Esmaspäev: trennivaba. Käisin JJVs teistega jutustamas ja rullimas. Nii imelik oli, et ei saagi esmaspäeval fartlekki joosta, harjumus on juba tekkinud. Jälle puhkepäev: nagu paneks poppi. Aga see puhkepäev pidi olema. Taastumine on arengu alus!

Teisipäev: BodyPump. Võistlusest oli veel vähe aega möödas, aga reede peale ei tahtnud Pumpi lükata. Tegin hästi kergelt kaasa, ülakeha võtsin ka rahulikumalt, jalad iseenesest mõista ainult keharaskusega. See kõik peegeldub keskmises pulsis, mis oli ikka puhta madal. Kui muidu väga aru ei saanud, nagu oleks võistlemas käinud, siis trenni tehes siit-sealt natuke ikka lihas kiskus. (65 min, 108 l/min)

Kolmapäev: rahulik jooks. Ma ei saanud õhtul JJVsse minna, seega tegin oma rahuliku jooksu varem ära. Treener ei lubanud kiireid liigutusi veel teha, kuigi ma ise juba oleksin tahtnud. Jumal tänatud, et ei lubanud, sest joostes olid jalad okeid, aga kiirust sealt välja poleks pigistanud mingi nipiga. Tuleb veel taastuda. (8,19 km, 7:23 min/km, 138 l/min)

Neljapäev: hanna x moomoo 13. naiste rattasõit. Ülimõnusa ilmaga rahulik veeremine pundis. Hästi tore oli jälle, rada ka võrdlemisi lihtne ja ilus. (47,79 km, 24,4 km/h, 119 l/min) Varsti tuleb rattasõit kõrvale jätta, sest maratonini on niivõrd vähe aega jäänud. Üldse ei tahaks, aga saan aru, et tegelikkuses toimub ikkagi aeglane väsitamine, baasvastupidavus on juba kogutud ja nüüd tuleb otsida kiireid ja kergeid jalgu + enesetunnet, millele ratas ei pruugi kaasa aidata. Äkki ühe korra saan veel käia, siis tuleb juba Kihnu minek peale ja ongi vaid 2 nädalat maratonini.

Reede: rahulik jooks. Siin polegi pikalt midagi rääkida: tegin ühe rahuliku õhtuse 6,5 km ringi Tähtveres, ilm oli okei, enesetunne ja jalad okeid, pole midagi pikalt jutustada. (6,56 km, 7:13 min/km, 142 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Jätsin jooksu õhtu peale, et hommikul kaua magada, päeval oli jällegi väga kuum ja päikseline ilm, sellise saunaga mina vabatahtlikult ei jookse. Hea meelega oleks ringitamise asemel teinud ühe pikema ringi, aga teadsin, et vajan regulaarselt jooki ja ei tahtnud janu kannatada. Esialgse plaani teha sel nädalal pikana 26 km jätsin Treeneri soovitusel ära ja tegin sellise poolpika otsa. Maratoniks treenides on alla 20 km jooksud mitte väga pikad – milline veider fenomen.

Pulss kippus hästi natuke üle selle piiri, mida oleks tahtnud näha. Enesetunne samas oli hea, parem kui pulss. Alustasin jooksu kell 19, aga oli ikka veel päris soe (ca 23 kraadi), ilmselt seegi mõjutas üht-teist. Mida tund edasi, seda mõnusamaks temperatuur läks. Õnneks jooksin enamiku ajast puude ja majade varjus, abiks ikka. (19 km, 7:28 min/km, 145 l/min)

Vaikselt hakkab nendest ühtede ja samade ringide tegemisest koppa ette viskama, aga põhimõtteliselt ongi veel ainult üks pikk treeningjooks Tartus järgmisel nädalal jäänud. Edasi on juba Kihnu poolmaratonile minek ja pärast seda tulevad koormused alla. Aeg kaob kiirelt.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Üldiselt oli selline imelik nädal. Ühelt poolt seetõttu, et nii vähe sai trenni tehtud, teiselt poolt seetõttu, et väljaspool trenni on mu enesetunne alates neljapäevast olnud kuidagi off. Ei saa aru, kas mingi haigus tikub ligi, stress on liialt kõrge või mis siin kehas toimub, aga miskit on teoksil. Mingid imelikud pinged kimbutavad ülakeha ja selga ja isegi pea on valutanud, mida mul peaaegu kunagi ei juhtu.

Loodan, et peatselt asi laheneb, sest järgmisel nädalal tahaks enne viimast suvist puhkusenädalat roppu moodi tööd tehtud saada, lisaks paar pildistamist ja kvaliteetselt ilusa mahu trenni ära teha. Keha, palun pea vastu!