… ja jääbki ainult kaks hädist nädalat maratonini. 😳 Aeg, kuhu lendad?
Esmaspäev: pikk jooks. 30 km jooksu ehk maratonieelne pikim trenn. Kuna oli punane püha, sain trenni ilusti päeval ära teha. Terve päev sadas. Kõik need 3 tundi sadas, ei olnud sekunditki vihmavaba aega. Kord padukas, siis seenekas, siis jälle padukas ja nii edasi. Sellega harjus tegelikult ruttu, kahtsesin ainult nokatsi puudumist, kui paks vihm silma voolas. Esimese viie minutiga olid riided läbimärjad ja koju jõudes võis neist vett väänata. Tossud olid ka oma pool kilo vist raskemad. Pulsivöö hõõrus esmakordselt kehale kaks punast joont ja reie peal sai ka üks koht veidi hõõrutud – peab eeskujulikumalt vaseliinitama.
Jooks ise… oli ja ei olnud kah. Eks ootused olid suured, kuna eelmine aasta oli 30 km trenn ilmselt minu elu üks parimaid. Ilm oli siis suisa ideaalne, trennikaaslasega oli tore joosta ja juttu ajada. Seekord kellegagi juttu ei ajanud, sest olin täiesti ihuüksi seal vihmas, täiesti samal rajal Tartust Lähtele ja tagasi, aga pulss tuli 3 lööki sama tempo juures kõrgem. See pani natuke muretsema. 😕 Tegelikult ei ole need numbrid nii koledad midagi, aga kui olulisim pikk jooks tuli kehvem kui eelmisel aastal, siis mida ütleb see maratoni kohta?
Vähemalt jalad pidasid ilusti vastu, tempo ei kukkunud lõpus ära, kuigi viimased 8 km olid üpriski võitlus. Veepudelit tassisin esimesed 10 km käes, siis jõin, panin pudeli põõsasse, jooksin 5+5 km edasi tagasi ära (15 km peal võtsin ka ühe geeli), korjasin pudeli põõsast üles, jõin tühjaks, toppisin oma pika varruka sisse ja jooksin sellega koju tagasi. Kohati oleks piisanud ka pea taeva poole keeramisest ja suu lahti tegemisest, kui paduvihma sadas. 😅 Mis oli veel jooksul huvitav: sammu tihedus aina kasvas. Kui alguses oli see mu tavapärase pika jooksu sageduse ehk 172–173 ringis, siis jooksu lõpus 177–178 juures, kuigi pulss oli sama ja tempo samuti.
Aga nüüd on see jooks siis tehtud. 16 kraadi, kerge tuul, lakkamatu vihmasadu; 30,02 km; 3:07:05; 6:14 min/km; 154 bpm.
Teisipäev: trennivaba. Andsin kehale väljateenitud puhkuse.
Kolmapäev: kerge jooks. Lihased ei olnudki nagu 30 km jooksust eriti valusad, väga minimaalselt. Väsimus oli natuke sees, aga üldiselt oli joosta täitsa okei. Pulss muidugi kiskus natuke ülespoole, kui oleks tahtnud (6:22 min/km, 152 bpm), aga ilmselt oli see normaalne. Jooksu lõpus kiirustasin koju, kuna kõhuvalu hakkas jälle piinama. Mis värk sellega on viimasel ajal? 😕
Neljapäeva hommikul viisin oma Garmini garantiiremonti ära, kuna ükski reset talle ei toiminud ja kella sain kasutada ainult siis, kui iga liigutuse järel klahvid lukku panin. Ei ole normaalne. Nüüd loodan, et saan kahe nädalaga ta tagasi ja kõik saab korda. 🙏🏻Halvemal juhul läheb 4 nädalat ja tulemust ei mingit. Praegu võtsin oma arhailise Garmin 310XT kasutusele koos uue kella vööga.
Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Sörk trenni oli juba kuidagi väga palav ja pulss elas oma maailmas (loe: aeglase sörgiga kohe 150+). Ja need jalalihased: kõik olid valusad! 😨 Pika jooksu lihasvalu oleks justkui 3 päeva hiljem kohale jõudnud. Sama ka soojendusjooksu ajal. Oh well. Kuna pea kõik trennikaaslased jooksid tublilt Ööjooksul, olin ma üks vähestest, kellel lõigutrenni teha lubati. Et kiirus tagasi saada, oli plaan selline:
- 4×800 m: 4:42, 4:56, 4:55, 4:59 min/km,
- 2×400 m: 4:54, 4:54 min/km.
Lõikude vahel 400 meetrit kõndi ja sörki, seega eriti meelakkumine see trenn ei olnud, päris korralik amps. Kuna jalad olid suhteliselt hellad, siis selle kohta tulid lõigud isegi väga heas tempos (need on ringiaegade põhjal arvutatud tempod, kuna kell ise arvab, et ring on alati pikem kui 400 m ja kella tempot pole mõtet uskuda), samuti suhteliselt ühtlaselt. See on positiivne.
Reede: trennivaba.
Laupäev: kerge jooks. Tegime Treeneriga minu plaanid ringi ja nädala viimaseks trenniks jäi kerge 8 km ots rahulikus tempos (6:35 min/km, 149 bpm). Vaikselt kulgesin oma lemmikradadel ja mõtlesin omi mõtteid, eks peamiselt ikka maratonist. Natuke murelik on olla. Nendest muredest peaks lahti saama, kuna nõrk vaim on kõige hullem asi, millega maratonile peale minna. Ma olen ju tegelikult (esimest korda elus…) teinud maratoni jaoks korralikult trenni, siiani kõik liikus väga ilusti ja ehk on asi lihtsalt selles, et all on mahukad nädalad ja selle nädalaga sai otsa teine 4-nädalane treeningblokk. Keha peabki natuke väsinud olema ja tuleb 2 nädalaga sellest välja? Ma ei tea, aga ma loodan. Lootke teie ka.
Pühapäev: trennivaba. Härra Jooksja tuleb koju: järelikult peab elu natuke ilusamaks minema. 🙂
Kokkuvõttes:
Selle nädala lõpu plaanid olid mul tunduvalt ambitsioonikamad, aga kuna ma olen kuidagi väsinud ja mingid valud kimbutasid, soovitas Treener asja rahulikumalt võtta, tegime mulle ühe puhkepäeva lisaks ja viimase trenni kergemaks. Esmaspäeval loodetavasti saab ühistrennis midagi asjalikku veel teha.
Pärast seda läheb maht korralikult alla, enam ei midagi pikka ja niisama tiksumist, et mahtu koguda. Tuleb hoida särtsakust (või see tagasi saada…🙄) ja rohkem teha puhkepäevi. Pühapäeval tuleb Pärnus 10 km ära võistelda: ilmselt lähen mingit tempot või pulssi hoidma, rekordit enne maratoni püüda ei tohi. Vaatab nädala jooksul.
Üldiselt võttis see nädal minult ära suure tüki enesekindlust, mis viimase 2 kuuga kogutud sai. 🙁 Iga trenniga enesetunne ja pulsi-tempo suhe muudkui kukkus, kallid asjad lähevad muudkui katki, tervis annab muus osas vaikselt alla, stressilevel, sh tööasjades, muudkui tõuseb raketina taevasse… Ei tekita suurt positiivsust enne maratoni. Kahjuks. Olen oma eesmärkides kahtlema löönud, sest sellises seisus ma neid täita ei suuda. 😶
Jääb vaid loota, et läheb paremaks. Natuke on veel aega.
Nourish, Train & Flourish 