aga kas piisavalt suur, et julgeda proovida? Seda kindlasti. 🙂

i'd better cross the line

Have courage! Jätkugu julgust! Aeg 2016. aastaks eesmärke seadma hakata? 😉