Jäin veebruari lõpus reisilt naastes jälle korralikult haigeks: täiesti jube köha, mis progresseerus bronhiidiks, tuumanohu ja takkaotsa veel silmapõletik. Ainult palavik oli puudu, muidu tüüpilised adenoviiruste perekonda kuuluva viirushaiguse tunnused. Koroona- ja gripitest negatiivne. Arvan, et see Kilil välja löönud haigus ei olnud veel kehast lahkunud ja lõi lihtsalt uuesti välja 38-kraadisest keskkonnast lennujaamade ja lennukite konditsioneeride alla sattudes, Eesti kliimast rääkimata. Sünnipäevanädala veetsin seega laias laastus haigevoodis, nädalavahetuseks tundsin end nii palju paremini, et käisin õues jalutamas pärast nädalapikkust ainult tubast režiimi.

Sel nädalal plaanisin vaikselt kõndimas ja võimlemas käia, et rahulikult treeningute juurde naasta ja mitte endale liiga teha. Iga keharakuga tahan jooksma ja jõutrennidesse tagasi, aga keelasin esimesel haiguseta nädalal need veel endale ära, sest mu kopsud on viis nädalat sellist võitlust pidanud, et ehk oleks kasu rahulikust naasmisest, mitte kohe lammutama hakkamisest. Mis sest, et hullult tahaks trenni teha ja motivatsioon on läbi lae. Vana Margit oleks juba ammu end terveks tunnistanud ja trenni vihtuma hakanud.

Tuleb välja, et keha oli liiga nõrk ja ei pidanud isegi sellele vähesele vastu, mida talle sel nädalal pakkusin. Tuleb nende kopsudega arsti juurde kontrolli minna, sest mul on väike kahtlus, et ehk jättis Kilil kogetud kõrgushaigus neisse siiski mingisuguse jälje, ja paranemisega jälle otsast alata.

Esmaspäev: trennivaba. Sain viimaks füsioterapeudi juurde massaaži, kuna 24. veebruaril sain sellise alaseljavalu, mis aheldas mind tundideks põrandale nutma ja ägisema. Käis mingi nõks läbi ja oligi kõik. See andis ka viiendal päeval endast veel tõsiselt märku. Massaaž aitas palju, kuid eelkõige oli vaja end voodirežiimilt liikuma saada, sest mu 30-aastane istuva tööga inimese selg ei kannata enam päevade kaupa niisama passimist, vaid vajab liikumist ja jõutrenni. Võib öelda, et ma sõna otseses mõttes köhisin endal selja paigast ära.

Teisipäev: rüht ja tasakaal. Et vaikselt trennide juurde naasta, alustasin ilmselt kõige rahulikuma võimlemistrenniga, mida TYSK pakub. Mu viirushaigus koos köhaga oli selleks ajaks kadunud, seega sai inimeste sekka naasta. Üpris trenni alguses tahtis mul seljavalupoolse jala reis täiesti krampi minna. See-eest aga reide liikunud valu tegi jälle selja paremaks. 😂 57 min, 110 l/min Järgmisel päeval olid valuvabad juba nii selg kui ka jalg.

Kolmapäev: kõndimine. Käisin lõuna ajal kõndimas ja päikest nautimas. Nägin Pargi tänaval kahe meetri kauguselt suurt ja ilusat oravat. Päev korras. 5,2 km, 116 l/min

Neljapäev: seljatreening. Taaskord väike võimlemine ja liigutused seljale. Ei olnud liiga keerulised harjutused ja selg ütles igal juhul aitäh. 54 min, 103 l/min

Reedel tundsin lõuna paiku, et tohutu väsimus on peal ja kuidagi jahe on. Toas oli 22 kraadi, päike paistis, mul olid meriinoriided seljas. Ohumärk. Kraadimine paljastas väikse, aga murdva palaviku. Tõsine masendus ühe hetkega. Here we go again… 😶 Toppisin toas oma kõige soojema sulejope selga ja magasin ülejäänud päeva maha, kirjutasin pereõele kirja ja hakkasin oma islandi sambliku teed lürpima, sest mul vist pole enam ühtegi käsimüügi ravimit, mille maksimumkuuri ma poleks ära või üle tarbinud viimase 1,5 kuu jooksul. Kaua sa neid ACCsid ja nohurohtusid ikka võtta tohid, eksole. Ehk saab uuel nädalal perearstile, kes aitab miskit targemat välja mõelda.

Nädalavahetusel oli mul päevas paariks tunniks see sama 37.0–37.2 palavik, aga hommikuti ja õhtuti oli õnneks palavikuta hea olla. Käisin natuke jalutamas, hingasin värsket õhku. Natuke masenduses tunne oli peal, et jälle mitte midagi teha ei tohi ja tuleb ainult lamades oma selg peeti keerata, seega leevendasin seda jalutamisega. Ehk ei sure sellepärast veel ära. Eks näis, mida tarka perearst minuga ette võtab või ei võta.