Tartu Linnamaratonil, mille 10 km distantsi enam vist Tartu Sügisjooksuks ei nimetata, oli mul üks kindel plaan. Eesmärk oli katsetada maratonipulsiga jooksu. See tähendab pulssi 165 lööki minutis, et aru saada, millist tempot ligikaudu eeldada võiks. Aimasin juba ette, et selles ülevas võistluse meeleolus võib-olla raske sellest piirist täielikult kinni hoida, kuid nii saabki harjutada end aeglasemaks sundida. Seda oskust läheb ka maratoni alguses vaja, et mitte suure lauluga stardist minema panna ja 25 km kandis avastada, et nüüd on toss väljas.

Start oli alles kell kaks päeval, aga enne tuli muud kohustuslikud osad samuti kaasa teha. Kell 9.30 läksime Turu tänavale maratoniraja äärde, et sõbrad ja tuttavad heade sõnadega maratoni jooksma saata. Sealt liikusime Sõpruse sillale, kus jooksjaid veel ühe korra nägime. Pärast seda saime korraks koju tagasi minna, võtsime asjad kaasa, elasime kaasa poolmaratonil startijatele ja liikusime Lossi mäele. Graafik oli tihe. Riburada pidi hakkasid jooksjad tõusule jõudma ja andsime endast parima, et see hull koht nende jaoks kergemaks teha. Päris kõiki ära ei jõudnud oodata, sest kell üks tuli juba enda soojendusele liikuda.

Tegin kiirelt 2 km jooksu, jõudsin teha mõne jooksuharjutuse ja paar lahtijooksu laadset sirget ning juba oligi aeg tiimifotoks Raekoja platsil. Aeg läks ruttu. Õues oli ideaalne jooksuilm: poolpilvine, tuulevaikus, 11-12 kraadi sooja. Maikailm. Stardikoridor oli küll täis pikki varrukaid, pikki pükse, mütse ja kilekaid, aga mul polnud lühikeste pükste ja maikaga kordagi külm. Ei stardikoridoris ega rajal.

Kell kaks panime stardist minema, jooneni kulus mul ca 24 sekundit. Netoaega Tartus ei võeta ja seekord oli eriline pettumus, et ka maratonilaulu ei tulnud. Kuhu see jäi? Või lihtsalt mina ei kuulnud? Ei tea.

Esimese kilomeetri tegelesin aktiivselt jalgade pidurdamisega, et soovitud pulssi hoida. Sain-enam vähem sellega hakkama. Seejärel ootasid juba Jõe ja Õnne tänava tõus, mis jälle pulssi kergitasid. Kohtusin Kertu, Urmase ja Kretaga, kuid nemad läksid kiiremalt ees minema. Oleks jõudnud kaasa minna küll, aga täna pole see päev, täna on mul oma eesmärgistatud jooks joosta.

Õnneks Sõbra tänava laskumine langetas pulsi kiirelt soovitud vahemikku ja isegi madalamale. Minu ees hakkas üks mees kõvasti ja valesti oma klappidest kostvale muusikale kaasa laulma. Sealt tuli kiiresti jalga lasta. Siblimist ja pusimist oli palju, jooksjaid oli stardis rohkelt. Aina rohkem oli näha ka higist läbiimbunud veste ja kilekaid. Mul oli isegi maikaga väga soe.

Sõpruse sillal tuli võtta järgmine tõus ja selle järel ootas joogipunkt. Iseenesest poleks olnud vaja juua, kuid tahtsin simuleerida maratoni esimesi kilomeetreid. Liikusin joogipunktis jälle väga efektiivselt ja kiirelt, aga need hiiglaslikud kõvad korduvkasutatavad topsid ei ole jooksu pealt joomiseks ikka üldse head. Pool vett lendab rinnale. Elame üle, aga papptops on rajal ikkagi parim.

Kilomeetrid lendasid sel laupäeval kuidagi eriti kiirelt ja kergelt. Isegi liiga kergelt ja tegelesin pidevalt kella vahtimisega, et mitte üle oma pulsipiiri minna. Natuke ikka varastasin, pulss kippus pigem ikka 166-167 peale. Lendavat tunnet ei olnud, aga kerge oli küll.

Alates Sõpruse sillast sattusin pidevalt kokku ühe mustas särgis naisega, kes iga 200-300 meetri jooksmise järel mingi maa kõndis. Mina jooksin ühtlases tempos, seega saime üksteisest muudkui mööduda vähemalt 10+ korda. Viimaks vajusin tal TYSKi kandis eest ära ja rohkem ma teda ei näinud.

Kroonuaia silla joogipunktis tõmbasin vihatud topsist endale veel vett kurku, köhisin natuke aega nagu koroonahaige ja kirusin mõttes neid topse veel. Kui eelmised kilomeetripostid käisid meetri pealt minu kellaga ühte, siis 8 km märk oli küll konkreetselt kuskil Elvas. 300 meetrit vahet. 9. km oli jälle täpselt kellaga koos. Ei tea, mis seal vahepeal toimus.

Supilinnas sai 9 km täis. Imekombel oli aeg läinud nii ruttu ja mul polnud mingit väsimust. Täpselt see tunne, mis peab olema maratoni 9. km. Tundus, et olin oma missiooniga kenasti hakkama saanud. Viimase kilomeetri lubasin endal joosta nii, nagu torust tuleb. Panin neljanda käigu sisse ja kulgesin mööda Ülikooli tänavat.

Vahetult enne Vallikraavi tänava pööret jooksid minust tempokalt mööda Vanad, kes kutsusid endaga kaasa, kuid neil oli selline hoog sees, et sinna sappa ma end haakida ei saanud. Panin oma viimase käigu sisse, pulss keris 180 peale ja jooksin sajaga punase vaiba ja finiši suunas. Tehtud!

Finiši järel nägin kohe Kairet ja härra Jooksjat. Ütlesin neile, et tean nüüd, mida pean maratonil tegema. Loodan, et see tunne, mida siis tundsin, oli õige ja toob mulle edu.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 58:37
• Distants: 10 km
• Keskmine tempo: 5:51 min/km
• Max tempo: 4:25 min/km
• Keskmine pulss: 169 l/min
• Max pulss: 184 l/min
• Koht: 572/1226
• Koht naiste seas: 167/603
• Koht N21 vanusegrupis: 72/188
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
  • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%