Ega te siia jooksma ei tulnud!

Ilm oli reede õhtul Kihnule saabudes sellele hüüdlausele vastav. Praamil võttis päike nagu maikuus ja vaatamata ametlikule ilmateatele – 22 soojakraadi – tundus saarel olevat sooja vähemalt 10 pügala võrra enam. Ideaalne suve lõpetamise ilm imelisel saarel koos parima pundiga. Sest tõele au andes: ega jooksmine polnud tõesti selle tripi olulisim element. Täpselt niimoodi ma sellesse (treening)võistlusesse suhtusingi.

Sellegipoolest olime reedel oma tegemistega tagasihoidlikud. Rendiratastel oma majutuskohta saabudes võtsime pundiga suuna Linaküla ranna suunas. Ilus rand, aga vees paras ukerdamine teravate kivide ja millimallikate vahel. Vähemalt oli vesi soe ja ujuda mõnus, järgmine kord tasuks lihtsalt ujumissussid kaasa võtta.

Seejärel suundus suurem osa punti majaka juurde, meie härra Jooksjaga läksime aga majutuskohta pastat keetma, sest kõhud olid tühjad ja õhtusööki pikale jooksule mõeldes liialt hiliseks jätta ei tahtnud. Tegime kiire söögi ja võtsime seejärel kahekesi ratastega suuna majaka poole. Jällegi kaunis koht ja milline võrratu kuldne tund enne päikeseloojangut. Hiljem saime teistega koos ühiselt väliköögis tšillida, kuid läksime siiski normaalsel ajal magama. Küll jõuab järgmisel õhtul piisavalt pidu pidada.

Küll saab! Nagu Kihnul tavaks öelda.

Uni oli magus. Laupäeval kell pool kaheksa ärgates oli õues juba väga soe. Maika ja lühikeste pükstega oli täiesti normaalne õues putru süüa. Pro tip: kui enne võistlust võistlusvormis õues olles külm ei hakka, on 1) seljas liiga palju riideid või b) ilm lihtsalt liiga soe. Söögid söödud, sai end hõõrdumise ohus korralikult ära teibitud ja vaseliinitatud. Tahtsin teistega ühtmoodi ikka tiimimaikat kanda, aga kuna Võrus riivis see mu käe sisekülje korralikult puru, olin natuke mures, mis seekord saab. Ehk ikka teip aitab? Päikesekreem läks muidugi ka peale. Veidi enne kella 9 võtsime suuna stardipaiga ehk rahvamaja poole.

Stardipaigas juba elu käis. Saime oma numbrid ja ajavõtukiibid, mis tuli tossupaelade külge kinnitada. Tegime pundiga üheskoos 2 km soojendusjooksu, veidike võimlesime ja asusime jooksuharjutuste juurde. Sama jutt, mida siit juba korduvalt lugeda on saanud: mu sääred olid jumala kinni. Kaalusin pikalt, kas võistluseks tõmmata kompressioonisäärised neile peale, kuid päikese ja kuuma ilma tõttu siiski loobusin sellest mõttest. Juba soojenduse ajal voolas higi ojadena. Tuleb, mis tuleb.

Enne starti läks kõhtu üks stardieelne geel ja Loperamid, et Võru fiaskot mitte korrata. Kaks geeli tasku, valuvaigisti kaasa, tiimifoto ning oligi aeg soojendusvõimlemiseks, õigemini tantsuks. Vanilla Ninja “Club Kung Fu” järgi sammud tehtud ning oligi minek. Start!

Üritasin kohe algusest peale võtta rahulikult, et suures jooksueufoorias vältida kohe alguses enda kinni jooksmist. Kõik trennikaaslased läksid mööda, aga mis seal’s ikka. On, nagu on. Leidsin ühe pundi, kuhu end külge haakida. Tundusid liikuvat üpris normaalses 6:10–6:20 tempos, millega minu enesetunne ja 160-löögine pulss klappisid. Vaatame, mis saama hakkab.

Esimesed paar-kolm kilomeetrit olime kenasti metsa all päikese eest suuremalt jaolt varjus, mis aitas kohe kindlasti päris palju. Sadama juurde jõudes keerasime metsast välja ning algas pikk tee, ca 6 km majaka juurde, kus palju päikesevarju võtta polnud. Punt hakkas lagunema. Kaks jooksjat, üks neist Ironmani särgis, läksid veidi kiiremas tempos minema, mina jäin kolme naisega oma punti. Enesetunne oli okei, kuid olin jätkuvalt ettevaatlik, seega ei läinud kiirematega kaasa.

5 km peal tuli esimene joogipunkt. Väike poiss jagas vett ja haarasin temalt kaks topsi. See vist raputas ta maailma, sest täiesti hämmeldunud toonil hõikas ta teisele: “See võttis KAKS topsi!” Ikka kaks topsi, kuidas muidu. Üks rändas pähe mütsi ja juukseid niisutama, teine kõhtu. Kuna eespool prügikasti ei paistnud, jäin joogipunktis seisma, et juua, ja panin joogitopsi tagasi maha. Kuidagi imelik oli seal Kihnus tops endaga kaasa võtta ja mõnesaja meetri pärast maha visata. Äkki see jääbki sinna puutumata loodust reostama? Ei tundunud sobiv. Tavaliselt lähen joogipunktist jooksuga läbi ja joon hoo pealt, kuid seekord tegin siis nii. Joogipunktides peatumine maksis mulle lõpuks minuti ja 10 sekundit, aga kus mul ikka kiiret?

Punt otsustas joogipunktis pikemalt peatuda, seega sinna maha nad minust jäid. Edasi liikusin üksinda. Eespool paistis inimesi, kuid ma ei pidanud nende tempoga arvestama. Liikusin üksinda enda enesetunde järgi ja see meeldis mulle isegi rohkem kui pundis olek. Muiates mõtlesin, et kui ma praegu Kihnus eelistan üksinduses joosta, siis kuue nädala pärast ühel maailma suurimal maratonil mul seda lõbu pole. Isegi sekundiks ega meetriks mitte.

Kulgesin rahulikult kadakate vahel. Vahepeal oli veel üks isetekkeline joogipunkt, kus sain kannuga endale jääkülma kaevuvett pähe valada. Parim! Seal möödus minust üks Läti maratoonar, kes jooksis pikkades mustades kilepükstes ja mustas puuvillases T-särgis. Mitte just väga optimaalne riietus ilmastikku arvestades, jõudsin vaid mõelda. Valus oli vaadata, seega järgmise kilomeetriga lisasin veidi tempot, et temast mööduda.

8 km täitumisel võtsin ära oma High5 soolaga vaarikageeli. Hakkasin tasapisi majakale lähenema, kus oli pisike edasi-tagasi jupp rada. Mõneks ajaks sain näha trennikaaslasi ja neile patsu lüüa. Majaka juures saabus järgmine päästev joogipunkt, kus jälle peatusin ja tegin kiirelt kahe topsi rutiini läbi. Pool maad hakkas läbi saama. 10 km läbisin ajaga 1:02:49. Edasi-tagasi jupi lõpus sain väikselt Saaralt patsu. Nagu ühe geeli oleks juurde saanud!

Edasi liikusin 5 km kaupa. Päike grillis mind nagu tulised söed šašlõkivarrast. Korralik kogus soola ja vedelikku oli kehast kadunud. See kõik hakkas tasapisi tunda andma. Iga väiksemgi varjuline koht oli nagu õnnistus. Poolel maal rippus üks mu käsivarre teipidest naha küljes vaid pisikese jupi abil, seega tuli see teip eemaldada, tasku pista ja parimat loota. Teine teip oli veel pooleldi kinni, kuid seal pool oli suurem probleem külje peal, kus vaatamata vaseliinile oli üks koht juba üpris “tooreks” hõõrutud. Ai-ai-ai. Tundub, et selle maikaga maratonile siiski asja pole. Me ei saa omavahel ikka üldse läbi.

Kuskil 11. kilomeetrist kuni lennuväljani oli mul tunne, nagu jookseks ainult maastikuradu pidi ülesmäge. Kihnu kõrgeim punkt on vist kaheksa meetrit merepinnast, seega mägesid seal pole. Tunne seevastu oli nagu Haanja. Seda oli see päike ja kuum minuga teinud. Tempo hakkas märgatavalt kukkuma, kuid pulss püsis 160–165 vahel. Vanasti oleks ma poolmaratoni jooksnud vähemalt 10 lööki kõrgema pulsiga, aga pärast südamehaigust on selles osas palju muutunud. Nüüd tundus 165 enam-vähem maksimaalne, vähemalt nendes tingimustes küll. Päris kasti pole ka vaja ennast joosta.

15 km kandis jooksin mööda meie majutusest. Seal olid kaasa elamas Tauri, Kaisa, Marilin ja Brit. Tauri andis mulle teada, et härra Jooksja võitis poolmaratoni distantsi. Ma ei osanud muud kosta, kui et nalja teete. Tuleb välja, et ei teinud. Vaatamata eelmise õhtu aruteludele, kuidas Pirksaar on Kihnus võitmatu, oli teda seekord siiski võimalik võita. Umbes pool tundi varem olin ma korraks mõelnud: huvitav, kuidas härra Jooksjal läheb, äkki ta täna võidab? Samal hetkel peatasin selle mõtte, sest teised kõvad jooksjad on ju ka kohal. Oraakel Margit strikes again.

Järgmises joogipunktis anti Coca-Colat, mis on jooksuvõistluse ajal enam-vähem maagilise eliksiiri staatuses. Vaikselt hakkasin selgasid võtma. Alguse pundist olin kätte saanud Ironmani särgiga mehe ja tema kaaslase. Kaaslane jäi siis maha ja Ironman läks jälle ees ära. Paarist mehest möödusin veel. Keegi kiitis, et ilus samm. Lennujaama kandis veel ühest jooksjast möödudes ütles ta, et veel viis kilomeetrit jäänud. Minus ärkas optimist, kes sõnas vastu: vähemalt pole enam 10! Järgmine, kellest möödus, kiitis, et tubli oled, minust tublim. Ma olin selleks hetkeks päris väsinud, ülekuumenemisest hakkasid vaikselt külmavärinad ligi kippuma ja liikusin tahtejõu najal. Vastasin talle vaid: “Me kõik oleme tublid.”. Olimegi.

Võtsin ära oma teise geeli, High5 Caffeine Hit. Lõpuni jäi ca 4 kilomeetrit. Kohe saabus ka joogipunkt, kus kallasin endale hoolega vett pähe, aga unustasin juua. Jep. Juhtub ka selliseid asju. Isegi kui oled oma 100. jooksuvõistlusel. Kihnu poolmaraton oli minu 100. jooksuvõistlus. Eriline number erilises kohas!

Õnneks oli umbes kilomeetri järel veel üks punkt, kus sain topsi juua. Sealt jäi lõpuni alla kolme kilomeetri. Jõudsime juba tuttava metsa alla. Viimaks jälle puude vari, kui hea! Härra Jooksja oli mulle vastu tulnud ja ergutas. Nägin enda ees jooksmas üht naist, keda olin kauguses näinud tänu ta neoonroosale maikale praktiliselt esimestest kilomeetritest alates. Ta tegi vahepeal kõnnipause, seega vahepeal olin talle juba päris lähedal, kuid jooksuosadega läks ta alati kaugemale eest ära. Nüüd oli ta mul jälle silmapiiril.

Täis sai 20 km. Teine 10 km möödus ajaga 1:06:42. Peaaegu 4 minutit aeglasemalt kui esimesed 10 kilomeetrit. Arvestades päikest ja tolleks hetkeks 25 kraadile tõusnud temperatuure oli see veel isegi hästi saadud. Mõte liikus sinna, et kui maratonil oleks normaalne jahe ilm, ehk oleks võimalik sellise pulsi ja tempoga isegi tervet maratoni joosta… What a dream!

Möödusin naisest roosas, jõudsin tagasi asfaldile ja panin ajama. Oma kiireima kilomeetri jooksin poolmaratoni lõpus. 21. km tuli tempoga alla 6 minuti/kilomeeter, 5:56. Tundub, et midagi olin jooksu käigus siiski õigesti teinud, et lõpus oli jõudu viimane käik sisse panna. Oskan joosta küll.

Finiš: 2:15:39

Tõmbasime natuke hinge ja laadisin rohkelt vedelikku. Seejärel olime Kairega megatublid ja jooksime 2 km veel lõdvestuseks peale. Elasime kaasa 10 km stardile ja ootasime oma poolmaratoni kõndijad ära. Kõik olid nii tublid! Sõitsime ratastega sadamasse ja hüppasin otse jahutavasse merevette. Õhtut täitis saun, söök, jook, autasustamine ja vinge pidu ansambliga Legend. Kuid sellest kõigest ma siin ei kirjuta. Seda peab ise iga suve lõpus kohapeal Kihnus koos oma inimestega kogema. See on see, mis teeb Kihnu maratonist Kihnu maratoni – mitte see jooks, millest ma teile kirjutasin.

Sest ega me sinna (ainult) jooksma ei läinud.

Kokkuvõttes: