Blogikoostöö: blogijale, lugejale, ettevõtjale

Kuna homme näeb siinsamas blogiveergudel päevavalgust üks SUUR koostööprojekt, millega ma viimased nädalad kõvasti tööd rüganud olen, siis tahan ma täna natuke avada selle koostöö tagamaid. Minule tavapäraselt alustame jutuga natuke kaugemalt kui algusest.

Minu blogi ei ole oma nelja tegutsemisaasta jooksul saanud just massiliselt koostööpakkumisi. Neile vähestelegi olen enamasti viisakalt ära öelnud. Põhjuseid on mitmeid.

Esimene põhjus: minu blogi on tõeline nišiblogi. Spordiblogi lugejaskond on kindlate huvidega. Ettevõtteid, kellega koos üks spordiblogija miskit põnevat ette võtta võiks ja tahaks, on ikka tunduvalt vähem kui näiteks eluliste blogijate puhul, kes kirjutavad sõna otseses mõttes kõigest. Mulle ei pakuks pinget kirjutada tootearvustust näiteks ilutoodetest ning 97% teist ei viitsiks isegi selle postituse esimest lauset lugeda. Nii palju olen oma lugejaid aastate jooksul tundma õppinud küll.

Teine põhjus: idee ebaoriginaalsus. Enamasti kipuvad ettevõtted oma koostöösooviga jääma… well, igavaks. See kõlab kohutavalt, ma tean, aga kahjuks nii see on. Ettevõte X soovib, et blogija tutvustaks nende toodet Y, kasutades seejuures nende poolt antavat toote tutvustuse teksti ning lisades sinna juurde, kuidas blogijale toode meeldis. And that’s pretty much about it. Lisaks kõigele saadab ettevõte X samasuguse sooviga kirja laiali kõigile sama kategooria või isegi üleüldse kõigile Eestis “pildis” olevatele blogijatele. See toob mind järgmine põhjuseni.

Kolmas põhjus: huvi kaotamise oht. Kui pisikese ajalise vahega (või veel hullem: täpselt samal ajal) hakkavad blogijad massiliselt kirjutama enam-vähem 80% ulatuses täpselt samasuguseid postitusi – milline uus toode on turule jõudnud ja kuidas talle see meeldis – siis tõenäosus, et blogilugeja hakkab lihtsalt kõiki neid postitusi ignoreerima, kasvab põhimõtteliselt võrdeliselt blogijate arvuga, kes sellest iga päev midagi kirjutavad. Mina lugejana tajun enda puhul seda pidevalt: kui ma ühest blogist toote kohta juba midagi lugesin, siis enamasti ma teist korda sama teema postitust teiselt blogijalt enam ei ava, eriti, kui esimene loetud postitus oli juba formaadis “toode Y on selline asi ja mulle meeldis”. Kui ettevõte mulle kirjutab, küsin ma huvipakkuva toote ja ettevõtte puhul oma mitmete küsimuste seas kindlasti seda, kui palju blogijaid on antud kampaaniasse kaasatud.

Neljas põhjus: raha. Kolmanda põhjusega on tugevalt seotud neljas. Kui ettevõte X on võtnud eesmärgiks saada võimalikult paljud blogijad (suhteliselt ühesuguste postitustega) oma tootest kirjutama, siis enamasti nad: 1) selle töö eest tasu ei paku (sh võib tasuks olla toode, kuid enamasti ei ole tegu tootega, mis võiks oma väärtuses olla piisav tasu korraliku postituse eest – vähemalt minu jaoks), 2) pakuvad minimaalset tasu, mille eest saabki vaid ühe (vähem kui) keskpärase toodet promova postituse, millega mina ennast ega oma lugejaid kiusata ei taha. Koostööpakkumine peaks olema nii äge, et oleksid valmis selle põhimõtteliselt tasuta vastu võtma. Kuid tehes blogimist puhtalt oma isiklikust napist vabast ajast, on selle aja loovutamisel kellegi jaoks sisu loomisel hind. Samuti on kirjutamisel hind nende jaoks, kes teevad seda põhitööna. Mida rohkem “keegi” sa oma alal (st blogimises) oled, seda suurem on ilmselt sinu hind. Ma arvan, et mina olen selles osas üks keskpärane blogija, sest let’s face it: minu fännibaas ei ole võrreldav Malluka, Henry ega Palja Porgandiga. Sa võid olla parim sõnasepp, aga kui sinu blogi ei loeta, siis on ettevõtte huvi koostöö tegemise eest maksta tõenäoliselt väiksem või sootuks olematu. Iga “karjäär” vajab enda üles töötamist ja endale nime tegemist. Blogimine ei ole erand.

Viies põhjus: mets puude taga. Ülekantud tähenduses, nagu aru saate, eksole. Minu jaoks on oluline, kellega ma koostööd teen. Millised on selle ettevõtte/isiku/brändi väärtused, kuvand ja maine? Isegi kui ettevõte pakuks mulle postituse eest liigagi korralikku tasu, ei võtaks ma pakkumist vastu, kui tegu on ettevõttega, mis minu maailmavaadetele risti vastu käib. Näiteks ei ole ma nõus mitte üheski vormis promoma ja enda isikuga seostama ebamõistlikke finantsteenuseid pakkuvaid ettevõtteid ning vaatan viltu nende peale, kes seda teevad. Mina kuulun sinna leeri, kes leiab, et blogija vastutab. Ja kuidas veel!

Ma olen ilmselt mingil hetkel peaaegu kõigist nendest põhjustest mööda vaadanud, sest et “omg mingi ettevõte tahab minuga koostööd teha ja mulle asju anda”. 😀 Nüüd olen ma aru saanud, et kõiki pakkumisi ei ole mõtet vastu võtta. Kui pakkumine ei lähe kokku mulle südamelähedaste teemadega, ettevõtte poolt pakutud koostööformaat on suhteliselt ebaoriginaalne (st ei pane kohe mõtet liikuma ning silmi särama), on oht kaotada oma blogi väärtust oma lugejate silmis (nt lihtsalt kuiva reklaamteksti tõttu) või – tõele au andes – pakutav tasu ei motiveeri oma niigi vähest vaba ajaressurssi selle postituse kirjutamiseks kasutama, siis olen viisakalt keeldunud. Samuti tasub mõelda, mida tähendab ühe pakkumise vastu võtmine tuleviku perspektiivis. Kui praegu võtta vastu pakkumine, mis on selline… enam-vähem okei, võib see tähendada, et pakkumine konkureerivalt ettevõttelt, kellega sa võib-olla üle kõige koos töötada tahaks, jääbki edaspidi tulemata. Ka sellele tasub mõelda.

Kuhu ma selle pika jutuga jõuda tahan? Eks ikka otsapidi blogimise telgitaguste jutust välja selle suure projekti juurde, mis homme päevavalgust näeb. See oli üle pika aja pakkumine, mis mu peas kohe keerlema ja uusi ideid genereerima hakkas. Ma tundsin, et ma tahan sellest kirjutada, ma tahan selle ettevõttega koostööd teha ja kujutlesin juba oma peas valmis postitusi ning lugejate kommentaare – see on väga hea märk. Ettevõttel oli oma visioon, konkreetne huvitav mõte, mida üheskoos läbirääkimiste käigus edasi arendasime ning ühe vägeva sarja ideeni jõudsime. Tundsin, et lisaks sellele, et ettevõte saab sellest koostööst tõeliselt kvaliteetset sisu, on see mulle suurepärane silmi särama panev väljakutse ning lõpp-produkt võiks minu lugejate jaoks päriselt põnev olla. Pärast tingimuste läbi arutamist ja visiooni paika saamist lõimegi ettevõttega käed.

See ettevõte on Farmi Piimatööstus.

Las ma räägin lähemalt sellest, mis järgneva paari nädala jooksul tulemas on. Homsest hakkab ilmuma Farmi hommikusöögi ideede sari, kuhu kuulub 7 eri retsepti: 3 soolast ja 4 magusat, nii argiseid kui ka veidi pidulikumaid nädalavahetuse retsepte, mis kõik sisaldavad ühes või teises vormis Farmi uusi magustamata Skyri (hääldatakse Skandinaavias enamasti kui skir) tooteid.

farmi-skyr-23

Mina proovisin Skyri esimest korda sellel aastal. Olen sellest vist isegi siin blogis kirjutanud, kuidas ühel kolmapäeval meeletute kõhuvaludega töölt bussiga koju sõitsin, paar tundi valudes WC põrandal lamasin ja mõtlesin, et see ongi surm. 😀 Siis lonkisin lõpuks poodi, et midagi kerget süüa osta, mida hell kõht taluks. Kuna poes oli maitsestamata jogurtid otsa saanud, siis ostsingi Skyri. Minusugune asjatundmatu sööja mingit maitseerinevust ei tuvastanud. Skyr on hea asendus jogurtile ja kohupiima(kreemi)le, kuid minu arvates sobib hästi ka hapukoore asemele (nt kastmete ja määrete valmistamisel). Skyr on Norra ja Islandi päritolu rasvatu hapendatud piimatoode, mis sisaldab ca 11 g valku 100 g toote kohta, seega sobib hästi ka neile, kes kaloritel pingsamalt silma peal hoiavad. Eestis müüakse maitsestamata Farmi Skyri nii 150- kui ka 400-grammistes topsides ning samuti tetrapakis AB joogina. Mõlemat varianti olen ka oma retseptides kasutanud.

Seda projekti olen ma võtnud 100% südame ja hingega ning pühendanud siia rohkelt une- ja nädalavahetuse tunde. Kõik retseptid on minu originaallooming: minu kirja pandud, minu katsetatud, minu parandatud ja minu poolt fotodele talletatud. Retseptid on seega täiesti minulikud toidud, mida püsilugejad ehk Food Friday aegadest mäletavad (kas keegi üldse mäletab? 😀 ): ei mingit keerulist kokkamist, ei mingit übertervislikkust ega lokkavat ebatervislikkust, ei mingeid miniportsjone. Kõik retseptid on tervisest lugupidavale sportlasele sobilikud, toitainetihedad ja annavad enamasti minu hommikusöökidele tavapäraselt ca 500–600 kcal, sisaldades nii rasvu, süsivesikuid kui ka valke. Ühesõnaga: no bullsh*t, ühe normaalse sportliku inimese normaalne toit.

See postitus on juba liigagi pikaks veninud. Mis muud ikka rohkem öelda, kui seda, et tulge juba homme tagasi esimest retsepti kaema! 🙂

Workout Week 23.–29.10.2017

23.–29.10.2017

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Alustasime miniettevalmistust Tartu Novembrijooksuks ühe fartlekiga. Plaanis oli 10 min kerget jooksu, siis 4 blokki järgnevas süsteemis: 3 min 10 lööki kõrgema pulsiga (minu puhul kuni 160 bpm) ja 2 min kiires tempos, nagu torust tuleb. Johhaidii kui rasked need kiired osad olid. Keha, jalad ja mõistus ei ole harjunud enam kiirelt liigutama ja kogu organism on täiesti hooajavälises puhkerežiimis. Kuidagi hambad ristis sai see fartlek ära joostud. Peale veel 10 min kerget jooksu ja lühike jupp harjutusi kerelihastele. Täiesti läbi olin trenni lõpuks.

Teisipäev: BodyPump. BodyPumpi kohta mäletan ainult nii palju, et päris raske trenn oli, sest unetunde oli taaskord vähem, kui oleks pidanud olema, ning sellise elutempo juures ei tohiks sellist koonerdamist endale tegelikult lubada. Olin tööpäeva lõpus nii väsinud, et plaanisin otse koju magama minna, kuid siis vedasin end siiski trenni kohale. Kõige õigem otsus: trenni lõpuks oli tülitav peavalu läinud ja tuju umbes sada korda parem. Maris ei lubanud lõigutrenni eel väljaasteid teha, selle peale tegin kutsikasilmi ja lasin kuuldavalt ühe haleda: “Miks?”, aga loomulikult oli tal õigus. Tegin siis kerelihastele lisaloo ja see ei jookse kunagi mööda külgi maha. Rullima ei läinud, sest kodus oli veel väga palju toimetusi, mis tegemist vajasid.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Neid, kes lõike jooksid, oli vähe, sest Novembrijooksule meid palju minemas ei ole. Teised tegid harjutusi jalalihastele, aga meile oli välja mõeldud lõigutrenn, seejuures veel igaühele natuke erinev. Mina jooksin järgmised blokid:

  • 2 x 200 m (4:38 min/km, 4:39 min/km)
  • 2 x 400 m (4:52 min/km, 4:53 min/km)
  • 2 x 200 m (5:01 min/km, 4:42 min/km)

vahele 7 minutit taastavat jooksu ja seejärel lõppu:

  • 200 m (4:55 min/km)
  • 400 m (4:54 min/km)
  • 200 m (4:25 min/km)

Peale veel mõned ringid kerget jooksu. Esimene blokk oli raske, aga siiski mitte enam nii raske kui oli esmaspäevane fartlek. Oli tunda, kuidas esmaspäevast oli tunduvalt kasu olnud. Teine blokk oli juba enesetunde poolest päris okei, jalad olid isegi päris lennukad. Küll see pulss ja kops ka järele tuleb. 🙂 Tempot ei vaadanud üldse, puhtalt tunde järgi jooks. Jäin trenniga rahule.

Neljapäev: puhkus. Võtsin töö endaga kaasa (te ei kujuta ette, kui palju asju õnnestus mul ühte väiksesse seljakotti ära mahutada 😀 ) ja lendasin 2 päevaks Norrasse härra Jooksja juurde. Ise ka ei usu, kui palju üks pikk nädalavahetus meeleolu ja enesetunde paranemisele kaasa võib aidata. 🙂

Reede: kerge jooks. Pärast mitut tundi IKEAs möllamist läksime õhtul enne Bergenist ärasõitu veel jooksma. Plaanis oli küll tol päeval Floyeni otsa joosta ja mäkkejooksude trenn ära teha, aga kuna jooks venis pimeda peale, siis mäkke me enam ei läinud. Jooksime ühe mõnusa peaaegu 6 km ringi, mis Norra kohta on ikka väga lame ja lihtne jooks. Tempo tuli 6:14 min/km ja pulss 149 bpm, kuigi oli kohati ikka natuke kõrgem, kui kergeks jooksuks vaja oleks (kõikus 153–155 vahel), aga ma ei tahtnud lasta härra Jooksjal minu kõrval oma 110-löögise pulsiga ära jäätuda. 😀

norra-2017-1001norra-2017-1005img_3382

Laupäev: puhkus. Sõitsime 17 tundi Bergenist autoga Stockholmi. Olen korra varem seda teekonda juba läbinud, aga seekord oli kogu asi tunduvalt raskem: saime paduvihma, lumetuisku, paksu udu, tuult… Ühes kohas seisime südaööst kuni kella 2ni öösel ühe teerremondi taga. Väsinud ja unise peaga ei ole see just mõnus tunne. Kokku siis ca 17 h sõitu (+ tund aega sadamas ootamist), 68 erinevat tunnelit (kõige pikem neist 24 km!), peaaegu 1100 km. Ainult sellest on kahju, et läbi mägede alati pimedas sõitma peab.

Pühapäev: puhkus. Jõudsime lõunaks Tartusse, käisime teatris ja tegime koduseid toimetusi. Homme tuleb jälle kontorilaua taha asuda. Oeh.


Kokkuvõttes:

23.–29.10.17

Nagu näete, siis trenni mõistes oli üpris lahja nädal. Järgmisel nädalal on plaanis ikka joosta ja pumpida, võib-olla nädalavahetusel Prorunnerite pundiga üks matk ette võtta, kui vähegi inimlik ilm on. Eks seda näeb siis, kui see aeg käes on. Järgmisel kaks nädalat võiks igal juhul hääääästi aeglaselt minna, et maksimaalselt palju kvaliteetaega koos oma lemmikinimesega veeta. 🙂