Kodublogi dilemmad ehk nagu kits kahe heinakuhja vahel

Kodublogi (remondiblogi, ehitusblogi, planeerimisblogi… seda võiks mitut moodi nimetada) on kuidagi vaikseks jäänud. Kui vahetult pärast korteri ostu oli remondipostitustele alati rohkelt tagasisidet, siis nüüd on lugejad pigem passiivseks jäänud. Mina muidugi ootan tagasisidet, kuid mõistan, et sellel passiivsusel on vägagi objektiivsed põhjused ja ega kedagi väevõimuga kaasa rääkima sundida ei saa. Kui teema ei kõneta, on publik vait – nii see kord juba käib.

Ühelt poolt on asi kindlasti selles, et paljud teist on minu lugusid enne siin ilmumist juba Postimehe vahendusel lugenud, kuna seal ilmuvad nad alati vähemalt nädal aega enne. Sellised on lihtsalt meie kokkulepitud tingimused. Kui need veidi hiljem siin ilmuvad, ei tee püsilugejad neid enam lahtigi. Vähemalt osad. See on täitsa mõistetav: mina ka ei viitsiks sama juttu kaks korda lugeda.

Teiselt poolt on väga tore see, et tänu Postimehega koostööle pean ma 2–4 artiklit kuus kirjutama – see on meie kokkulepe, mida ma järjepidevalt täitnud olen. Ega toimetaja mind kunagi tagant kiirusta, aga kui olen lubanud, tuleb sellest kinni pidada. 🙂 Vahel saavad minu lood küll clickbait pealkirjad, aga selle muutmine pole minu võimuses: minu enda pandud pealkirjadega oleks mind ilmselt juba “lahti lastud”, sest keskmine lugeja uudisteportaalis kahjuks “igavale” pealkirjale ei kliki. See on see natuke kurb reaalsus.

Vahepeal tuleb mul neljapäeva õhtuti ikka kõvasti pead murda, millest järgmisena kirjutada, kuid lihtsalt niisama mingit artiklit kokku vorpinud ma siiski ei ole. Kui ma vähemalt üle nädala Postimehele ei kirjutaks, ilmuks neid kodublogi asju ilmselt siin üle mitme kuu, siis kui midagi jälle valmis saab. Aga võib-olla minu püsilugejad hoopis seda eelistakski? 🤔 Kvantiteet vs kvaliteet… Siiani olen alati teemasid leidnud, sest minu peas toimub pidevalt järgmiste ja ülejärgmiste etappide planeerimine. Läbimõeldud plaanid on iseehitamise A ja O. Lihtsalt panotamine lõpeb tihti sellega, et ikka tuleb midagi ringi teha. Been there, done that…

Kuna remont liigub meil veidi vaevalises tempos, siis pole mul alati nö toimumispaigalt midagi raporteerida: kes see ikka viitsib nädalate kaupa lugeda sellest, panime OSB põrandale, villatasime põrandat/seinu/lage, vedasime elektrijuhtmeid ühest kohast teise või pahteldasime seinu? Või siiski? See kordub ju igas toas täpselt samamoodi. Sellest kõigest olen ma juba 2017. aastal detailsemalt kirjutanud ning minu enda jaoks pole mõtet mitu korda sellest pikalt jahuda. Mainin seda paari lõiguga üle mingi aja, millega vahepeal tegelenud oleme ja millises seisus objekt on, ning räägin pigem planeerimisest, mingitest nõuannetest ja muust sellisest, mis teistele isetegijatele abiks võib olla. Kui mina olen millegi üle nädalaid pead murdnud või lõputult materjale uurinud, siis võiks teistele ju asja kergemaks teha. 🙂 Aga kas see lugejat päriselt huvitab: ei tea. Kas teid huvitab?

Loomulikult tahaks ma juba näidata neid põnevamaid faase, kui midagi jälle täitsa valmis saab või ehk isegi mingit sisekujundust või mööblit näidata saaks, aga see meie ümberehitus lihtsalt ei liigu nii tempokalt edasi, et iga kuu midagi suurt presenteerida oleks. Kaugeltki mitte. Vannitoa remont võttis meil üle poole aasta aega. Kuidas need teised instagrammerid ja blogijad sama ajaga terved majad nullist valmis saavad: mul tõesti pole halli aimugi. 😃 Ma üritan mitte meid teistega võrrelda, sest iga objekt on erinev, samuti on erinevad käes olevad ressursid, eelkõige raha ja aeg ja abijõud.

Pika jutu kokkuvõtteks…

Ma tahaks nüüd teilt küsida ausat tagasisidet, sest vahel ikka öeldakse, et ma võiks kodu teemadel tihemini kirjutada, aga ma pole päris kindel, mida täpselt te minult ootate. Ma luban, et ma ei solvu. 🙂

Esiteks. Kas teid häirib , et kodublogi postitused ilmuvad enne Postimehes ja väikese viivitusega siin? Oma ise tunnen, et Postimehesse kirjutamine veidike muudab minu kirjutamisstiili, kuna seal räägin ma palju laiema publikuga ning pean mingitest asjadest põhjalikumalt kirjutama või ennast kordama, kui siin seda vaja oleks.

Teiseks. Millised teemad teid päriselt huvitavad: mis võiks olla või olemata olla? Planeerimise postitused? “Panime villa ja pahteldasime kipsi”? Ainult need postitused, kui midagi valmis saab ja on ilusaid fotosid näidata?

Kolmandaks. Kas on midagi, millest ma üldse kirjutanud ei ole, aga te tahaksite lugeda?

Viimaks. Kui kodublogi on ennast ammendanud – minu jaoks on kogu see remont end pidevalt ammendanud, sest 2 aastat hakkab täis tiksuma ja valmis on ikka liiga vähe 😅  – siis võite ka sellest ausalt teada anda. Ehk tuleks kodublogi hoopis kuskile mujale ümber kolida, sellest blogist eraldi veebilehele, et vaid tõsised huvilised ja mina ise saaks seal vahel lugemas käia?

Vot sellised mõtted seekord kodublogi teemadel. Tahtsin selle mõtte lühidalt oma valgustuseteemalise postituse ees ühe lõiguga kokku võtta, aga läks nii pikaks, et tuli terve eraldi postitus. Eks see blogimisest blogimine üks tänamatu töö ole, aga nüüd on see tehtud ja teile sõna antud. 🙂 Suuresti kirjutan ma seda rubriiki siin ainult iseenda jaoks, sest tõele au andes on see mälu vahepeal nii lühike, et tulen ja loen ise vanu postitusi, et aru saada, millega ühe või teise tööga alustasime või miks üht või teist asja just sedaviisi planeeritud sai. Samal ajal ma siiski sooviks, et teil oleks soovi teemas kaasa rääkida ning mõttega meie teel kaasas käia. Ehk siis: palun öelge oma sõna sekka. 

Workout Week 25.02–3.03.2019

Kui te täna veel valimas ei ole käinud, on viimane aeg sammud valimisjaoskonda seada. Aega on kella kaheksani.

Valimiste päevaga saab otsa minu nädal puhkust töölt. Muus osas eriti aega puhata ei olnud, kuna sellesse nädalasse mahtus minu sünnipäev, palju trenni, rohkelt remonti, natuke fototööd ja üks arstivisiit (sest regulaarne tervisekontroll on oluline!). Kohe pikemalt selle aasta seni mahukamaist jooksunädalast.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fartleki päev. Sel nädalal ootas meid ees seni kõige mahukam fartlek: püramiid, kus kiired minutid vaheldusid 3 minuti sörgiga. Jalad olid üle-eelmise päeva 2-tunnisest Pump+BootCamp väljakutsest veel puhta valusad makaronid all. 😅 Püramiid ise oli selline, kella järgi lisatud ka tempod ja pulsid:

  • 1 min: 5:00 min/km, 137 bpm
  • 2 min: 4:56 min/km, 156 bpm
  • 3 min: 4:56 min/km, 157 bpm
  • 4 min: 4:50 min/km, 164 bpm
  • 5 min: 4:55 min/km, 166 bpm
  • 4 min: 4:52 min/km, 168 bpm
  • 3 min: 4:51 min/km, 168 bpm
  • 2 min: 5:02 min/km, 164 bpm
  • 1 min: võtsin jalad kõhu alt välja ja tuli 3:45 min/km, 170 bpm

Kokku läbisime 11,58 km keskmise tempoga 6:05 min/km ja pulsiga 148 bpm. Peale tegime natuke ÜKEt ja siis suunas Treener kõik laupäevase lihasvalu käes vaevlejad rullima ja venitama.

Teisipäev: BodyPump. Remondipäev oli lühem, sest trenni oli vaja ka minna. Üldiselt kasutasin tavalisi raskuseid, aga jalad tegin veel kergemalt kui tavaliselt, sest lihasvalu kimbutas ja kolmapäeval ootas ees lõigutrenn. Õlaloo see-eest pingutasin ära 5+5 kg kangiga ja sain hakkama küll. 😊

Pärast Pumpi jooksime kiirelt kinno, kus vaatasime Tõde ja Õigust. Tegu on väga hea filmiga, mis on igati nauditav, kuid minu hinges ta seda liigutavat võtit pöörata ei suutnud, nagu näiteks Seltsimees Laps või Mandariinid. Kinosaalist lahkudes tõdesime härra Jooksjaga mõlemad, et nüüd tuleb oma Vargamäele tagasi minna… Sellest filmist leiab igaüks midagi/palju iseendast.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Minu sünnipäev! 27.02 sain 27 aastat vanaks. Päeval käisime härra Jooksja ja minu ühist sünnipäevakinki välja lunastamas ehk Pärnumaal kelgukoertega sõitmas. Pärast kiiret lõunapausi Viljandis tuligi juba Tartu poole tagasi kiirustada, sest oma sünnipäeval trenni ju ikka vahele ei jäta. 😉 Eriti kui on lõigutrenni päev.

Pärast soojendust ja jooksuharjutusi ootas meid ees üks huvitav lõigu”trepp”: 800 m, 600 m, 400 m, 200 m. Saime kohe aru, et midagi tuleb veel, aga Treener seda meile kohe ei öelnud. Kõigepealt tuli need lõigud korralikult ära joosta. Mõtlesin välja, et meie tempopundile võiks jõukohane olla tõusev tempo 4:30-4:20-4:10-4:00. Härra Jooksjal oli kerge trenni päev, seega tema tuli meile tempot hoidma. 😀 Kukkus välja täitsa plaanipäraselt, isegi kiiremini:

  • 800 m: 4:29 min/km
  • 600 m: 4:13 min/km
  • 400 m: 4:10 min/km
  • 200 m: 3:43 min/km

See osa, mida me ette ei teadnud, oli kirss tordil ehk lõppu üks kilomeetrine lõik. Selle jooksin ilma jäneseta ja sain tempoks 4:25 min/km (max pulss 180 bpm). Ilmselt elu kiireim trennis joostud kilomeeter. 🙂

Neljapäev: trennivaba. Remont, mis muud…

Reede: kerge jooks. Pump tuli seekord ära jätta, et keha oleks valmis laupäevaseks 3-tunniseks jooksuks. Käisin hoopis reede hommikul kerget 50-minutilist jooksu tegemas. Samm lippas päris hästi, kuigi jalad olid kõike muud kui värsked. Tagasitee Ihaste suunalt oli jälle megatuuline – see hakkab juba traditsiooniks saama. Sain teist nädalat järjest ühe ühiku VO2max tõusu kätte – jei! 😍 150 bpm, 6:17 min/km.

Laupäev: 27 km sünnipäevajooks. Hommikul aknast õue vaadates oli selge, et otsus need 27 kilomeetrit sisehallis joosta oli enam kui õige. Väljas oli kerge lumekiht, mille all peitis end libe jää. Püsti püsimine polnud just lihtne ülesanne.

Kell 10 alustasime ligi 15-pealise pundiga TYSKi sisehallis 27 km jooksu. Ees ootas julgelt üle 100 ringi ning ligikaudu 3 tundi jooksu. Tempo kiskus kohe alguses lubatud 7:00 kiiremaks, sest pulsid olid paljudel väga ilusad ja mingit tunnet polnud, et oleks vaja tunduvalt aeglustada. Muudkui jutustasime ja aeg lendas ruttu. Juba peagi oli esimene tund möödunud ja aeg esimeseks joogipausiks.

Selles mõttes on sisehallis väga mugav joosta, et saime regulaarselt teha joogi- ja vetsupeatusi. Kes soovis, sai hiljem liituda; kes soovis, võis iga aeg jooksu lõpetada. Enamik pundist jooksis aga täiesti üllatuslikult koos minuga terve tee. Kuna me oleme juba mitu kuud teinud väga palju trenni hallis, siis on jalad sellega juba üpriski harjunud.

Teisel tunnil liitus meiega ka Treener. Vaikselt hakkasid pulsid ka natuke ülespoole minema, kuid üldiselt oli pilt väga ilus ja samm mõnus. 🙂 Teise tunni järel tegime järjekordse väikese pausi ning samuti tegime ära ühispildi. Kes soovis, sai end paari kommiga tankida ning siis oli juba aeg suunduda viimasele tunnile vastu.

Kolmandal tunnil hakkas kõht vaikselt tühjaks minema, janu kimbutama ja jalad vaikselt väsima. See on ka täiesti normaalne, kuna üle 2,5 tunni pole me ju sel aastal veel jooksnud. Viimased 30 minutit kippusid natuke venima, kuigi üldiselt oli enamik üksmeelel, et mõnusa pundiga pole see 3 tundi sisehallis 110+ ringi jooksmine üldsegi nii võimatu, kui esialgu tundus. Mina veendusin selles juba eelmisel aastal.

Enne viimast kilomeetrit pakkus Treener välja, et võiksime 27. kilomeetri joosta siseringis ja maksimaalselt pingutada. See on maratoniks treenimiseks jube hea võte: pika jooksu lõpus mingi osa joosta maratonitempos. Mina tegingi selle nalja koos poole pundiga ära. Jalad olid esilagu ikka jube veidrad ja ringiajad üldiselt aeglased, aga maratonitempo sai ära tehtud: 5:18 min/km.

Siis jooksime veel paar ringi peale ja viimaks saigi kella kinni vajutada. 27,53 km, 114 ringi, 3:00:23, 6:33 min/km, 149 bpm. Keskmine sammu pikkus oli 0,9 meetrit ja sagedus 170 sammu minutis. Pika jooksu kohta väga head statistilised näitajad. 🙂

Trennikaaslased saatsid kingitusena mind koormustestile, mida nagunii sel aastal teha oli vaja – aitäh teile! – ja viskasid mind veel 27 korda õhku kah. Hullukesed absoluutselt parimas võtmes.

Pärast jooksu tegime veel viimased remondiliigutused ja koristasime 5 tundi kogu objekti ära. Õhtul viidi mind veel kooki sööma ja oligi jälle üks remondietapp läbi.

Pühapäev: trennivaba. Saatsin härra Jooksja teele ja üritan oma nädala to-do listile joone alla saada.

Kokkuvõttes:

Lihasvalu on täna üllatavalt tagasihoidlik ja üldiselt pole eriti arugi saada, et eile nii pikalt joostud sai. Ilmselt on see trennides siiski tajutav ning järgmised nädal-paar tuleb ettevaatlik olla, et mitte puru minna. Täpselt nagu maratoniks treenides.

Tänasega sai joone alla minu puhkus ja kui tavaliselt on märts minu jaoks töö võtmes rahulikum kuu, siis sel aastal kahjuks mitte. 😕 Üritan teadlikult õhtutesse ja nädalavahetustesse natuke rahulikku aega planeerida, et mitte lasta asjadel üle pea kasvada. Vähemalt 8 unetundi olen ma saanud iga.jumala.öö nii jaanuaris kui ka veebruaris, seega üritan seda eesmärki ka märtsis täita, sest see tõepoolest aitab.

Trennide võtmes tuleb järgmine nädal kindlasti vaiksem ja rahulikum kui käesolev, et keha ja jalad korraks puhata saaksid, et siis aktiivselt kevadhooajaks vormi sättima asuda. Kuna maraton tuleb alles sügisel, hakkan nüüd rohkem keskenduma poolmaratoni vormi timmimisele, sest kevadhooaeg algab juba 6. aprillil Parkmetsas ning kulmineerub Narva Energiajooksu poolmaratoniga 8. juunil.