Kiirelt on läinud need nädalad. Juba vähem kui nädala pärast on Kihnus käidud ja maraton joostud.

Esmaspäev: trennivaba. Kuna 30 km jooks oli pühapäeval, siis vaatamata igati normaalsele olemisele tegin ilusti puhkepäeva.

Teisipäev: rahulik jooks. Võtsin ette 8 km rahuliku otsa, 4 km spordiklubist Lähte poole ja sama tee tagasi. Palavus oli tagasi, mis mulle muidugi mingit rõõmu ei paku. Lisaks need pisikesed väiksed putukad, kes ei hammusta, aga maanduvad sulle silma, suhu ja kleepuvad higi külge. “Mõnus”. Kas on väga ketserlik öelda, et ootan juba sügist? (8.02 km, 6:58 min/km, 139 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Viimane päris lõigukas enne maratoni, järgmise nädala trennid on juba selline väike, praktiliselt tähtsusetu tilulilu ja maratoni ootamine. 3 km soojaks, harjutused peale, neli lahtijooksu ka. Staadionil oli jälle soe ja päikseline, aga õnneks lõikude ajaks oli päike juba piisavalt madalal, et täitsa okei oli joosta. Kõik tegid mõnevõrra erinevaid harjutusi, minule ja Kairele sai osaks duubelpüramiid 2x800m, 2x600m, 2x400m, 2x200m, igale poole sama palju rahulikku sörki vahele.

Kuidagi jube kiired olime? Esimene lõik tuli kohe ilma suurema pingutuseta 5:00 tempos ja sealt edasi läksime vaikselt kiirenevas tempos. Mitte mingit tunnet polnud, nagu oleks kolm päeva varem 30 km jooksnud. Jalad olid head ja särtsakad, süda tuli ilusti järele, jõudu jagus. Viimased oli juba rohkem pingutust nõudvad ja tempod vist kõige kiiremad, mis üldse sel aastal tehtud. Äge!

• 800m:
  5:00, 156
  5:00, 166
• 600m:
  4:57, 166
  4:56, 167
• 400m:
  4:50, 161
  4:38, 171
• 200m:
  4:23, 162
  4:08, 167

Neljapäev: rahulik jooks. See jooks algas igalt poolt kiskuvate ja väsinud jalgadega. Tundsin seda tunnet, mida tavaliselt olen maratoniks treenides tundnud oluliselt varem ja mitmeid kordi. Selline kangus ja väsimus, et tahaks teisel kilomeetril seisma jääda ja venitada. Olin täitsa hämmingus, et senini olen sellest tundest pääsenud – midagi on vist ikka õigesti tehtud. Eelmise päeva kiired lõigud ja staadion olid tugevalt jalgades. Õnneks kuskil 3 km peal hakkas kõik järele andma ja keha läks palju mõnusamaks, plaanitud 5 km asemel tegin ikka traditsioonilised 6. Olin aeglane, aga just sellist kulgemist oli mul tol päeval tarvis. (6.25 km, 7:17 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: pikk jooks. Ootasin trenniga täitsa õhtutundideni, kuna hommikul tahtsin pikemalt magada ja päeval oli tõeliselt lämbe ilm. Puhkeolekupulss, mis on viimastel päeval olnud alla 40, ei langenud päeva jooksul alla 47. Natuke hoiatav, arvestades, et ümberringi on kuuldusi koroonast. Haigeks jäämist kardan kõige rohkem. Igal juhul õhtul kella 19.30 ajal läksin lõpuks jooksma. Alguses olid jalad kuidagi kahtlaselt väsinud, kuid mida edasi, seda normaalsemaks läks. Üldiselt läks aeg kiirelt ja temperatuur oli ikka hulka normaalsem kui päeval. Õiged otsused. (13.02 km, 6:44 min/km, 143 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Puhkeolekupulss tuli väga hea vormi tasemele tagasi, maandudes 35 peal.

Kokkuvõttes:

Laupäeval pärast pikka jooksu alustasin teiperiga. Kuni kolmapäevani praktiliselt süsivesikuid ei söö ja siis kolme päevaga laadin uuesti kõik glükogeenivarud täiega täis, et laupäevaks energiavaru maksimeerida. Nüüd, kui seda juba üle 10 korra tehtud, ei tundu see mitte midagi hullu. Kolm ja pool päeva jaksab küll. Põhiline, et neljapäeval ja reedel süsikate söömises piisavalt tubli olla, reisil olles pole see nii lihtne kui kodus.

Teisipäeval pakib koti kokku, mõtleb tempoplaanid käepaelale; kolmapäeval annab Herje jalgadele viimase värskuse ja siis… siis ootab Kihnu ja showtime.