Eelmist nädalat ma kokku ei võtnud, sest polnud suurt midagi rääkida. Teisipäeval pärast maratoni tundsin lõunast alates, et kurk on valus, pea tuikab ja kehv on olla. Oli tõusnud väike palavik, lihased olid veel maratonist tohutus lihasvalus. Selge: pärast maratoni olen mitmeid kordi haigeks jäänud, polnud seegi kord erand.

Kolmapäeva öö oli õudne, higistasin vist mitu liitrit vett endast välja, olin kõrges 39-kraadises palavikus ega jaganud ööd ega mütsi. Hommikul ärkasin säärekrampidega, olin täiesti läbi öisest tramburaist. Tekkis kahtlus, et nii kehv ja nii kõrge palavik on mul olnud ainult COVIDiga – äkki oleks aeg testida. Seda enam, et mingid maitsed hakkasid kaduma ja lõhnataju oli nõrk.

Minu hea Treener tõi mulle lõunaks testi ja apelsinimahla koju ukse taha. Apelsinimahl oli magus, aga kõrvetas valusat kurku – okou, maitsed on jumala segi. Testisin ka 30% äädikaga ja ei midagi: no ei ole hapu. COVIDi test läks tugevalt positiivseks kohe, kui testivedelik plaati puudutas, enne kui isegi kontrolljoon tekkida jõudis. Ma ei jõudnud veel isegi taimerit käima panna.

Palavik läks üle neljapäevaks. Lasin tal oma tööd teha ega võtnud palavikualandajaid. Ma olin läbi nagu läti raha. Kõik maitsed ja lõhnad olid kadunud mitu päeva, maitsed hakkasid tasapisi tagasi tulema alates pühapäevast ja lõhn alles uuel nädalal. Täieliku tagasitulekuga läks ikka pikalt. Vahepeal oli toit ainult külm või soe, ei mingit maitset, kõik oli samasugune ja maitsetu. Isu niigi väga polnud.

Õue julgesin minna alles reede õhtul. Jalutasin ülirahulikult ja see võttis täitsa läbi. Õnneks jõud hakkas koos söögiisuga naasema ja kõndimine pani vere kehas ringi käima. Ilmad samuti soosisid liikumist. Mõte spordist tuli pühapäeval, aga ei riskinud veel. Tundsin, et veel pole aeg.

Sel nädalal tegin esimese kerge kondiproovi teisipäeva õhtul. Enesetunne oli üpris okei, kui arvestada, mis kõik mu keha pooleteise nädalaga läbi on teinud, alates maratonist ja lõpetades kõike laastava viirusega. Eks tempo oli tigu, aga pulsi sain hoitud, pole vigu. Olen ettevaatlik, sest COVIDi ajal tundsin rindkerevalusid vasakul pool: neid võtan ma alati tõsiselt, sest ma tean, kui tõsiselt nad lõppeda võivad.

Kuna olin veel kergelt nohune ja nina kippus aktiivsuse ajal jooksma nagu mahlakask, siis inimeste sekka ei trüginud. Teisipäevane test oli üliõrnalt positiivne, aga see praktiliselt läbipaistev teine jooneke sinna siiski tekkis, seega keha alles toimetas viiruse lõpliku alistamisega. Süda nii tahtis ühistrennidesse, seda enam, et väga suured muutused on minu kõiki lemmiktrenne ees ootamas, aga ma ei ole isekas ja ei lähe teisi ohtu panema.

Neljapäeval oli kurk uuesti kare ja kriipsutasin veel trenne nädala plaanist maha. Laupäeval tundsin end juba üpris hästi, selline kõva 90%, tegin ühe pikema jooksu. Vana laul: pulss kippus kõrgeks, tempo oli ülimadal, enesetunne okei. Ega nüüd polegi muud teha, kui lihtsalt hakata jälle trenni tegema ja need 2–3 rasket nädalat läbi teha. Hea, kui siiski kergemaks läheb, võib ka pikemalt minna. COVID on ikka nii rõve ja süsteemne viirus, mis korralikult lammutab.

Kes Tartu Linnamaratonil vähem kui 2 nädala pärast selle poolmaratoni ära jookseb, on veel selgumisel. Loodetavasti on vastus ikka mina. Tuleb lihtsalt mõistlikult ootused paika seada. Midagi kiiret sealt nii ehk naa ei tule, seega pole vahet, kas olen rajal 2:15, 2:30 või veel kauem. Edukas läbimine = jõuan finišisse ja saan medali. Rohkem oleks patt nõuda.