Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Eelmisel pühapäeval jäi minu silma laseropini kuu aega, seega loobusin täielikult kontaktläätsedest ja pean nüüd kuu aega läätsedeta hakkama saama. Minimaalne soovituslik on 10 päeva, aga ma tahan, et mu silmad enne oppi parimas võimalikus seisus oleks. Päris harjumatu on prillidega trennis olla, eriti jahedama ilmaga. Aga saan hakkama. 🙂 Alustuseks tegin pool tundi kõndi-jooksu 5+5 süsteemis (3,7 km, 8:10 min/km, 140 l/min) ja siis tuli pikem osa süvalihastele suuantud ÜKEt peale (47 min, 132 l/min). Pealtnäha olid lihtsad harjutused, aga toimisid väga efektiivselt ja võtsin ikka korralikult lihased läbi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Et saaksin veidi pikemalt aeroobset osa teha, läksin varem trenni kohale ja alustasin enne ametlikku trenni algust. Kolmapäeval oli pulss kohe nii ilus ja madal, tegi rõõmsaks ja pani VO2maxi tagasi 42 peale tõusma. 🙂 5 km, 8:21 min/km, 131 l/min ÜKEs keskendusime kõhule ja seljale, samad harjutused, nagu eelmisel nädalal, ja kokku 6 ringi harjutusi nii seljale kui kõhule. Nii saab võib-olla isegi kunagi tugevaks. 53 min, 102 l/min

Neljapäev: BodyPump. Kuna Treenerit sel nädalalõpul polnud ja mul endal oli laupäeval võistlus, siis sobis neljapäevane Pump minu nädalasse paremini kui reedene. Sain Pumbis ilusti käidud, aga võõra treeneri trenn on ikkagi võõra treeneri trenn. Vahepeal peab nendes ka käima, siis hindad oma Treenerit veelgi rohkem. 😉 60 min, 145 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Munamäe-Võru Maastikukõnd. Võrumaa Pikamaajooksude Sarja viimane etapp. Üheteistkümnes. Kui me Võrust bussiga Munamäele kohale jõudsime, sain peatselt aru, et teekond tuleb üksi läbi teha, sest Võrumaa sõbranjesid kuskil näha polnud. Feil nr 1. Paari kilomeetriga avastasin end kõndijaterivi esiotsast. Üllatav.

Esimesest joogipunktist möödudes 5 km kandis suutsin aga kuidagi ühe pöörde maha magada, sest veidi aja pärast avastasin end kuskilt peaaegu taluhoovist. Kiire vaatlus end ümber ja nägin kõndijaterivi mäe otsas minu seljataga. Ütlesin peas mõned ropud sõnad ja hakkasin läbi põlvekõrguse rohu mäest üles ronima. 😤 Feil nr 2. See kaua kardetud rajalt eksimine sai siis viimasel etapil siiski tehtud.

Sellest tõusust ronimisest lendas mu muidu ilus pulss lakke ja enam alla ei tulnud. Õnneks jõudsin siiski teistele kõndijatele järele ja hakkasin neist jälle peatselt mööduma. Kuskil 10. km kandis olin jälle kõndijaterivi alguses. Kuna rada läks Munamäelt Võrru, siis loomulikult oli profiil langev, kuid tõuse ja tõusukesi jagus piisavalt. Enamik rajast kulges maastikul ja väga kitsal kitse”rajal”. Natuke meenutas Otepää-Elva jooksu, aga lühema, kitsama ja raskemate tõusudega.

Viimase 2 km peale oli mulle juba finišist härra Jooksja vastu jalutanud ja seega saime koos lõpu poole liikuma asuda. Minu raja pikkuseks tuli 14,56 km (mis tähendab, et oma rajalt eksimisega oli ca 500 m lisaks teinud), tempo 8:52 min/km ja pulss kohutav 158 l/min. Sellest peab nüüd ilusti ära taastuma.

Finišis ootas mind feil nr 3. Saiakesed olid otsas ja minu kõht korises juba enne finišit. Järgmisel päeval veel lõpetuseks feil nr 4: avastasin, et ma olin loosiauhinna võitnud, aga kuna see kuulutati välja laupäeva hommikul sarja Facebooki lehel, siis ei olnud ma seda muidugi näinud. See lihtsalt ei olnud minu võistlus. 😅

Aga sari oli siiski äge ja soovitaks seda kõigile. 🙂

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Nüüdsest on selle aasta võistlused täielikult lõppenud, mis annab lootust, et ehk on natuke lihtsam mingisse kindlasse treeningrutiini sisse elama hakata, ilma et peaks iga nädal pikemalt nuputama, mida ja millal teha tohiks, et mitte üle pingutada. 🙂 Loodetavasti saan sisse töötada süsteemi, kus teisipäev ja laupäev on puhkepäevad (vajadusel ka neljapäev), pühapäeval teen pikema kõnni-jooksu matka (1+ tundi) ja nädala sisse jääb kaks JJVd, üks Pump ja soovi korral veel üks aeroobne trenn. Eks näis, mis saab.