Nädal algas sellega, et palusin Treenerilt abi viimase nelja maratonieelse nädala treeningute paika panekuga. Seni tegin oma loogika ja plaani järgi, v.a lõigud ja fartlekid, mis Treener andis ühistrennides. Nüüd tuli maraton aga järsku nii lähedale, et minu pea enam ei võtnud, mida ja millal tegema pean. Kirjutasin Treenerile pika jutu lõpuga: “Palun ütle, mis ma pean tegema, ja ma teen.😅”

Arutasime pärast esmaspäevast trenni pool tundi. Kõik üleliigne sai julmalt maha tõmmatud. Ainult jooks! Laias laastus läksin ma koju ja ütlesin härra Jooksjale, et ma olen täiesti shook, sest nüüd ei tohi ma enam ei pumpida, ratast sõita, kõndida ega vahepeal isegi joosta (tühje kilomeetreid)! Veidi dramatiseeritud, aga laias laastus täpselt nii ongi. Igal kilomeetril on oma mõte, et saada jalad kiireks ja kergeks. Usaldan, pühendun ja teen. Muidu poleks mõtet targematelt abi küsida.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fartleki päev. Plaan oli joosta 3×10 minutit kiiret jooksu üle 5 minuti rahuliku, aga selgelt mitte punases, vaid Z4, pulsiga alla 170. Õues oli päris palav, ca 24 kraadi ja päike lagipähe, seega tuli Treener meid kahte kohta jootma, mis oli väga tänuväärt tegu. Jooksin suuremas jaos koos Kaija ja Kairega, vähemalt alguses püsisid pulsid ilusti sama tempo juures, viimase lõigu tegime juba eraldi.

Oli üllatavalt normaalne enesetunne, kuigi oli palav, jooksime rullivatel tõusudel (rolling hills, mis see meie keeles on?) ja tempo oli päris asjalik. Huvitav on see, et iga 10-minutilise osaga jõudsin joosta täpselt 1,77 km, tempo 5:39 min/km, ja pulss oli kõigil lõikudel 167 l/min. Mis võlukunst see on? Kõik kokku 10,78 km, 6:29 min/km, 156 l/min.

Pärast jõudsime veel ÜKEt peale teha, peamiselt kerelihastele, veidike ka puusale. (20 min, 106 l/min)

Teisipäev: BodyPump. Viimane vähemalt neljaks nädalaks. Nutumaik tuleb kurku. Mõnus miksitud programm vanematest kavadest. Tegin rõõmuga kaasa nii palju, kui tohtis. Väljaastetes andsin julgelt alla ja asendasin kükkidega. Mul oli järgmiseks päevaks neid jalgu väga vaja. (61 min, 115 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Nüüd hakkate aru saama, miks kõik ebavajalik tuli maha tõmmata. Seekord ootas mind lõigutrennis ees 6x1000m kiireid lõike. Yes, you read that right. Lisaks 32 soojakraadi, umbes 20 võrra enam, kui ma lõigutrennis sooviksin. Valmistusin juba teisipäevast saati, jõin vedelikke, tarbisin soolakapsleid ja süsivesikuid. Valisin välja kõige kergemad ja heledamad riided ja tassisin veepudeli endaga trenni kaasa.

Sörgiga läksin spordiklubisse, pundiga koos staadionile. Minul rohkem soojendada polnud vaja, seega tegin võimlemise ja jooksuharjutused üksinda. Pikk trenn ootas ees: et kella 19.30ks valmis saada, pidin varem alustama. Staadionil oli rahvast nagu murdu, aga leidsin endale rahuliku nurgakese. Seejärel tegin kraani all pea, mütsi ja maika ligumärjaks, et oleks mingigi jahutus. Seda tegevust kordasin iga kahe kiire lõigu järel. Üle poole staadioni oli puude varju all, see päästis päris palju. Tuli pihta hakata.

Esimene tuhandene lõik andis optimismi, et see asi polegi nii hull. Tempo plaanisin ideaalis 5:40 juures hoida, kui peaks olema tuumakatastroof, siis plaan B oli 6:00. Märg särk ja pea jahutasid hästi. Suutsin oma tempoplaanist ilusti kinni pidada. 1. lõik tuli 5:20 – kohe päris ootamatult kiire, tingimusi arvestades. Lõikude vahele tegin 600 meetrit ülirahulikku sörki ja üle ühe lõigu oli peatus jahutuseks.

Edasi hakkas tempo vaikselt 5:30 kanti loksuma ja jäi sinna päris mitmeks lõiguks: 5:31, 5:29, 5:35. Neljanda lõigu järel tundsin, et natuke hakkab raskemaks minema. Siis saatis Treener mulle päästeingliks Maria. Maria tegi väikse äratuse jalgadele pärast Tallinna Ironmani ja pidi minuga ühe tonnise kaasa jooksma. See tuli meil koos 5:30. Maria jaoks pisut aeglane, aga mina hoidsin hammastega temast kinni.

Taastusime oma 600 meetri peal ja Maria tahtis veel ühe tonnise minuga koos teha. Mis saaks mul selle vastu olla! Kuigi staadionil praktiseeritakse igasugust põnevat etiketti, siis meie näitasime, kuidas kahekesi kõrvuti mahub ilusti isegi ühele rajale jooksma, nii et kedagi teist ei sega ega pikali jookse. Jooksime täpselt ühte sammu ja isegi hingamine läks kohati ühte rütmi. Tempo keris juba esimesest 200 meetrist ja lõpuks tuli aeg 5:13. Super! Aitäh, Maria!

Pulsist mul suurt midagi rääkida pole, sest lõikudel näitas pulss aiateibaid. Vöö selgelt ei töötanud korralikult, sest kiirete lõikude ajal oli seal pidevalt ees 150–155. Kohati nägin ikka 170+ numbreid ka ja maksimumiks viimasel lõigul mõõtis 183. Seda võib uskuda küll. Peab vaatama, kas oli ühekordne jama või tuleb uut pulsivööd ostma hakata…

Neljapäev: trennivaba. Leinasin natuke, et rattaga sõita ei saanud, aga küll ma harjun. Jalgsi kõndisin Lõunakasse oma Skechersi tossudele järele, aga tagasi tulin bussiga. Kuna kodukontoris terve päeva toolil istudes teen kokku maksimaalselt mõnisada sammu, siis õigustasin endale, et see polnud keelatud liikumine, pluss ma olin mõistlik ja tulin ekstra bussiga tagasi, mitte ei kõndinud 15000+ sammu. Äkki Treener ei pahanda (liiga palju). 🙊

Reede: rahulik jooks. Katsetasin kohe uusi tosse. Tunduvad väga mõnusad taastavateks jooksudeks või kiiremateks liigutusteks, aga pikkadeks otsadeks on ehk isegi liiga pehmed, ma ikka jäigema tossu ja suurema stabiilsuse austaja. Eriti energiline jooks ei olnud, aga tehtud ta sai. (8 km, 7:31 min/km, 137 l/min)

Laupäev: Skechers Suvejooks. Pikemalt juba kirjutasin. Oli kuum, oli raske, polnud minu päev ega rada.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ees viimane korralik trenninädal. 60+ jooksukilomeetrit, poole neist ühe päevaga, mainimata ei saa jätta puhkust ja jooksupidu Kihnus. Vägev. Jään ootama.